Sain lõpuks käidud põgenemistoas. Šeifi avamas. Eduelamust ei saanud ja ilma meheta oleks hätta jäänud, sest vooluringid...sry, ei tahagi osata:) teist korda on kindlasti lihtsam, sest umbes juba kujutad ette, mis värk üldse on. Kindlasti tahaks kunagi veel.
Üks mu sugulane on nn muuseumiäris. Kui rääkisin talle oma mõtetest ja et minu TOP on Amsterdami Heineken (tõsi, juba kaua aega tagasi, täna ei tea), Berliini Deutchland muuseum, Stockholmis ABBA...hakkas naerma. Sa ei taha muuseumit vaid elamuskeskust. Täiesti erinevad asjad ja eesmärgid.
Nii Mulgi elamuskeskus kui ka Muhk olid suunatud mulle. Eestlasele, kes teab konteksti. Kas ma soovitaks neid oma väljamaa tuttavatele. Ilmselt ei. Sest nad ei saaks aru.
Mida ma siis tahan. Ma ei taha lugeda pikki tekste. Seekord vedas, olime igal pool pea ainsad, oli aega lugeda. Ja mina olen põlvkond, kes veel loeb. Ma tahan korralikke viitasid (Helme koopad ja allikad). Elamusi. Katsuda. Kogeda. Proovida.
Ma saan tegelikult aru, et probleem on rahas. Ma mõistan, et kahe turisti jaoks ei saa panna kohvikut tööle, hankida ägedaid suveniire ja giide, teha töötube. Ilma rahata ei saa virtuaalreaalsust kogemaks linast linani, traktori simulaatorit ega 5D kino, et tunda päris söökla või lauda maitseid, lõhnu ja helisid. Ja et meil pole piisavalt turiste. Sest puudub lennuühendus, rail batic ja meie turismisektori jäärapäine usk, et Eesti on suvesihtkoht. Nüüd lausa väljaöelduna, et erinevalt nt Rootsist, kes on üle 10 aasta end reklaaminud- meil pole palav, Meie seda ei tee. Sest ei tee.
Tartu omad olid siis nn teine poolus. Ahhaa on põhimõtteliselt lõbustuspark ja spordimuuseum oli samuti "käed külge ", keskus. Ilmselt minu jaoks neljast kõige parema tasakaaluga.
Mida ilma rahata saaks? Üritada mõista poolakat või prantslast ning üritada teha materjalid nii, et tema aru saaks. Kontekst. Rohkem nn teadmiste testimise võimalusi. Koos vastustega. Just see viimane kipub ununema. Nt. Ühes kohas pidi arvama, mis lõhnaga tegemist. Ei teagi, kas meil oli õigus. QR koodi kaudu ühendus (nt Muhki retseptid, hastagi nende proovimiseks, spordireportaazi salvestamise võimalus jne) ja liitreaalsus pole ka väga kallis. Rohkem eksponaate, mida saab ja tohib puutuda, katsuda.
Keskkond. Mõtlen siinkohal Berliini kohtadele, kus valguse, temperatuuri ja tekstiiliga oled põhjanabal või kaevikus. Muusika, mis ei lõuga nonstop. Pingid, kus videod vaadata. Ning oodatava filmi pikkus.
Ja tõsi. Küsimus on kindlasti ka eesmärgis. Kas ainult info, lõbu, kogemus. Või võiks ka midagi õppida. Kui ma praegu mõtlen tagasi, siis ainus uus fakt oli sööklaproua, kellel jäi 300 töötajat piimata 😀 Ehk siis kõik meeled: nägemine, kuulmine, eristuvus ja kordamine.
Ma tahan rõhutada, et kõik oli tegelikult ok. Ja soovitan kõike nelja: Mulgi elamuskeskus, Muhk, Ahhaa, Spordimuuseum. Mulgis meeldisid mulle Mehis Pihla tekstid, naersin ikka täiega. Üks põhjus, miks ma sinna tahtsin, oli lootus osta rahvariide elemente ja proovida "päris " Mulgi.. toite. Kumbagi ei saanud. Suveniiride valik mind ei kõnetanud, ju ma pole sihtgrupp. Ja söök... Kohvik oli kinni, sest kokk oli folgil.
Kassas olev meeldiv neiu soovitas siis muid kohti, kust saaks putru-korpi. Aga. Kas olid kinni või "oi, me pakume seda ainult ettetellimisel". Muhkis oleks saanud Linda Petti külma suppi. ... sõime siis Karksis burksi. Kolkjas pakuti kala lisandiks apelsini ja füüsalit. Nii see rahvakultuur sureb...
Aga tore on see, et kaubareisid pole välja surnud formaat. Valkast sai lehmakommi ja konjakit. Rõngust küpsetisi, Tartust põldube, maasikapõllu kõrvalt just korjatud maasikaid. Kolkjast sibulapirukat ja suitsukala.
Üks mõte veel. Ma alati juurdlen, kas "kui siia kanti sattute, tulge läbi ", on viisakusvorm või siiras kutse. Kas on inimesi, kellele tõesti meeldivad ootamatud külalised. Ja siis oledki taas dilemma ees. Kas käituda kui normaalne täiskasvanu st helistada ja pakkuda end külla...või....nagu tahaks.
Olin täiskasvanu ja hea meel on. Üle pika aja sai tuttavaid nähtud. Tundus, et kõigil oli ok, et suvaliselt sisse sadasime.
Ilus nädal oli.
Mine Ritsiku soovitatud Kurgjale - ma just käisin. Ja siis kirjuta talle, mida sa arvad, et seal muuta võiks.
VastaKustutaHalasin tuttavale just Mulgimaa söögikohtade üle. Korraldasin matka ja helistasin enne kogu lõuna-Mulgi läbi, et grupile süüa leida. "Oi ei, on ju nädalavahetus, me ei tööta sellel päeval". Ah mäh??? Ainus koht, mis meie higise ja porise pundi vastu võttis, oli Taagepera loss, täispunktid neile nii suhtlemise, keskkonna kui söögi eest.
Korraldan ka praegu matka ja higistan kaardi üle - kas on kuhugi minna või midagi teha? Pigem ei ole. Ja mul on väga lai ala.
Samas tundub, et Eesti spaadel ja butiikhotellide äril läheb hästi. Siseturism õitseb ja rahval raha on. Kas saaks osa sellest rahast suunata ööbimiste ja laavakivide-hoolitsuse pealt meie ajaloo ja koduloo külastamise peale? Oleks ju tore.
Jah, see on nimekirjas.
KustutaMulle tundub, et see raha on kuidagi ebaühtlaselt jaotunud. Tartus ei mahtunud astuma. Linnast väljas ulus tuul....