See nädal on olnud inimeste nädal. Kaks klienti teatasid, et lõpetavad tegevuse - tahtsid kohtuda ja rääkida. Ja uued inimesed nende asemel tahtsid rääkida. Ja siis kolm muud klienti tahtsid kohtuda ja rääkida. ( jõime kohvi lennujaamas, sest lähedalolevad kohvikud avatakse alles kell 10..).
Ma südamest vihkan " kohtuda ja rääkida". Milleks? See raiskab mu tööpäevast ca 2 tundi, mil ma midagi muud teha ei saa. Ma olen hästi konkreetne (seda on mulle ette heidetud)- jah/ei, ei mingeid kuidas su koeral ja lapsel läheb jutte. Ei viitsi, ei huvita. Mul pole selleks aega. Ega ma ilma asjata efektiivse töötaja musternäide pole.
Aga pärast kohtumist tunnen ma end suurepäraselt. Inimesed annavad mulle energiat, Aga ma unustan selle alati järgmiseks korraks ära. Ja siis ma jälle vihkan seda momenti, kui keegi helistab/kirjutab, et saaks kokku...
Ja tulen siis ühelt kohtumiselt. Aeglustan "anna teed " märgi ees ja põmm... üks kena noor poiss sõidab mu autole tagant sisse.
Alternatiivne versioon: sõidan kohtumiselt tagasi, rääkides raamatupidajaga (hands free) mingeid asju. Lähenen ristmikule, aeglustan. Hakkan peateele sõitma, kui märkan vasakult lähenevat autot. Vajutan piduril, kirun, et telefoniga ei tohi rääkida, siis ei märka- tänan saatust et ma ellu jäin.. ja vajutan gaasile. Ning sekund hiljem käib tagaotsas põmakas.
see oligi nüüd see esoteerikamoment. Ma oleksin sel hetkel teinud avarii nii ehk naa. Vältsin iseenda surma ja sain lõhkise tagaosa.
Positiivne hämming oli, kui lihtne on meie e- riigis avariid registreerida. (avarii.lkf.ee)
Mehed autoremonditöökojast tervitasid mind kui vana tuttavat .Püsiklient ikkagi.
Ja palun ärge kirjutage blogides sellest, kuidas te magada ei saa.. uni uni uni. Miks mul on nii palju und? Kui ma vaid saaks seda müüa. Oleks mul Itaalias villa. Või kaks.
Praegu on mu lemmik aeg aastas. Valged ööd. Hea on magama minna, nii valge on ja hea on ärgata- päike paistab. Jumaldan.
Hea uni vihjab puhtale südametunnistusele ja murede puudumisele. Mul kah suht hea uni, ainus tülikoht vana koer, kes varahommikul hakkab välja tahtma ja seetõttu üles ajab. Muidu magan kaheteistkümnest kümneni nii kui niuhti ja vahin hulga põnevaid unenägusid.
VastaKustutaP.S. Avarii inf on hea teada ehkki loodetavasti ei pea kunagi kasutama, no seni pole veel vaja olnud.
Tagumine süüdi, liiga kehv pikivahe :)
VastaKustutaAsjaajamine on tüütu ikka, olgu online või paberil.
Mul oli uni-uni-uni siis, kui mul oli depressioon. Ma ei tahtnud ärgata, sest selles maailmas polnud mitte midagi meeldivat.
VastaKustutaHea, et see on juba ammu möödas. Halb on, et unetus, va kiuslik tõbras, on ka mind külastama hakanud, enamasti stiilis "kell neli läheb uni ära ja tagasi tuleb veerand tundi enne äratuskella".
Sa oled mu blogi ette võtnud :) ( väga hea :)).Jah, unetus on hullem, seega, patt on kurta. Kuni antakse, tuleb nautida.
Kustuta