Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 5. oktoober 2020

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve. #Metsanurme- Saarte raba lõik



Kui otsid endale äri, mis tooks sulle pensionini leiva lauale ja lisaks veel vorsti ka peale, siis palun: hakka tootma "Eramaa" ja "eratee " silte.
Hiljuti arutleti blogides, et miks me jahume kogu aeg ühel ja samal teemal. Vabandust. Ma teen sedasama, aga kuniks ei ole vastuseid, tuleb endiselt imestada ja küsida...

Igaks juhuks full disclosure : ma varastasin põllu servas kasvavalt üksikult õunapuult mesimagusa lumivalgekeseõuna. Ei olnud silte juures :)

Aga no tõsiselt.

Muretsed endale sõna otseses mõttes karupepusse elamise. Ei ole looduskaunis koht, ei ole seenemetsi või järve või merd. On maharaiutud metsad, võsa ja põllud. Ja sa paned sildi eramaa. Mis ei anna mitte mingisugust infot mängureeglite kohta. Milleks? Ma ei tea, iga kord kui ma matkadel käin, olen ihuüksi. Äärmisel juhul kohtan kaht. kolme matkajat või jalgratturit. Äkki ma käin valel kellaajal? Ja muidu on seal elu nagu Viru tänaval?

Kõnnin mööda maanteed, Üksikud autod tuhisevad mööda, ümbruskonnas puudub inimasustus. Nagu ikka, on tee ääres kraav ja kraavipervel kuusekasvandus. Ning silt "Eramaa". Mu kujutlusvõime suudab välja mõelda vaid ühe sihtgrupi: möödasõitvates autodes tagaistmel istuvad lapsed, kes ajaviiteks loevad mööduvaid silte. Aga hea teada, eks.

Keset matkarada on keegi hea inimene endale võsasse ehitanud onni. Ma tegelikult ei tea, võimalik, et riigimetsas ongi erateed. Igatahes. Tare on veel pooleli, kuid tünnisaun on juba olemas ja täpselt tee ääres. Inimesed on küll erinevad, aga mina vist ei tahaks vannis istuda, kui minust võõrad mööda kõnnivad. Pange tähele, aasta pärast on seal silt eramaa ja paari aasta pärast loeme RMK kodulehelt, et omaniku palvel on rada mujale suunatud. 

Kui mu blogi peaks lugema teised matkajad, siis tõesti palun, võtke ennast kokku. Linnas ja asulas pole ju ühtegi "eramaa" silti ning sa ju ei lähe aia või hekiga piiratud territooriumile luba küsimata. Isegi kortermajade rajoonis, võõrasse hoovi ei kipu. Miks sa siis looduses lähed võõrasse õue telkima, teed õunapuude alla lõkke ja loobid prügi laiali? Ära tee nii, vaesed omanikud peavad sinu pärast silte üles panema. 
Jahh...

Metsanurme- Üksnurme ajaloo- ja loodusõpperada

Tulevikumets

Soojenduseks sai valitud see ca 9 km ringrada. Soovitan soojalt, kui otsid nädalavahetuseks lastega tegevust.
Juurde pääseb ühistranspordiga- Kasemetsa rongipeatus või Nirgioru bussipeatus, autoga loomulikult ka. Väga kerge rada, millest esimene pool kulgeb külavaheteedel. Vabandust. Erateedel. Ja teine pool looduses. 
Rääkige lastele kivikirvestest ja rahapadadest ning arutlege koos, miks eestlasel  on paaniline vajadus  märgistada oma omandit. 
Pikniku saab pidada raja alguses/lõpus talumuuseumi juures, mõisas ja Metsanurme lõkkeplatsil.
Tähelepanu mõisa juures, seal on järsk "tagasipööre".
Mul mees üritas joosta- päris selleks see rada mõeldud ilmselt pole, aga sai joostud. Suurimaks probleemiks osutus märgistus, kiire tempoga ei tarvitse neid märgata. Palju oli jalgrattureid.
KIIDAN neid inimesi, kes sealkandis ja hiljem ka matkarajal  infotahvleid paigaldavad. Suured, selged, loetava tekstiga. Küll ainult eesti keeles, aga abiks seegi. Tänan!

