esmaspäev, 27. september 2021

Külajutud


Inimesed ilmselt kardavad taaslukkupanekuid, või igatahes on viimased nädala(vahetuse)d olnud täis igasugu üritusi ja kohtumisi. Kõik ärajäänud peod ja kokkutulekud peetakse ära.

Mõtled, et 2 aastat (või kui kaua meil see koroona kestnud on? )pole aeg ega midagi, 

Aga vähemalt mulle on see küll kaasa toonud hämmastuse, kuidas vahepeal on seisud  ja inimesed muutunud. Tundub, et kui meestel on keskeakriisi lahenduseks uus naine ja Harley Davidson, siis viiekümnestel naistel poliitika. Ma isegi enam ei üllatu, kui järjekordne klassiõde või ekskolleeg teatab, et kandideerib KOV valimistel..  kahju, et ma neile häält ei saa anda.
Tuttav, krooniline köhija, vabanes peale Pfizerit oma köhast. On üks eakaaslase surm, on üks pulmaaastapäev, on mõned lapsesünnid, on paljude laste koolide lõpetamised. Ja kõik, peale minu, ehitavad, remondivad või renoveerivad. . 

Ja näiteks inimesed, keda ma olen siiani pidanud libraalseteks ja avatud paariks. Neist ühega olen lapsest saadik tihedalt suhelnud, ja neist on vahepeal saanud tulised ekrelased. Vaktsiinivastased nagunii. Ja vastu siis vastu, aga üllatav on seesama retoorika, mida ma FBst loen: lambad, valitsuste vandenöu...  irooniline, seejuures on, et nende kooselu on üsna kaugel tava-konservatiivsest traditsioonilisest. Üks paarilistest on laste meediaõpetaja ja teine EL immigrant, (kes muuseas ei oska eesti keelt, kuigi elanud juba 7 aastat. Haa!). Vaatad ja imestad, kuidas on see võimalik, mis on need hoovad, mis panevad inimesi kaitsma ja pooldama vaateid, mis nende endi eluviisi hukka mõistavad.

Ja siis kohtud ühika- aegse toanaabriga, keda pole näinud 30 aastat. Ning jätkate täpselt sealt, kus kunagi pooleli jäi. Ning kõikides neis tundlikkes küsimustes olete sama meelt.

Siis olen ma vahepeal ära unustanud valetamise. Varasemalt käis see kuidagi kergelt. Teate küll seda vana dilemmat- tõde või viisakus. No näiteks? Täiesti suvaline. Kui lähed kellegi uut kodu vaatama (ma ei leia praegu paremat näidet), siis oled moraalselt valmis naeratama ja ütlema- vau, nii äge! ise tegid sisekujunduse? kui hea otsus!...või oled lihtsalt vait.
Nüüd aga, ma kuidagi ei suuda. Ta vaatab mulle otsa ja küsib, kuidas meeldib. Ja selle asemel et naeratada ja öelda need õiged sõnad, tekib 2 minutit pausi. Loomulikult saab inimene aru, et ma järgnevalt öeldut tõsiselt ei mõtle. Miks on valetamine (loe: viisakas olemine) nii keeruliseks muutunud? See ei maksa mulle ju midagi, ei tähenda midagi, et öelda paar head sõna, isegi kui ma niimoodi ei mõtle.

Siis teine teema. Ma mõtlen, et kas see võib olla seotud vanusega, et muutud ajaga väiklasemaks. Senini olen ma pidanud kadedust positiivseks omaduseks. Ikka väga mitu korda on kadedus- ma tahan kaaa! pannud mind jalgu tagumiku alt välja tõmbama ja  tegema seda, mida ma siis kaaa tahan.

