neljapäev, 27. aprill 2017

Nostalgianeljapäev. Kuidas saada mehele.

Mõni aeg tagasi juhtusin koos istuma endast nii 15 aastat nooremate naistega. (vahemärkus. KUS??? on minuvanused inimesed?? Kõik on välismaal? Haiglas? Täiesti pekkis, kuidas kõik mu ümber on must nooremad või vanemad. Jah. Häirib küll. Mind)
Ja arutavad siis naised, et huvitav, kus on mehed.
Et statistika väidab, et selles vanusegrupis on mehi rohkem, kui naisi. Aga keda pole, on mehed. On nad kõik rindel?

 Ilusad, targad, tegusad naised, aga mehele ei saa. Et maksimaalne suhte pikkus on 2-3 aastat. Ja et kui õnnestubki kauem, siis 8 pidi olema uus 7 ( või oli see vastupidi), ehk siis üle selle piiri ikkagi ei õnnestu suhet hoida.

Ja kus üldse mehi leida, kui sul näiteks koera ka ei ole ( koer on meestemagnet). Et Facebook ja Tinder, aga ka seal pole ju motiivid selged ja nii.

Kuulan ja mõtlen omaette. Kadunud on 3 väga olulist tutvumiskohta. Enam ei ole ühikaid, selles klassikalises mõttes, et oled 24/7 koos. Väga väga väga mitmel erialal ei ole enam nö klassikalist grupi/kursuseõpet, ehk siis sul saab olema palju tuttavaid, aga vähe neid, kellega tuled läbi tulest veest ja üritustest. Kuuldavasti liigub ka keskkool selles suunas.
 Ja kolmas. Enam ei ole malevaid.

Kuuldavalt, aga, ütlesin ma neile, et... mul on mai alguses 25. pulmaaastapäev.

Me oleme mõlemad pärit ühest linnast. Elasime teine teiselpool järvekallast, ilmselt nägime aastate jooksul korduvalt.
Selleks, et tuttavaks saada, oli meil mõlemal vaja minna Tallinnasse ülikooli. Minu ühika toanaaber läks malevasse, kus sai tuttavaks minu tulevase mehega. Malev sai läbi ja sügisel tulid malevakaaslased külla.
Ajasime juttu ja selgus, et... vau! ta elab samas linnas. Ja veel vau.... tal on auto. 21063 :) ja ta on nõus mind autoga koju viima..
koos sõites selgus, et lisaks on ta ka tore inimene ja väga viisakas.

 Toona ju mobiile ei olnud.Kui jõudis autoga mu maja juurde, siis ei jäänud autosse ootama, vaid tuli sisse. Tutvus kohe mu vanematega, aitas mulle mantli selga... :) Ühesõnaga.

Ma olen abielus mehega, kes on kõigi emade unistus- tark, nutikas, osav, ei joo-suitseta-vaata võõraid naisi. Spordib, laulab, tantsib. Armastab lapsi ja loomi. Ta ajab mind naerma ning tal on harukordne võime ära tabada ja meelde jätta suvalisest jutust mu unistusi ja soove ja nende täitmisega mind siis aeg-ajalt üllatada.

 Kuna mina ei spordi ega suhtle, siis on hea, et meie perekonnas on keegi, kes meid alati neil aladel edukalt ja väärikalt esindab:) Mu mehe vanemad olid mõlemad üksiklapsed, mistõttu pole tal eriti sugulasi. Minul, seevastu, on neid kuhjaga. Ta on kodustanud mu vanemad ja kõik mu sugulased. Mingitel hetkedel olen endamisi mõelnud, et kui peaksime lahutama, siis ilmselt oleks mina see, kes jääks kogu suguvõsast ilma :)

Linda Goodmani raamatus " Päikesemärgid" on lõik, mis ütleb midagi sellist, et Jäär tundub teile rahulik ja stabiilne, aga küsige selle kohta Jäära partnerilt. Kes hakkab eeltoodud iseloomustuse peale ilmselt hüsteeriliselt naerma...:)
 Ma usun rohkem elementide teooriat. Mu mees on tuli. Tuli. Tsärr.., nagu kadakas suure leegiga põlema, et siis taas kustuda ja tasakesi põleda. Ma olen sellega nii harjunud, et ei liiguta enam kulmugi. Mina olen õhk. Tuli vajab põlemiseks hapnikku ja kuum õhk tõuseb kõrgele, külma õhu, pilvedeni...