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve

Metsanurme- Saarte raba lõik

Ühesõnaga. Otsustasin, et kuna Oandu- Iklaga on nendel tingimustel kõik, siis valin uue raja. Minu tingimuseks on endiselt, et pääseksin nii alg- ku ka lõpppunkti ühistranspordiga. Ei, ei ole kerge ülesanne :)

Alustamine sama, mis ülal mainitud, Kasemetsa/Nirgioru. Kuna Metsanurme minek oleks olnud tagasiminek, ja seal ma juba korra käisin ka, siis alustasin Kasemetsast. 

Täiesti mõttetu, igav lõik. Peamiselt mööda maanteeservi, lõpu poole oli jupike metsavahel. Tõsi, saad imetleda muistseid lahinguvälju ja aimata, kus jookseb maaalune jõgi jmt, nagu ma ülalpool kirjutasin, siis sildid on väga head, aga noh...
Nagu juba tavaks saanud, siis sirged lõigud on märgistatud suurepäraselt ning pöörded mitte :) 
Õnneks on RMK äpp nende aastate jooksul, mil ma teda viimati kasutasin ja hukka mõistsin, teinud läbi päris märgatava arengu. Saab end juba GPS positsioneerida, ja sellest oli täitsa abi. Loodetavasti lisanduvad järgneva 5 aasta jooksul ka kohalike jägede, mägede ja bussipeatuste nimetused:) ja äkki isegi lood ja legendid. 
Igatahes, soovitan.

Mu algne eesmärk oli kõndida Paeknani ja sealt siis bussiga koju. Aga, nagu öeldud, siis rada oli olnud igav, ja mul oli aega ja jaksu ja energiat ja ilm oli imeline. Otsutasin matkata edasi Sõmeruni.


Kui kilomeetrid pole sinu jaoks eesmärk omaette, siis soovitan algus ära jätta ja alustada hoopis Piissoo bussipeatusest. 
Metsad on majandatud
Esteetilist elamust ei saa, aga süda rõõmustab, kui näed, kuidas meie metsad on majandatud. Et norrakas saab omale palkmaja ning minu kass pissimiseks graanuleid. 
Vabandust, ma olen seda kirjutades sarkastiline ja õel, aga see teema teeb mulle haiget. 
Metsade arengukava on ummikus. Ma ütlen teile miks. Teil on liiga vähe naisi laua taga. Lahendus on lihtne. Võtke linnad, asulad ja teed välja ja jagage ülejäänud hektarid pooleks. Poolest saab majandusmaa ja ülejäänud jääb loodusele. Looduslikus puistus saab samuti raiuda, aga see on ebaefektiivne ja kallis, arusaadav. Ja kui majandusmetsa ei jagu, siis kahju, aga tuleb palki tuua Lätist või Venemaalt. Just oli telekas uudis, et Saaremaal pannakse prantsuse ümarpuiti tee servadesse piirdepostideks.

Selles piirkonnas on täiesti teistsugused metsad. See ei ole siin Kõrvemaa joonlaua järgi istutatud, et pärast oleks mugav raiuda, männikud.
Siin, vastupidi, näeb tulevikumetsa. Kui oled käinud Lõuna- Euroopa metsades, siis seal on samasugused, ning just sellisest maastikust saab meie lastelaste jaoks metsa sünonüüm.
Korda viis küsisin endalt, et miks see on kaitseala, mis sellel songermaal küll kaitsta on.


Siin kasvab noor mets. Turnid metsamasinate poolt ülessongitud teedel ( RMK lehel oli hoiatus olemas), Hingad sisse nõgest, piparmünti ja vaarikat.Palju on lehtmetsa, sarapuud,  haavad ja kased. Lehtmetsadel on oma võlu. Teistmoodi valgus ja taimed ja seened kui okasmetsas. Lehtmets vaheldub kohati jälle läbitungimatu padrikuga, mahalangenud puud ja tihnik. Okaspuud pole veel jaksanud jõudu koguda.  Ajul on korraga vaja lahendada väga olulised küsimused. Kas ronida üle palgi või palgi alt? Kas minna ringi või tungida läbi põõsa... Sellised eksistentsiaalsed küsimused. Huvitav, tegelikult.    


Pärast guugeldasin ja sain teada, et see ala on mitmes mõttes traagilise ajalooga. 

