Jõhkralt kaua võtsin hoogu, ilmselt sai peamiseks see, et ibumetiin ei võta enam valusid ära. Ja hopsti, sain aja kohe nn järgmiseks nädalaks. Kohapeal sain aru, et ma ikka ei oska arsti juures käia.
Hästi sümpaatne terapeut oli, kuulas, küsis. Ma kohe nägin, kuidas ta aju liikus, et mulle mingitki diagnoosi välja mõelda. Sest kõik, mis ta suutis välja mõelda ja vana röntgenpildi pealt näha, sai välistatud. Mul pole endiselt mitte midagi viga.
Aga see, et ei oska arsti juures käituda. Sain aru, et mul oleks tegelikult vaja nn üldarsti, kes ei vaataks erinevaid osakesi, vaid tervikut minust. Omamata mingitki haridust ses vallas, tundub mulle, et kui ma lähen puusavaluga ja jõuan jutuga et ka jalad ja pea ja süda ja nina ja silmad ja hambad ja kõrvad ja kurk ...
aga las see teema praegu jääb.
Ma tahtsin kirjutada hoopis lõhnadest. Hoolimata oma kroonilisest nohust olen ma lõhnafriik. Minu piinamiseks piisab fašistidel ja venelastel vaid paha lõhna mulle lasta.
Hästi raske on kõikides spordisaalides. Kunagi lugesin üht raamatut- äkki keegi aitab tuvastada (lühijutud, noorteraamat, tegevus toimus koolis, eesti autor. Kui õigesti mäletan, siis balleti taustaga naisterahvas), kus autor kirjeldas koolivõimlat. Ilmselt parim kirjeldus, mis ma kunagi lugenud olen. Topispallid, matid, tolm, higi, jalatsid... spetsiifiline lõhn, mis ajab mind iiveldama. Ja milles suudan olla vaid tahtejõudu appi võttes.
Kuna ma tahtsin enda jaoks enne arsti juurde minnes kinnitada diagnoosi (et ma ilmaasjata ei läheks), siis olen nüüd sügisest saadik käinud shapingus. Kuna pakutav pilates osutus samasuguseks aeroobikaks ja ei sobi mulle. Ma teen seda, sest ma tean, et peab.
Räägime seal siis terapeudiga ja soovitab et äkki tõmban vahepeal kõndimistega tagasi ja leian mingi muu hobi. Arutledes jõuame ujumiseni. Mõeldud tehtud. Pakin asjad kokku ja lähen õhtul spaasse.
Oma suureks üllatuseks mulle täitsa meeldib. Vesi on soe. Rahvast mõõdukalt. Põnevad saunad ja massaažibasseinid.
Alles hiljem riietusruumis saan aru, miks ma seda siiani olen vihanud. See, kuidas sa pärast üritad niiskele kehale riideid panna ja koristajaproual on vaja lapiga olla alati just seal, kus on inimesed.
Ja lõhn.
Juustest saan ma aru, juuksed võtavadki maksimaalselt lõhnu külge ( vt ka köök, suits jne). Aga ma olen praeguseks oma käsi pesnud mingi tuhat korda. ja ikka veel... haisevad need kloori järele. Soovitusi?
Ma olen kohanud ühte arsti, kes suhtub inimesse kui tervikusse. Mu psühhiaater. Väga haruldane.
VastaKustutaTartus on mul ka füsio (just eile käisin vastuvõtul), kes viis aastat tagasi hammustas läbi, mis mu õlal viga on ja andis õiged harjutused sobiva koormusega. Mitte nagu 2 eelmist, kelle diagnoosid-hinnangud ja vastavad harjutused asja hullemaks tegid. Temast hoian ma ka kümne küünega kinni.
Lõhnad on huvitav teema. Mul ka krooniline nohu ja kohati lausa lõhnatundmatus, aga mingid teatud lõhnad tulevad ka siis läbi, kui kasvõi ainult 1 molekul õhus on. Sünteetilised parfüümid. Hulluks ajavad.
Elamus Spa või milline? Õismäe ringil on ka ujula, aga see on tõesti nõuka-aegne. Tõsi, ma pole paar aastat käinud.
VastaKustutaUjumine hobina nõuab minu arust ebanormaalselt palju rutiinitaluvust. Tund aega järjest teed sama liigutust. OK, saad veidi varieerida, vahepeal sprindid või ujud ühe käega või ujukiga. Aga ikkagi, rutiiiiiiin.
Kloori lõhna vastu aitab ainult aeg - käid ujulas ära ja siis mõnda aega ongi lõhn küljes. Kui ma ise ka ei tunne, siis meie kass peab seda mõnuaineks, tõmbab ujulast tulnud riided ja rätiku põrandale ja püherdab neis, hõõrub oma koonu ujuja jalapöia vastu ja üldse miilustab.
Ring spa. Tund aega järjest....) :) sinnani on ikka VÄGA pikka maa treenida :)
KustutaKloori ja kass. Tõesti, nüüd kui ütled. Oli jah kass rahul. Veider.