Käisime 2 aastat ja siis abiellusime. Meil olid suured vanaaegsed pulmad. Kokku oli oma 100 külalist. Kuna tookord oli suur defitsiit ja midagi polnud, siis viina ja sea väljaajamine oli tõeline väljakutse. Oli kohutavalt lõbus, üks avarii; pulmavana, kes ajas õhtu juhtimise asemel hoopis mu noori sõbrannasid taga... Hommikul sadas vihma ja kirss, mille aeda istutasime, läks aasta hiljem välja..

 Ja ikkagi oleme koos. 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tean. Sa saad seda, mida sa küsid. Nendeks hetkedeks, kui mul on kõrini, olen endalt õppinud küsima, aga mida sa tegelikult tahad ja kas variant B oleks parem. Mind vihastab aeg-ajalt lasteaiakasvataja roll. Ma tean, et pole õiglane üldistada, aga suur osa meestest vist ongi sellised: nad lihtsalt ei märka. Kui tolmurullid on põrandal, või külmik tühi vms,  Jah, kui koristab, sis sajaga. Aga. Miks mina pean alati märkama ja vastutama ja hoolitsema?? Ja siis küsin endalt: kas sa tahaksid, et sul oleks mees, kes käiks sõrmega üle kõik nurgatagused, kes kamandaks sind triikima- brr…. EI! Las kehtivad minu standardid, minu tempo ja mina olen projektijuht.

Aeg-ajalt tundub tüütu ta fanaatiline spordihuvi. Ja siis tasub jälle küsida. Aga mis võiks olla alternatiiv? Mida sa siis tahad? Just. Las olla parem nii.


Kui mu koduväline elu on üks suur karussell ja ameerika mäed, siis midagi oma eelmises elus olen ma teinud hästi. Mul on olnud õnn ja privileeg kohata ainult toredaid mehi. Alates mu vanaisadest kuni suvaliste kolleegideni. Nad on vaimukad, tegusad, sportlikud..

 Ja ometi, pole ma kohanud rohkem mitte kedagi, kellega ma tahaksin koos elada. Ta on olnud ainus.

 Aastad on mulle ka õpetanud, kui oluline on tegelikult päritolu, taust.
Ma poleks seda ilmaski kuulanud ja seda ei kuulaks ka ükski noor inimene, kui on armastus ja kõik see.
Aga me oleme oma vanemate lapsed. Mida vanemaks saame, seda rohkem. Kas seda siis eitades või matkides, aga kui tahad teada, milline su elu saab olema, siis vaata oma tulevase kodu ja koju...

 Me oleme väga väga erinevad inimesed. Meile mõlemale meeldib mälumäng ja vahel me naerame, et me oleks ideaalne meeskond. Tema on spetsialist ajaloo, geograafia, poliitika, popmuusika, näitlejate, lõpetanud reaalklassi paneb peast matat ja loomulikult! on ta ekspert spordi alal.
Mina... oot, mis siin nüüd üle jäi..:) klassikaline muusika, kirjandus.. eee.....:) Las jääb.

Mu point on see, et me oleme väga erinevad.
Mina olen õhk, kiire, tulemusele orienteeritud, üliliberaalne.
Tema keskendub protsessile, on detailitäpne, põhjalik.
Meid huvitavad erinevad asjad.
Meile meeldivad erinevad asjad.

 Aga midagi on meil ühist. Me naerame koos vahetpidamata. Ja me tahame rahu. Rahu.

Ja ilmselt see ongi meid koos hoidnud.

 Marca juures oli hiljuti juttu, kuidas noored kardavad, et abiellumine kaotab nende identiteedi. Minu jaoks on abielu abi ja elu. Me oleme üks meeskond. Meil on eesmärk pakkuda lapsele turvalist ja mõnusat kasvukeskkonda, hoolitseda, et kõikidel meie meeskonna liikmetel on mõnus ja hea. Et kodu oleks koht kus olla ja kuhu tahad tulla. Me oleme meie.

Nüüd on see eesmärk täidetud ja teoreetiliselt võime minna kumbki oma teed. Eks näis, mis elu toob. 

Tagasi mõeldes on naljakas, kuidas aja jooksul on suhe ja väärtushinnangud muutunud.  Alles see oli, kui istusime tänaval maja ees autos ja ma lihtsalt keeldusin väljumast,. Kogu aeg oli vaja olla koos. Käisin psühholoogile kurtmas, et mees on liiga vähe kodus:) mu jumal.... :) :)
Ja siis ühel hetkel oli aeg, kus ma paanikas küsisin, et kas ongi nii- elu lõpuni üks mees, Ei iial enam armumisi, põnevust, uusi suhteid.

Ja täna. Täna on kõik rahulik. Vahel vihastan. Vahel vihastab tema. Aga mulle meeldib see teineteisest lugupidav, austav ja piisavalt privaatsust jättev suhe.
Eks näis. Kas ma saan 20 aastat hiljem sedasama kirjutada…:)

Palju õnne meile!