Nabala Tuhala looduskaitseala loodi alles 2014. Ideaalis peaks siin olema soo ja kasvama soo- lehtmetsad ning kohati olema ka karstiala. Ehk siis, põhjavee olemsaolu on kriitilise tähtsusega. . Nõukaajal tõmmati sisse kuivenduskraavid ning ala metsastus ( ja nagu juuresolevalt pildilt oli näha, siis oli just jõudnud raieküpsesse ikka). Kuna mingi hulk haruldasi liike oli siiski siiani säilinud, loodi looduskaitseala, lootuses, et suudetakse endine tasakaal taastada. 
Loodame. 

Traagilise loo teine pool oli kaugemast ajaloost. Katkuhaigetele pühendatud rist ning muistsel Sepamardi talu karjamaal Ämmardsu surnuaiast säilinud kiviaed

Eesti metsast saab dzungel

Ämmardsu surnuaia müür

Teadmine paigast on põlistel kohalikel inimestel tänaseni olemas. Eelmise sajandi keskpaiku oli surnuaial kardetava koha maine. Seal nähti mitmesuguseid nägemusi.

Väljavõte „Jüri koguduse löhike kroonika”, koostaja Martin Saar (1906–1980), Mäe talu peremees Paekna külas:

Seitse-kaheksa aastat peale sõja (Põhjasõja 1700–1721) algust tõstis nälg oma pead ja akkas rahvast surmale suigutama, peale selle kohutav katk kus inimesed külade ja talude viisi ära surivad ei ole neid siis võimalus inimese viisil matta ega ka kiriku surnuajale viia, sest kes sai siis veel neid surnuid kirikusse viia ja surnuajale viia, kui taudi ja katku inimene surnud, keda siis matta tuli, nii kardetav ja nakkav omas surnud olekus olnud et neid kasti aetud roigaste ja teivastega, ja kes olnud julgemad siis veel kuidagi lamba nahkse kinnastega ja kui see surnu kasti või kirstu saadud siis põletatud need kindad ja kaikad ära ja need kirstud ja kastid saadud kuidagi kokku roigastest ja lattidest, ja pole olnud saadaval naelu, vaid need kastid seutud paju ja kase vitstega kinni ja väänadega ümber aetud, sest ei ole olnud enam naela tegiaid. Ja meil Nabalas on ka praegul (kroonika koostatud 1976-1979) koht alles, nimega ämmastse mägi, endises Sepamarti talu karjamaal piisu küla tee ääres, see katku aegne matmise paik oli ümber piiratud kivi ajaga.

Tekst internetist (Kirjaviis muutmata)



No vot. Jõudsin siis Toominga bussipeatusesse. Energiat ja aega oli endiselt piisavalt. Otsustasin, et käin ära siiski ka Saarte raba lõkkeplatsil. Pärast võsas rapsimist kõlas raba kui plaan. Bussipeatusest lõkkekohani ja tagasi ca 6 km. 
Saarte raba osutus pettumuseks. Ma ei teagi, miks ma arvasin, et satun rabasse. Ehk nimetuse pärast? :) Lõkkekohani viis metsa väljaveo tee, porine ja sirge. Tõsi, tee ääres kasvavate puude tagant oli raba näha. Inimesed korjasid jõhvikaid. Kuna mul polnud ei aega ega kummikuid, siis ei hakanud sisse


murdma. Küll lõkkekohast saab ka rappa, lohutasin ennast. 
Ei saanud:) Lõkkekoht asub rohtukasvanud vanal taluasemel. Selline kriipi koht, mis sobiks hästi Eesti õudusfilmi võtteks...


Ja kas keegi teab, mis on juhtunud põdrakärbestega? Siis, kui mina veel noor olin, elasid põdrakärbsed siivsalt metsas, sibades marjuliste ja seeneliste juustes. Nüüd, kujutage ette, lendavad lagedal maal ringi ja ma oli järgmisel päeval sügelevaid punne täis. 
Üleüldse, kuidas saab mind, kel on juuksed pigem illustratiivse tähendusega, põdraga segi ajada ?
Ehk siis soovitus: kata end kinni. 


