Algas juuli

igal hommikul õues käies koostan ma peas blogipostituse, mis jääb kirja panemata. Kas pole aega või siis ei tundu enam oluline. Ja mis seal salata, enesetsensuuri on aastate jooksul kõvasti lisandunud.

Aga kuna juuli kavatseb tulla ülikiire, siis näpistan pisut aega. Sest ma muutun.
Vaatasin paar nädalat tagasi nn peeglisse ja otsustasin, et aitab. Ma olen väsinud. 

Ma ei saa enam teha nädalavahetustel pikki tiire, sest mu selg hakkab valutama. Ma ei tee enam päevas 10 000 sammu, nagu viimased... 100 aastat? sest ei viitsi. Olen selle asemel lilli pildistanud, maasikaid korjanud ja söönud. Õhtuti pargis kiikumas ja lugemas käinud. Ma lõpetasin hommikuti pudrusöömise ja seniks kuni ma mõtlen välja, mida ma siis tegelikult süüa tahaks, söön võileiba.
nii et, P- järgmisel aastal ma sinuga enam mäkke ei roni :)  hakkan kehapositiivseks...

Ja juuksed muutusid ka.  See on tegelikult üks veider lugu. Mul on juba pikka aega üks sama juuksur, Ja nagu ma olen aru saanud, siis ta peab nn andmebaasi. Igatahes, varasemalt, kui olen öelnud,. et eelmisel korral polnud see, aga üleeelmise korra oma oli hea, siis ta teebki seda üleeelmisekorra oma. Sel korral kahtlesin kaua, kas üldse minna. Viimati tegi ta mulle väga hea soengu- tihedad valged salgud. Ja kui siis hall hakkas nn välja kasvama, siis jättis mulje, et täpselt nii ma ju tahtsingi. Mõnusalt kirju, päike aitas veel kaasa. 
Aga läksin siiski. Liisi lõpetas, ja mu juuksed olid helebeežid. Kehitasin õlgu, ta on ka varasemalt pannud mulle lõppu kergvärvi nt lillaka tooni, mis hiljem pesus välja tuleb. Sel korral pole tulnud. Ta värviski mu juuksed beeziks. Idee poolest suva, juuksed kasvavad. Aga ma ei saa üle hämmingust, et kuidas me niimoodi mööda rääkisime.

Käisin perearsti juures puugisüsti tegemas ja- kujutlege, seal on endiselt maski kandmise kohustus!

Mul on auto remondis. Esimese maasikahunniku tõi mees ära, aga ca 5 kilo on veel puudu. Aga mehel sada häda, miks ta minna ei saa. Alguses vihastasin, sest mul päriselt ka pole järgmistel nädalavahetustel aega sellega tegeleda. Siis hakkasin mõtlema, et.. täiskasvanud inimene. 99% sellest moosist sööb tema. Kui tal pole aega, ju siis ei taha. Miks ma muretsen?

Facebookis hüppas ette aprikoosi-amaretomoosi retsept. Proovisin järele, kuna Maximas olid soodsad aprikoosid. Päris huvitav jäi. Aga mu jaoks on paljas aprikoos ikkagi liiga vänge. Eelmisel aastal tegin soodsatest virsikutest-nektariinidest. Panin ikkagi õuna juurde, et lahedamaks. mahedamaks saada.

Me oleme vist nüüd selles eas? Aga juba mitu viimast aastat lähevad kõik me tuttavad jaaniks ja jõuluks välismaale (peaks vist ka). Paar viimast aastat oleme jaanikul käinud Roccas. Väga äge on olnud. Sel aastal jäi pilk peale piletihinnale- 25 euri inimene! 

Kui huvitav on ikkagi suhe rahasse. 30 eurone teatripilet tundub ok. Ma olen ostnud 30 eurised kingad netist, et kui ei sobi, siis piisavalt odav- pole kahju ( õnneks sobis) 25 euri jaanipäeva eest on karjuvalt kallis. Selles kontekstis tundub 5 euri maasikakilo eest (kui mõelda, milline töö sellega on) täitsa ok. 50 euro eest saab pool aastat igal hommikul värsket toormoosi.

No vot. Siis leidsime tasuta jaaniku, kus esinesid ägedad artistid. Toimus imekaunis väikelinnas. Korras, puhas, pargid, haljastus, teed. Tõsiselt. Ma kodus lausa guugeldasin, et kust selle linna varadus tuleb ja kes on võimul. Kummalegi küsimusele ma vastust ei saanud :)

Jaanipeol panin tähele huvitavat nüanssi. Vanasti oli abielunaisel tanu ja vallalised piigad tundis ära pärja järgi.Nüüd tunneb neiud ära... kunstripsmete järgi. Hämmastav. Vahet pole, mis seljas on.

Küsimustest veel. 
Küsisin chatgptlt, et kes on laulu " kõik õitseb ja õhk on kuum...jne" ( kust ja kuidas, ja eriti miks-ma selliseid laule peast tean  oleks järgmine küsimus Ai-le) autorid. Ta vastab mulle, et Arne Oit, Heldur Jõgioja sõnad ja esitanud Heli Lääts ning Laine. Annab ka lingid- kumbki ei tööta. Kõlas loogiliselt. Uurin edasi ja vähemalt Oidi loomingu loetelus seda laulu pole. Nagu öeldud, siis esituse lingid ei töötanud. Ei saanudki vastust.

Siis küsisin eelmise postituse kontekstis, kuidas muuta koodi nii, et bloggeris mahuksid 3 pilti kõrvuti arvutiekraanile. Omaenese tarkus oli otsas ja AI-vastus mind ei aidanud.  Ei oska küsida.

Viimane teema veel.
Proovisin, kas suudan lugeda nõukaaegset kirjandust- Gaidari  jutte. Jah, suudan. lood on endiselt head ja inimesed ausad. Need lood on kirjutatud 1935- 1940. Paar asja, mida ma varasemalt ei märganud- esiteks sõjaootus. Igast loost kumab läbi, et kohe-kohe algab sõda(aga õnneks on meil tubli Punaarmee). Ja see ootus pole hirm. See on fakti teadvustamine, paratamatus. 
Ja teine.
Ühes loos upub koerake, teises saab surma 6 aastane poiss. Paari lausega kurvastatakse, ja siis läheb elu edasi. Sest töö tahab tegemist et nõukogudemaa saaks õitseda ja kasvada. Surm on paratamatus. Mitte traagika

Ja siis lugesin S. Truu Südamel ei ole kortse. Mis algab ka nii, et koer päästab mehe elu. Mees küll murtseb, et mis Paukast küll sai.. aga ei tee ühtegi liigutust, et see välja uurida.
Muidu, lood vanadekodus olevatelt inimestelt. Üks teemadest  oli minu meelest läbivalt ( kuigi see vist polnud autori eesmärk)- raisatud elud.
Lugesin ja mõtlesin, et ehk polnud Douglasel õigus ja elu mõte pole siiski 42, vaid tuleb iga päeva elada kui viimast, võttes maksimumi ning vajadusel selle saamiseks pingutades. Sest homme võib olla kõik.