23 kommentaari :

  1. Ja rõõmu ka veel lisaks! Kus on, sinna tulevat =)

    VastaKustuta
  2. Palju õnne! :) Nii armas lugemine!

    VastaKustuta
  3. Jätkuvat harmooniat! Kahju, et sa pilte ei pane, tahaks näha, kas te ka välimuselt üksteise sarnased olete, nagu pikalt koos olnud inimesed pidavat muutuma.

    VastaKustuta
  4. Palju õnne teile :) Tõesti armas ja tore lugemine.

    Kuidas leida meest....see on seda raskem küsimus, mida kaugemasse minevikku vallaliseelu jääb. Ilmselt pean nõustuma, et need kõige paremad tutvused pärinevad ülikooliajast ja sõprade sõprade seast. Peolt ja internetist leitud tutvused on liiga sageli liiga kehva kvaliteediga. Olid minu vallaliseelu ajal ja on ka praegu, nagu sõbrannadelt kuulen.

    VastaKustuta
  5. voilaa.....ma olen muide ka jõudnud selleni, et kui, siis soovitaks lastele just seda sama,....vaadake/märgake kodu, vanemaid, suhteid lähedastega ning kuulake hoolega ta lapsepõlve kohta!
    Kõlllllll!

    VastaKustuta
  6. Oh kui armas lugemine! Õnne ja nagu mu tädi armastab ütelda - ikka seda head läbisaamist :)

    PS. koer ei aita, võin kinnitada. Pigem on tunne, et kõik nagu tahaks omal "tagaukse" avatuna hoida. Et ei oleks kohustusi, majandusliku sõltuvust, vastutust. Ilmselt kogu elukorraldus soodustab ka seda, muidu nii paljud ei kurdaks.

    Eelmisel reedel jäi kõrv kuulama sellist imeasja nagu Nõmme raadio. Kui keegi soovib lausnegatiivseid lugusid naistest, kuulake seda jaama vahel. Selline tunne, et sinna koonduvad kõik need mehed, kes on naistes oma elu jooksul pettunud (samas - iga mees pidi oma naist väärt olema ja vastupidi). Eelmise reede teema oli "puuknaised" ja läbiv point, et naised, hakake tööle ometigi ükskord. Saatejuht väitis, et maailm on täis naisi, kes ei tööta või ei viitsi tööd teha ja otsivad mehi, kes neid üleval peaks.
    Arvestades ajastust (hullumeelse töönädala lõpp) ma oleks tahtnud kedagi seal stuudios füüsiliselt lüüa :D
    Peab ikka jube raske olema leppida sellega, et me ei ela enam eelmises sajandis ja et meid võiks võrdselt siiski kohelda..

    ps.ps. ma ei üldista, tean väga korralikke kaasasid, kes panustavad pereellu ja kodumajapidamisse võrdselt naistega. Mul on oma suguvõsas nii armsaid paare, et kui ma neid ei teaks, ei usuks, et selline elu võimalik on.

    VastaKustuta
  7. Nüüd Sa tekitasid minus väga tugeva uudishimu ja vajaduse Eesti kaarti uurida - kas peale Viljandi on veel mõni linn, kus on järv ...? Küllap vist.

    Palju õnne!

    Üks põhjus, miks suhted ei kesta, on kindlasti ühiskondlik norm - kui tutvusringkonnas mitte keegi abikaasa/elukaaslase vahetamise peale kulmu ei kergita, on seda otsust kindlasti palju kergem teha kui kogukonnas, kus elukestvad abielud on normaalsuseks. No ja sellist kogukonda leiab Eestis vist ainult kirikust, kuhu igaüks kuuluda ei taha. Ja Sinust 15 aastat nooremad naised ... nende jaoks sobivas vanuses mehed on kas juba kindlalt paigas või lorud. Kindlalt paigas mees oma paigast ei liigu, aga loru lendab õielt õiele, võtab kõik vastu, mida lahkelt pakutakse, aga ise suhtesse panustamist vajalikuks ei pea - saab läbi niigi! Lugupidamist väärivad need, kes nii-öelda teisel ringil paigale jäävad ega enam järgmisele õiele lenda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neid linnu on ikka rohkem :)

      Abielu oli norm 40a tagasi ka aga abielluti kah korduvalt. Vabaabielusid oli vast vähem. Mu isa oli nt 2x ametlikult abielus, tema vend aga 4x :)

      Kustuta
    2. Tallinnas on umbes neli järve.