Kokkuvõtteks: 

5,5 tundi. Minu taatlemata sammulugeja näitas 23 km,  ametlikult oleks pidanud olema 28 km:
Kui lähed, arvesta vähemalt tund rohkem, kuna ma kõnnin kiiresti.

Ja et lõpetada positiivse noodiga. Siis segisongitud metsadel on ka üks positiivne kõrvalnäht. Ma tean nüüd kuhu suvel metsvaarikaid korjama minna :)

Roheliselt kasvav vorst



PS. Kuhu ma saan anda allkirja Bloggeri (tagasi)muutmiseks??? Krt, mul ei ole aega otsida nippe piltide!!! formaatimiseks ja lisamiseks.

 

Lisatud 10.10


Ohtu lõkkekoht Metsanurga lõkkekoht

Tegelikult vastupidi. Alustasin taas Kasemetsa rongijaamast, plaaniga minna Ohtuni. 
Esimene kolmandik oli rohune, jõe ääres. Kindlasti veekindlad jalatsid jalga!
Ma hakkasin mõtlema, et ega ma ei teagi kuidas sellist maastikku nimetatakse. Angervaksad, nõgesed, vaarikad, pajud... kas see on luht?
Kusagil Jõgisoo kandis jõudis tee maanteele ja nii  ka jäi. Kuna ka rohi oli märg, siis polnud sel lõigul ühtegi legaalset kohta, kuhu kott toetada ja näiteks sokke vahetada või võileiba süüa.
Esimene ja ainus peatuskoht oli Jõgisoo forellikasvandus... :)
Enne Valingut oli pisike küla, kus lõpuks ometi oli pink...Tänu teile head inimesed.



Sel korral oli vorm väga halb. Ei teagi miks. Otsustasin, et ei piina end rohkem
 Rada oli hullult igav ka ja... läksin Valingus rongile ja sõitsin koju.
Ca 20 km ja 4 ja pool tundi. Seekord nii.

Samal teemal

RMK matkatee Oandu- Kalmeoja
RMK matkatee Kalmeoja Aegviidu
RMK matkatee Aegviidu- Ardu

RMK matkatee Oandu- Ikla logistika

Euroopa rannikurada


Positiivne eramaa sildi näide




31 kommentaari :

  1. Oh, ma noogutan kogu su jutule kaasa.

    Eramaa silte toodetakse. Viimati nägin, et kogu külal olid standardsed sildid, päris kenad seejuures.

    Kopeerin enda värske jutu Matkafoorumist.
    https://matkafoorum.net/viewtopic.php?f=21&t=3881

    Olen sõpradega Suurupi panga pealsel matkarajal Suurupi alumise tuletorni juures. Tahame minna tuletorni külastama - see on avatud, sissepääs piletiga, väga armas muuseum muide. Matkarajalt tuletornini on 100 meetrit. Vahepeal on pool-söötis rohumaa, selle servas silt "eramaa, viibimine vaid omaniku loal".
    Ma helistasin tuletorni ette ja sain lahke kutse neile grupiga külla minna. Loen, et mul on omaniku luba sellega olemas. Hakkan liikuma, kui veidi eemal olevast majast tormab välja naisterahvas ja ajab meid karjudes ära. See on tema maa, tuletorniga ei seo teda miski, ja kui me kohe ei kao, kutsub ta politsei. Küsimusele "millist teed pidi me võiksime tuletornini minna" ta ei vasta, aga vehib käega kuhugi ära.

    Läheme tagasi, teeme metsa pidi ringi (ilmselt ületame kellegi kolmanda krundi), käime majakas ja seda ümbritsevas majapidamises ja joome kohvi ja kõik on väga meeldiv.

    Formaalselt on kõik korras - on kallasrada, on tuletorni krunt, on mingi teine krunt, üle teise krundi kallasrajalt tuletorni minna ei tohi. Sisuliselt aga jama - rahvarohke matkaraja ääres on muuseum, kuid mingit teed ühtelt teisele ei vii.

    Lahendusi nagu oleks. Muuseum ja krundiomanik võiks kokkuleppele saada ja krundi serva raja teha (seal on niikuinii umbrohune kraav). Krundi omanik võiks igapäevase karjumise asemel panna üles viida "muuseumi saab hoopis sealtkaudu" ja kaugemale ringile viidata. Või vähemalt kirjutada, et see ei ole muuseumi krunt - praegu ei saa ma isegi aru, et see eramaa ei ole tuletorni oma.