Ja nüüd. Saan ma aru, et ma olen kade asjade peale, mida ma päriselt, tegelikult ei taha. Miks ma siis tunnen kadedust?  No mis näite ma tooks. Sõber räägib oma lapsest- täna sõidab Šveitsi peole, iga päev rakkes, toimekas elu, Kadriorus korter.  Vau! Aga miinaaa!! ja siis. Päriselt tahad, et sul pole aega perele? Päriselt tahad kogu aeg olla lennus ( mäletad, sa oled ju olnud)?, päriselt tahad  äripartneri peole, kus ka järgmisel hommikul pead olema viks ja viisakas? jne

Või. sõber räägib. Mina olen ikka maa inimene, ma ei saa linnas elada. Teeme selle talu korda ja siis kolimegi siia elama. Kaadee!! Miks mulle ei päranda keegi looduskaunis kohas olevat talu. Ja isegi mittelooduskaunis kohas pole mingit pärandust oodata. Miks mul ei ole Viimsis maja, mida maha müüa.... Ja siis. Päriselt tahad sääsed? Päriselt tahad iga nädalavahetus edasi-tagasi sõita? päriselt tahad kogu aeg tööd teha ??.... 

Ja nii edasi. Miks tekib nn kadedusreaktsioon. Mul on nende üle ju tegelikult hea meel. Ja mulle meeldib mu elu. Ja ma tegelikult ei taha seda, mida ma kadestan. 


Kõnnin mööda kergliiklusteed. Kenasti paremas servas, kedagi ei sega. Järsku tugev tõuge vastu vasakut õlga ja mina murul käpuli.
Teismeline poiss jalgrattaga on mulle otsa sõitnud. Poiss ja ratas on asfaldil pikali. Ajame end püsti ja pea ühel ajal küsime, kas kõik on korras. Täiesti šokeeritud, noogutan sõnatuna. Poiss soovib head päeva, istub rattale ja sõidab ära. 

Umbes kahe minuti pärast jõuab minuni viha. Mida Head Päeva ?? Kuhu vabandust, jäi? Ja kes niimoodi sõidab, et teisele otsa?? Peopesa kirvendab, kinnas ja kätis on murused....

Siis saabub rahunemine. Kõik jäid terveks. 

Ja viis minutit hiljem ajab see mind naerma. Kuidas ma käpuli olin.

Šveitsis hääletasid inimesed samasooliste abielu ja lapsendamisõiguse poolt, Afganistanis keelustati habemete piiramine.

Inimesed ja maailm on kummalised ja naljakad, eks.

18 kommentaari :

  1. Ma manitsen endaga pea iga päev kadeduse ja pahandumise teemadel :D Siiani veel adun, kui tobedad need minu reaktsioonid on ja sõnavõtte pole veel teinud, aga kaua ma niiviisi veel adekvaatselt olla jaksan (naljaga pooleks, aga no tõesti).
    Nii et ma mõistan!

    Ma ehmatasin kaameks hommikul kui kõnniteel (ei ole kergliikus) kutt kihutas kooli ja möödus meist mm kauguselt. Ma tassisin just šoti marfat, kel oli paha tuju ja oli mu närvid oma tujudega pingale ajanud. Me oleks mõlemad kummuli olnud :D Esimene reaktsioon oli kah, et nüüd tuleks teha gruppi postitus, et lapsevanemad, tuletage meelde lastele, et neil on rattakell ja seda võiks kasutada. Aga siis rahunesin maha ja meenusid kõik need "ristilöömised", mis tavaliselt sellistel teemadel tekivad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 1) Ei usu mina, et lapsevanema manitsus paneb teismelist kutti teistmoodi käituma.

      2) Rattakell? 30 kmh kiiruselt ei kuule sa seda. Ja mida sa teeks kella peale? Hüppaks... kuhu? Vasakule? Paremale? Rattakell on täiesti selles olus täiesti kasutu vidin.

      Mul ei ole mingit lahendust kihutavate jalg- ja tõukeratturite jaoks. Ega üldse noorte (meeste) uljuse ohjeldamiseks.

      Kustuta
    2. See oli pisikene poiss, mitte teismeline veel. Pigem just selline iga, kus veel ei tea maast ega ilmast ja sõber ootab jne.

      Piisavalt kaugelt kella andes saab reageerida kenasti. Mul on häid kogemusi siit ka :) Valdavalt on need küll tüdrukud, kes eemalt hoo maha võtavad, kella helistavad ja jätavad sulle aega reageerimiseks. Väga ilusti toimib.

      Kustuta
  2. Ratturi vaatevinklist on tegelt kell või võimaluse korral veidi valjem hoiatusvahend päris vajalik. Tagant hooga tulles ja keset kergliiklusteed töllerdavast jalakäijast mööduma valmistudes käed ikka kramplikult mõlemal piduril. Dilemma kui kaugelt või kas üldse märku anda. Äkki ehmub ja hüppab just ette, äkki saab pahaseks, et mis hirmutad oma kellaga, ...