      Kustuta
    3. Suhete püsivusest ja püsimatusest - Merili Metsvahi just hiljuti meenutas, et eestlastel olid juba 18. sajandil kärgpered ja lahutati suht palju, isegi kui ametlikku lahutust ei saanud endale lubada. Mis šokeeris sakslasi.

      http://arvamus.postimees.ee/4087361/merili-metsvahi-18-sajandil-hammastas-eestlaste-uurijat-see-et-vallasemasid-ara-ei-polatud

      Kustuta
    4. Õnnitlused!

      Mina lahutasin 8. abieluaastal. Siiani ei ole leidnud meest, kellega elu oleks kergem kui üksi ja kes mind tahaks (ja keda mina tahaksin). Sel aastal täituks meil 20 abieluaastat. Ometigi ma ei kahetse oma 12 aastat tagasi tehtud otsust. Sinu üle on mul siiski hea meel, see 25 näitab, et põhimõtteliselt on õnnelik abielu võimalik.

      Veel järvedega linnu: Elva, Põlva, Tõrva, Võru, Otepää. Kindlasti on neid veel.

      Kustuta
  8. Jätkuvat õnne! Mehe leiab tänapäeval veel töö juurest (kuigi jah, klassikalised kontorid on ka juba kadumas), millegipärast vaadatakse sellele tihti viltu, ei teagi, miks.
    Selle tausta osas tuleb nõustuda, siiski lisaksin, et kui inimene ei pea oma kodust olukorda ideaaliks ja soovib sellest distantseeruda, siis ei pruugi ta ka samasugust elu elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga jube vastik on kui see suhe pekki läheb. Reeglina üks peab lõpuks töökohta vahetama...

      Kustuta
  9. Palju õnne!

    Eriti meeldib mulle see " tasub jälle küsida. Aga mis võiks olla alternatiiv? Mida sa siis tahad? Just. Las olla parem nii." mõttekäik.

    VastaKustuta
  10. Õnnitlen!:) Väga hea kirjutis - just minu mõtted! Ja ma olen mees, kel pole olnud õnne ühegi oma naisega nii kaua koos elada. Ehk nüüdses suhtes?:)
    Jäär-Konn, kelle abikaasa on veemärk. Oi-oi-oi...:D

    VastaKustuta
  11. Sportides ka tutvutakse, nii klubides, kui vabaõhu radadel.

    A Reeda jutt on ses osas õige, et x vanusest alates on ok vallalisi väga vähe - nö teisel ringile minejatel on tihti nii suur "eelmise elu" saba taga, et mõistlik end sellega mitte siduda; kes paadunud vanapoiss/-vanatüdruk ja harjumusi on raske muuta, kes tõesti, lihtsalt loru.

    Netis tekkivate suhete pealiskaudsuses ei ole nõus, pigem on props selles, et inimesed ei julge kohe ja otse ära seletada keda ja milleks otsivad. Aga kui ise sellega algust teha, siis üldiselt vastatakse samaga.

    VastaKustuta
  12. Minu lugupidamine! Nii pikk ja ikka veel õnnelik suhe.
    See müstiline 8 aastat, see on küll tõsi. Vähemalt minu jaoks. Ma olen ilmselt sinuga samas vanusegrupis.
    Mestega saab tutvuda internetis ja see on täiesti ok võimalus. Ja kui ta ikka variant j-ga kirjutab, siis ei ole vaja rohkem oma aega kulutada. Selle saab ruttu selgeks. Veel on võimalik tutvuda näiteks arvutiparanduses(ja muudes tehnikaparandustes), aga mul muidugi lähevad kõik hakklihamasinast keerulisemad masinad käes hulluks, poes, lennukis, spordiklubis. See ei ole tegelikult väga keeruline

    VastaKustuta
  13. Tänan teid kõiki heade soovide eest !

    VastaKustuta
  14. palju õnne! ja tore postitus! (blogger sõi eelmise "toreda postituse" kommi ära, ju oli tal selle järele suurem nälg.)

    VastaKustuta
  15. Jätka samas vaimus! Tuttav lugu ehkki erinevate nüanssidega, meil saab kohe-kohe 30 täis.

    VastaKustuta
  16. Minu mõtted abielust on suht sarnased. Meil sai küll alles 10 aastat, aga loodan, et saab kunagi ka 25.

    See lõik meeldis mulle väga: "Aeg-ajalt tundub tüütu ta fanaatiline spordihuvi. Ja siis tasub jälle küsida. Aga mis võiks olla alternatiiv? Mida sa siis tahad? Just. Las olla parem nii."

    Aeg-ajalt on ikka asju, mis mehe juures häirib. Aga siis on kaks varianti: a) tüli üles kiskuda, marutada, ära leppida või b) järele mõelda, et kas see ikka on nii oluline või halb või... lükata asjad jälle perspektiivi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!