    Aga ei.
    Vaja on ilusasse, aga väga rahvarohkesse kohta krunt osta, maja ehitada ja siis igapäevaselt end välja vihastada...

    VastaKustuta
  2. Mul on kollektsioon "eramaa" silte ja tõkkepuid täiesti totakates kohtades.

    Kuid hulluks läheb siis, kui eraomanik paneb kinni sisuliselt avaliku tee. Kas on see talle siis ilma servituudita kätte antud, võib rikub ta lihtsalt seadust ja kedagi ei huvita. Ei omavalitsusel ega keskkonna-ametil pole mehhanismi, millega kinni pandud teed avada. Lisaks on kaunid jokk-skeemid.

    Oled sa lugenud Riigikontrolli auditid kallasradade ligipääsust?
    Siin:
    https://www.riigikontroll.ee/Riigikontrol%C3%B6r/Seisukohtijakommentaare/tabid/301/895GetPage/1/895Year/-1/ItemId/848/amid/895/language/et-EE/Default.aspx
    Üsna nukker lugemine. Ja päris olukord on veel hullem.

    VastaKustuta
  3. (mul on muidugi _fotode_ kollektsioon, mitte ma ei ole käinud tõkkepuid oma kuuri alla toomas)

    VastaKustuta
  4. Veel. Vaata neid piirkondi nagu näeks neid viimast korda, sest nii on. Rail Baltica lõikab sealt sirgelt läbi. Ma ise käisin just Saku raba rattaradadel, sest sõber ütles "kui tahad need ära näha, siis mine nüüd ja praegu, sest varsti on seal ainult ehitus ja siis raudtee".

    VastaKustuta
  5. Jah, ja usutavasti me jäämegi neid näiteid kirjutama, sest pigem, nagu viidatud foorumis arvati, liigume me Lääne- Euroopa ja kihistumise suunas ning mitte midagi ei muutu. Vead on tehtud.
    Ma pole kommunist ja ei oota ka kollektiviseerimist, aga mind solvab ja kurvastab see paranoia, nagu ma ei suudaks olla viisakas ja heatahtlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga palju on neid, kes ei suuda viisakad olla. Nii et ma mõnes mõttes saan aru. Meil on suure krundiga kortermaja. Ma olen harjunud, et maja kõrvalt minnakse aeda ja kooli. Aga et osad käivad otse akende alt murult (kusjuures tänava pool on kena asfalt ja kõnnitee) ja pesukuivatuspuude alt, mulle pähe ei mahu.
      Parim nali oli see, kui ma riisusin hoovis lehti ja koer oli kaasas. Tuli üks proua, sõitis rattaga maja taha õunapuuni ja hakkas õunu kotti ajama. Mul koer haugatas, mispeale proua karjatas (!) “Ust!” ja korjas rahumeeles edasi. Me ei keela kui hea õuna-aasta, aga jõudu või tere oleks võinud ikka vast ütleda?!
      Mis siis veel pisut kõrvalises kohas olla võib... Sellist nõukaaja “kõik kõigile” mentaliteeti on ikka masendavalt palju.

      Kustuta
    2. KK'ga nõus, probleem kipub alati mõlemapoolne olema ja eskaleeruma. Eraomanik tahab rahu ja viisakust, absoluutne enamus matkajaid kodanikke seda ka järgib aga siis tuleb üks jommis seltskond, kes lagastab ja rüüstab ning ongi ühe juhtumiga tekitatud uus reaalsus. Eraomanik ei taha riskida ja taob iga nurga peale üles sildid "Eramaa", "Kuri ämm", "Suur koer", ...

      Mul õnneks sihukest maad pole mille äärde silte püstitada :D
      Ideaalis oleks kõik kultuursed ja hulguks ringi nii, et järgmine päev pole võimalik aru saada, et keegi seal käinud või peatunud. Kogemustega ringihulkujad käituvad enamasti nii ja siis poleks ka maaomanikul nende kulgemise vastu midagi. Paraku leidub piisavalt vurlesid, kes pillavad oma kommipaberi maha nii linnas kui looduses, õllepurkidest ja grillialustest rääkimata.