    Tavaliselt proovin võimalikult kaugelt, kas või muru pealt mööduda. Jalakäijana vähemalt tean, et kella kuuldes ei hakka oma liikumistrajektoori järsult muutma, tagant tuleja on ilmselt niikuinii juba valinud möödasõidupoole. Mõned profimad tagant hüüavad poole kah: "paremalt", samas ähmiga ei pruugi tavakodanik ära tabada kas peaks ise paremale minema või möödub rattur paremalt.

    Kadedusest hmmm ... Ma ei tea aga arvan, et see on palju seotud oma eluga rahuloluga. Kui kõik enam-vähem hästi siis mis seal ikka kadestada, tore kui teistel ka hästi läheb. Kui endal sitt seis eks siis see kadeduserott kerge tulema, miks kurat tollel ilus naine, maja, auto aga mina pean Lasnaka kusehaisulise trepikojaga üürikas kükitama. No ja lähengi kesikuid või viimasel ajal EKRE't hääletama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu kui jalakäija eelistus on kell, aga võimalikult vara ja eemalt, sest tõepoolest, kui see äkitselt otse selja taga ja hästi kõvasti tiriseb, siis ma lihtsalt hüppan mingis suunas, võib-olla otse ette.

      Aga kauge maa tagant ei tee ta nii kõva häält, siis ma ei ehmu ja saan rahulikult tee serva tõmmata ja mul on selleks aega ka.

      Kustuta
    2. Vabandust, aga ei.

      Jalakäija ei pea jalgratturi pärast oma liikumist muutma. Välja arvatud väga erandlikud olud, kus on jube kitsas või kus perekond kõnnib käsikäes risti üle laia tee.

      Olukorda, kus jalgrattur läheneb _hooga_ jalakäijale, EI TOHI TEKKIDA. See rattur on PÕHIMÕTTELISELT VALES KOHAS. Ma ei tea küll, kus ta õige koht on, võib-olla seda polegi, aga kõnniteel jalakäijate vahel igatahes mitte.

      Ma olen igapäevane linnarattur. Kui mul tekib olukord, kus ma ehmatan jalakäijat, siis on minu asi seisma jääda ja sajani lugeda ja siis mõelda, mida mina, jalgrattur, valesti tegin.

      Kõnnitee on jalakäija kodu. Ta võib seal olla kuidas tahab ja teha mida tahab. Jalutada, seista, maha istuda ja kaarte mängida. Ta võib olla laps või vanur või koeraga. Ta võib olla purjus, väsinud või ninapidi telefonis. Ja tal on see õigus. Sest see on tema turvatsoon. Tal ei pea olema seda olukorrateadlikkust ("situational awareness"), mis peab olema igal teisel liiklejal igas teises kohas.

      Rattakellal on oma funktsioon tõesti olemas - kui sõidad liiklusseaduses nõutud "jalakäija kiirusega" ja muidu ei saa, siis võid seda kasutada. (Liiklusseadus muide KEELAB jalgrattakella kasutamise, aga see selleks.) Aga seda siis tõesti vaid märguandeks, et "palun anna andeks, ma olen siin sinu selja taga ja no ei saa kuidagi mööda".

      Ravida jalg- ja tõukeratturite uljust sellega, et panna nad veel kella helistama - ei, aitäh.

      Kustuta
    3. Kauriga 110% nõus. Niisugust asja nagu "töllerdav jalakäija" pole olemas. On inimene versus masin. Ja masina operaator peab selle asjaoluga arvestama, olgugi et see iga kord lihtne ja kerge ja mugav pole, karva turri ajab ja vandesõnad suule toob.

      Ja Indigoaalane, sa kirjutad kuidagi nii... loetavalt. Sujuvalt. Söödavalt. Mõnus.