      Kustuta
    3. No, aga KK, paneb sildi "Eramaa" üles ?! :)

      Selles mu point ongi, et see silt ju ei kirjelda mängureegleid, ega anna mitte mingisugust infot peale agressiivsuse ja eelduse halvale käitumisele.
      Vähemalt Eestis on küll terve hulk märke välja mõeldud, mis annavad infot et teatud käitumine pole sobiv: ära viska prügi maha, sissesõidukeeld, tule tegemine keeltaud jne?. Mis neil siltidel viga on.
      Ei aita? okei, aga kuidas siis eramaa aitab?

      Nagu sa, TT, ise kirjutad, siis kõik algab ikkagi meie sisemisest kultuurist ja käitumisest. Ükski silt ega aed ei peata.
      Aga provotseerimine pole ju samuti mõistlik?

      Kustuta
    4. Meil on kortermaja, ei pane muidugi aga me plaanime peale reoveerimist istutada mägimände ja krunti kuidagi looduslike tõketega piirata ja naiivselt loota, et rattaga läbi ei sõideta (naabermajas on tihe hekk ja sõidetakse muide, nii et puru taga). Eks see taandub inimesele ja tema käitumisele muidugi. Samas ma saan aru sellest soovist oma piire kuidagi kehtestada. Eks see hüüdja hääl kõrbes on see silt...

      Kustuta
    5. Tehke hekk mingist okkalisest ja sitkest põõsastaimest ;)

      Kustuta
  6. Me sööme omandireformi ja iseseisvumise-järgse vaesuse vilju. Nagu Nohik seal kenasti kirjutab, oli omavalitsuste kõige kiirem hool ja mure maad oma bilansist välja saada. Selle käes vaevleb Tallinn (mis müüs kogu oma maa ja kinnisvara maha ja on nüüd täiesti eraomanike arendada & juhtida), vaevlevad vallad. Või noh, vallad ehk ei vaevle, ainult meiesugused hulkurid. Ja looduskaitseamet ja muinsuskaitseamet.

    Sa tead, et nii mälestisele kui looduskaitse objektile peab maa omanik olemasolevaid teid pidi tagama juurdepääsu? Looduskaitseseadus § 15, Muinsuskaitseseadus § 41. Vähemalt niigi palju. Aga ka neist õigustest ei hoolita ja iga uus seaduse redaktsioon võtab avalikkuse käest midagi ära ja annab maaomanikule õigusi juurde.

    VastaKustuta
  7. Ohkan ja toon näite ühe Tallinna lähedase valla foorumist pärinevale suhtumisele. Teemaks oli eramaal viibimine, st inimesed leidsid, et kui omanik ei ole oma majale aeda ümber ehitanud ega silti välja pannud, siis võib kasutada nn igamehe õigust, tulla sellele maale, panna püsti oma telk ja võtta kaasa oma seltskond ning lõbusalt aega viita. Tühja sest omanikust, mis ta siis ei pane silti välja.
    Olen kurb, ei taha oma maale silti "Eramaa" panna, loodan tervele mõistusele ja kaaskodanike mõistlikule suhtumisele, et see kui maa on tarastamata ja eramaa silt puudub, ei tähenda, et lähen panen omaniku koduakna alla telgi või viskan tema hooldatava tee äärde autokummid, lapse mähkmed jne.
    Metsas käies olen isegi üsna segaduses kui näen "Eramaa" silti, eriti kallasradade läheduses - suhtun austusega eraomandisse, ent kahjuks ei ole see omaniku tunne alati mõistlikult väljendunud - lugedes Kauri Suurupi tuletorni juhtumit.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on sulle hea lahendus pakkuda. Pane üles silt: See on X talu ja siin elab Cranberry.
      Mina saan teada, et see on sinu kodu ja sina annad mulle info, et külla tulles peab käituma nagu külas :)

      Lisaks neile eramaa siltidele, mis mõjuvad agressiivselt, olen ma näinud ka kümneid lõbusaid- vaimukaid- armsaid kohasilte. Aga neist ju ei kirjuta. Äkki peaks? :)

      Kustuta
    2. Mul selline mõttevälgatus korra käis...esialgu joonistasin postkastile pildi :) Nüüd jääb teha vaid veel üks samm...ja kui juhtumisi eksid teelt ja satud minu teele...oled oodatud :)

      Mul on kombeks teha pilte neist vahvatest siltidest, teevad möödasõitja elu palju rõõmsamaks võrreldes "Eramaa" üksluiste siltidega. Peaks tegema uue teema - vahvad pildid kohalikust elust ;)

      Kustuta
  8. Harjumaal, Tartumaal ja Põlvamaal on metsaradadele ja -teedele pandud eramaa sildid seotud mootorihuligaanidele ehk neile, kes sõidavad mootorrataste ja maastikuautodega neile keelatud kohtades, lõhkudes loodust ja teid. Mitmed eramaaomanikud on nii väitnud mulle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ühe maaomanikuga vaielnud, et kas tupiku märk keelab sissesõidu või mitte.

      Kui probleemiks on mootorsõidukid, siis selle piiramiseks on ju päris mitu märki?
      Aga midaiganes. Võib olla ma ise oleks samasugune. Kui ma rikas oleksin :)

      Kustuta
  9. Kommentaariumist välja kommenteerides: mulle nii meeldivad need matkakirjeldused, see pole lihtsalt kaardi uurimine ja piltide otsimine, see on kirjeldus elusast asjast.
    Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühinen Kaamos'ega - mulle ka meeldivad matkade ja radade kirjeldused (kaardid on veel boonuseks) ja vahel tahaks isegi kampa lüüa (seda küll tagantjärgi).

      Kustuta
    2. Tänan ! Ja kampa võtan rõõmuga :)

      Kustuta
  10. Metsanurme-Üksnurme rada on üks mu lemmikuid pealinna kandis: algab ja lõppeb samas kohas, paraja pikkusega, linnale lähedal, pole liiga rahvastatud. Aga paari aasta jooksul olen seal ca 4x käinud ja iga kord näen, et olukord läheb kehvemaks. Raielangid, niisama songermaa, erateed jne. Jõeäärne lõik on küll kena, aga seal on juba ka üks ümbersuunamine. Kahju. Aga nendest erateede siltidest: kusagil Peipsiveerel või Alatskivil vms oli ühes suveniiripoes sellele teemale toredasti vinti peale keeratud, müügil olid sellised sildid nagu eratüli, eramuru, eraera jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kahtlustan, et selle jõeäärse suunamise taga on see lugu siin:
      http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=80812&p=379367&hilit=metsanurme#p379367

      Lühidalt: jalgratta-fännid tegid jalgrattaraja, märkisid maha, aga maaomanikega enne kokku ei leppinud. Hakati sõitma, keegi pahandas (ja asja eest seekord) ja tuli rada ümber suunata.

      Aga võib-olla on hoopis teine koht.

      Kustuta
  11. Inimesed soovivad oma maja ümber metsloomi näha mitte teisi inimesi kes tegelevad korilusega või tulevad sulle hoovi teid avastama karjade viisi nagu jooksuaeg oleks. Sellest need piiravad sildid, ega need metsloomadele ei ole see on nähtus kus et ületatakse maaomaniku taluvuspiire ja seda ei pruugi teha matkajad vaid igasugu saastajad ja röövpüüdjad.

    VastaKustuta
  12. Mul oli see aasta väga huvitav tähelepanek. Üldiselt Kanadas matkaradade või metsa reostamisega suurt probleemi pole, esiteks on trahvid vinged ja teiseks käivad kaugemal hulkumas vaid kogenud matkajad, kes oskavad käituda. Paraku tuli koroona ja kogu see seltskond, kes on harjunud puhkuse ajaks sõitma üle maailma laiali oli sunnitud avastama kohalikke rahvusparke.

    Tulemuseks enneolematult kirev seltskond ja kultuuriline arusaamine looduses viibimisest. Kes on käinud Lõuna-Ameerikas, Aasias (välja arvatud Jaapan) või Aafrikas mõistab, et sealne arusaamine ei kattu põhjamaade ega ka Kanada omaga. Kokkuvõttes võis leida hulgaliselt "kogemata" maha pillatud träni, pakenditel leiduva eri kirjaviisis teksti alusel võiks teha huvitava uurimustöö, paraku on karta, et selle avaldamine keelataks meie multikultuurses riigis ;)

    Looduse hoidmise huvides loodan väga, et reisupiirangud järgmiseks suveks kaovad.