      Kustuta
    4. Kas te ikka märkasite, et jutt oli KERGLIIKLUSTEEST, mitte kõnniteest. Kõnniteel meil näiteks ei tohigi rattaga sõita, saad trahvi! Kuidas Eestis ratta ja kõnnitee staatus määratud, pole aimugi. Kella puudumise eest võib siinmaal samuti trahvi saada, tegu ratta kohustusliku aksessuaariga. Erinevad maailmed, eks ole ;)

      Kustuta
    5. Sellist mõistet nagu "kergliiklustee" seadustes ei ole. See on ajakirjanduslik väljamõeldis ja natuke ka Tallinna linna PR trikk. Sisuliselt mõeldakse selle all kõnniteed, millel on lubatud jalgrattaga sõita. Kehtivad kõnnitee reeglid, jalakäija on seal endiselt oma kodus.

      Üldiselt - näed jalakäijat, siis võta kiirus maha ja vali ohutu trajektoor. Ükskõik kus.

      Kustuta
    6. Oih, mulle meenus praegu, et olen põhjustanud jalgrattaõnnetuse. Olen olnud seesama “töllerdav jalakäia”, keda väitsin mitte olemas olevat. Juhtus see aastaid tagasi Amsterdamis. Astusin jalgratturile ette, ja minu vigastamise vältimiseks viskas rattur end pikali ja sai kõvasti haiget. Ainuke asi, et me ei jaganud_kõnniteed_. Isegi mitte mingit müstilist “kergliiklusteed”. Rattur sõitis legaalselt_jalgrattateel_, mis on Amsterdamis täiesti omaette üksus, asub sõidutee ja kõnnitee vahel. Jalakäijail on keelatud jalgrattateel viibida, aga mina, turist, pea laiali otsas, kooberdasin illegaalselt vales kohas. No umbes sama teema, et kui jalakäia hooga sõiduteele, autole ette hüppab, on siiski jalakäija süüdi, mitte autojuht.

      Ma flaami keelt küll ei mõista, aga midagi ilusat see jalgrattur mulle ilmselt ei öelnud tolle pika tiraadi vältel, mida ta end püsi ajades maha pidas. Vabandasin ette ja taha, aga no mis see enam aitas. Mees oli marraskil, ja ratas kah kõver väheke. Siiamaani tunnen piinlikkust. Politseid õnneks ei kutsutud.

      Kustuta
    7. Teie kommentaaride peale tekkis mul sügav huvi, kuidas Eestis ratturi ja jalakäija vahekord liiklusseadusega reguleeritud:
      1. Jalakäija tohib erandkorras liikuda rattateel ratturit segamata.
      2. Rattur ei tohi sõita konniteel välja arvatud erandjuhul.

      § 22. Jalakäija asukoht teel
      (1) Jalakäija peab liikuma temale ettenähtud teel või teeosal. Rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid vahendeid kasutav jalakäija ei tohi ohustada kõnniteel ning jalgratta- ja jalgteel jala käijat või ratastoolis liikujat.

      (2) Kui liiklustihedus võimaldab, tohib jalakäija liikuda ka jalgrattateel, takistamata jalgratta-, tasakaaluliikuri, mopeedi- ja pisimopeediliiklust, ning jalgratta- ja jalgtee jalgratturile ettenähtud osal, takistamata jalgrattaliiklust.

      § 32. Piirangud jalgratturi, tasakaaluliikuri juhi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklemisele
      (1) Jalgrattur, tasakaaluliikuri juht, pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi:
      1) sõita kõnniteel, välja arvatud tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud;

      Kes ratturi ja jalakäija kokkupõrkes süüdi sõltub asjaoludest ja advokaatide osavusest😉 Üldreeglina ei tohiks kumbki teisele määratud teel "töllerdada" või "täiest rauast tuld anda"🤪

      Kustuta
    8. Jah, aga siin on nüanss - Tallinnas ei ole rattateid. Kõik meie "kergliiklusteed" on tegelikult "jalgratta- ja jalgteed" või siis lihtsalt kõnniteed, millele keegi on jalgratta märgid peale pannud.

      Meie liiklusseadus on hirmus segane ja keeruline. See ei ole minu, vaid spetsialistide arvamus, kes ütlevad, et Soome ja Rootsiga võrreldes on meil palju rohkem erinevaid teede liike, erandeid ja jube detailseid reegleid.