    VastaKustuta
  13. TT-le ja teistele, kes ütlevad, et "eraomanik tahab rahu ja viisakust".
    Ma täiesti plahvatan selle peale.

    Kui sa paned kinni avaliku tee, mis on olnud külarahva käes iidsetest aegedest.
    Kui sa tõkestad ligipääsu järvele või jõele, kus on olnud alati avalik ujumiskoht.
    Kui sa ostad tüki mereranda ja siis hävitad sealse kallasraja.
    Kui ise sa käitud nagu rikkurist siga, kes ostab vallavalitsuse ametniku ära ja sõidab seadustest ning avalikust huvist traktoriga üle - siis mis ootused on sul "rahule ja viisakusele"?
    Aga just see on see, mida mina ringi liikudes näen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa ju üldistad. Minu näide oli konkreetselt erakrundist, mis ei piira kellegi juurdepääsu. Maja on seisnud 40+ aastat, aga ikka kasvab peale põlvkond, kes eraomandist midagi ei pea. Nõukaaja mentaliteedist ma saaks veel aru, polnud kombeks, aga praegu?

      Kustuta
    2. See, et keegi lagastab, ei ole ju eraomandi teema. Kes lagastab, lagastab ka avalikul maal ja see ei ole sugugi parem.

      Kustuta
    3. Ma pidasin silmas oma koduaeda ja lähiümbrust ja loomulikult mitte avalikke teid või randasid. Ma plahvataks ise ka ja olen plahvatanud rannikuraja ebaseadusliku sulgemise peale. Aga ma plahvatan ka selle peale kui mingi tegelane mu suvila taha riigimetsa oma prügi maha kallab, tegelt pole üldse tähtis kas seal kellegi elamine ligidal on. Tüübid kes prügi metsa alla kallavad vääriks minu nägemuse järgi ühiskondlikku tööd viisil: otsi ja korja 10X rohkem metsa alt üles kui ise maha jätsid ja vii oma kuludega prügimäele, lisaks muidugi raekoja platsil häbiposti panek ja avalik ihunuhtlus.

      Kustuta
    4. Suvila-tagust metsa olen ma koristanud küllalt ja koristan veel ja muidugi on see jäle. Aga nagu Notsu osutas, on see täiesti teine nuhtlus kui too eramaa-pandeemia.

      Seal on veel nüanss, et kui sa tegelikult tead, kes lagastas, siis mis sa teed? Sest oleme ausad - naaber-maakonna omad ei käi meie aia taga lagastamas ega KK hekist läbi sõitmas. Need on ikka omad inimesed kõik ja üldiselt ka teada. A mis sa teed nendega?

      Kustuta
    5. 90% ignoreerib, mõned karjuvad ja paar võtavad tõsiselt kõneluse ette kui juhtuvad olema kohal. Reeglina nood viimased on kõige tõhusam viis, sest tegija on harjunud, et ei reageerita ja see ikka ehmatab kui äkki reaktsioon ei ole ootuspärane.

      Meenus ka, et suvel Ahvenamaal oli massiliselt neid eramaasilte. Aiaga maja, aed kinni ja aial silt - private!

      Nodsu, lagastab jah, aga ilmselt siin on maaomaniku loogika, et riigimaal tehku, aga minu maa peaks puhtaks jääma? Ei tea.

      Kustuta
    6. Arvan, et maaomanikul on õigus teada mis tema maa peal toimub, samas ei saa ta avalike teid kasutamast keelata, aga maal viibimast ikka saab, nii et märgistatud alasse tuleb suhtuda kui eraomandisse.

      Kustuta
    7. Näide sellest, kus eraomanik keeldub laskmast tema kinnistul olevat avalikku teed kasutamast ja ehitab ise avalikule maale ebaseadusliku tee:
      https://www.err.ee/1152304/pealtnagija-kohtuotsus-voib-teesulgejatele-hoogu-juurde-anda

      Selle kohta võib pigem öelda, et ta ise lagastab. Ja selliseid juhtumeid on massiliselt, vt kõik kallasraja lammutamised, sest omanik tahab paadiga magamistuppa sõita.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!