      Kustuta
  3. Ostame vana talu looduskaunis kohas...vaatame ja mõtleme, kaalutleme kainelt, st kes seda tööd, mis majapidamise korrashoidmine (+ enne seda veel korda tegemine) teeb? Valutab siit ja sealt...kas meil on piisavalt vaba aega, et sõita kodust nädalavahetustel 3 tundi eemale (linnakärast, mda meil ei ole kodus). Kõiki poolt ja vastu argumente kaaludes - tuleb mõistlikum vahel mõni omaette koht lihtsalt rentida. On veel kaalutlusi, tegeleda majutusteenuse jms või lihtsalt seisva objektina...kellel seda "mammonat" vaja on?

    Otseselt kadeduse tunnet ei ole tundnud, kuid imestanud küll, kuidas paar tuttavat praktiliselt iga kuu 2-3 korda mõnes välisriigis puhkamas käivad...kust nad selle aja võtavad?

    Oluline on hoida häid suhteid, lihtsalt imestada ja valida sõnu, mida ütled. Sõnad on relv, mille käsitlemist paljud õpivad kogu elu ja mõned ei saagi selgeks.

    PS! Noored (15-aastased) peavad plaani minna Afganistaani naisi päästma, st avama salaja naistele mõeldud kooli, et saaksid õppida. Nad ei saa aru miks naised ei saa õppida?, mida kurja nad on teinud meestele, et naised on ühiskonnaelust ära lõigatud... Kuuldes, et neid võidakse selle plaani teostamisel kividega surnuks visata ... õilishinged-missioonitundega noored inimesed - loobusid plaanist, seniks kuni neil tekib mingi muu võimalus maailmaparandamiseks.
    Sellistele plaanidele elan kaasa ja imestan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aega leiaks, aga tööl asendajatega on keeruline. Ma olen natuke kade kui inimene saab paariks kuuks suvel vaba aega (lasteaed), lisaks peab koju jääma alati kui on nohu või palavik (covid reeglid) ja siis aktiivsel tööajal läheb veel mehega reisile... Ma ei taha lasteaeda tööle :D, aga ma tahaks nii paindlikke kolleege, kes minu eest siis töö ära teeks kui ma puhata või haige olla tahaks. Idüll :)

      Kustuta
    2. Mine suuremasse ettevõttesse. Seal pole enam sinu asi, kuidas töökorraldus sinu äraolekul toimib.

      Kustuta
    3. Isegi parima tahtmise juures hetkel suuremasse enam ei saa :D
      Saaks ilmselt liikuda üksusesse, kus teed vaid ühte lõiku protsessist nagu liinitööline, selliseid on lihtne asendada. See mulle parku ei sobi ja sinna ma ei kvalifikseeruks ka enam. Nii et jääb üle vaid kadestada, vahel :)

      Kustuta
  4. Mulle on jäänud mulje, et see maal elamise ihalus on enamasti neil inimestel, kel pole sellega varasemat ettekujutust ja kes tõsimeeli arvavadki, et see on igapäevane mõnus idüll, kus istud aurava kohvitassiga trepil, vaatad päikesepaistes õõtsuvat kaske ja kuulad linnulaulu.

    Eestis on seda külma ja pimedat aega ikka palju rohkem ja see osa, kus tuleb leida kohalik talunik, kes teed lumest puhtaks lükkaks, olla silmitsi kogu kütmise ja üksilduse jne osaga, pole enam päris sama idülliline. Külalised, sindrinahad, tahavad kah pahatihti pigem seda kohvitassi ja päikesepaistelist kaske, mitte igal nädalavahetusel remontimas, puid lõhkumas käia. Ja nii need "uued maainimesed" varsti linnas tagasi ongi.

    VastaKustuta
  5. Vabadusega on nii, kui ei taheta et elu ei muutuks nii kiiresti, siis on ekre, aga kui tahetakse rohkem inimeste elupaiku ja asfalit, siis peadki hommikust õhtuni rohepööret tegema, sest kõik maksavad selle oma tarbimisega kinni ja kvoot on lihtlabane maksustamine. Vabandust võib siis paluda, kui oled heastanud oma teo parimat moodi ja ootad mõistmist. Millegi pärast palutakse vabandust enne teo heastamist just nagu lapsed, kellel pole midagi peale värske keha anda. Nii sõge rattur karistab ennast ise kui ta millegile voi kellelegi tugevamale otsa sõidab, kes tema vabandust ei hinda. :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!