reede, 7. aprill 2017

Külalised

Mõned aastad tagasi olid meil külalised Valgevenest.

Üks äärmiselt väsitav lapsuke ja tema isa, mehe äripartner.

Ma olin üsna mures, et kuidas seda 10-aastast piigat lõbustada. Polnud vajadust! Tüdruk võttis KOHE juhtimise üle. Laotas laiali oma ehted ja muu varanduse. Soris meie kappides ja tütre asjades. Tõelise töövarjuna jälgis ta iga mu tütre sammu.
šokk saabus siis, kui tütar läks dussi alla. Alissake kohe ukse taga prõmmimas. Ma küsin, et mis vaja. Tal vaja minna hambaid pesema. Ma ütlen, et oota, näed ju et on hõivatud… aga tütar, tegi ukse kogemata lahti- arvas, et ju midagi olulist, kui teine ukse taga peksab. Ja vupsti, oli Alissa sees ja jagame ju kõike, eks…

No täiskasvanud inimene võtab end kokku ja kannatab ära. Loed tunde kogu selle külastuse lõpuni. Ja.. siis üllatasid nad mind sellega, et “vast alles homme hommikul sõidavad ära…” wtf????

Ma tundsin end tõepoolest nagu mingis laulus või filmis. Tulevad võõrad, lärmakad, aktiivsed, kõvahäälsed. Annad neile oma parimad palad, lõbustad, pakud süüa juua, paned oma voodisse magama. Ja nad ei kavatsegi ära minna. Sätivad end järjest mugavamalt sisse.... :)

Alissat seekord polnud, aga oli Marina.

Inimesed on erinevad, Inimesed on erinevad. Inimesed on erinevad.


Kordad seda ja tegelikult ikkagi ei usu, enne kui ise koged.

Marina oli 8 aastat Hispaanias elanud ja seal abielus olnud, Asi läks lörri ja ta oli nüüd jälle kodumaal tagasi. " Noored" olid teineteist paar kuud tagasi leidnud ja nüüd on armastus ja kõik muu.

Ma käisin just vaatamas etendust " Köster". Ma ei tea, kas te olete seda näinud? Autor on Kivirähk, ehk siis naer läbi pisarate. See, konkreetselt, oli väga kurb tükk, mis lühidalt öeldes rääkis sellest, kuidas me vanemaks saades kaotame oma mina ja lapselikkuse. Hakkame oma hinge eest hoolt kandma ning muutume tõsisteks täiskasvanuteks.

Vaatasin, ja sain aru, et see tükk ei kõneta mind, sest mul on täpselt vastupidine probleem. Kuidas saada normaalseks tõsiseltvõetavaks täiskasvanuks. Marina on kõik see, mida mina pole. Viimase vindini hoolitsetud. Kingituseks tõi mulle kreeme- maske "mida meie naised ju vajame.." (ma pole ilmselt naine).
Mul on seljas dressipluus. H ja Mist, tõsi. Täitsa uus ja aukudeta ja puhas. Kui kassikarvad välja arvata. Pikk seelik, mille ma sain 25 aastat tagasi Rootsi humanitaarabist.
Marina on täismeigiga, brändiriietega, lihvitud. Sõna otseses mõttes läigib ja hiilgab. Asjalik, jutukas, supersuhtleja.

Ma siin hiljuti kirjutasin 100st reisipildist ja mitte keegi ei uskunud, et on inimesi, kes tõepoolest neid vaatavad ja näitavad. Me veetsime terve õhtu vaadates odnoklassinikitest üle kõik Marina reisipildid. Selle mäe ja kiriku ja puu ja hotelli kõrval.

Kui Eesti ja Valgevene ajalugu ja taust viimastel aastatel on üsna sarnased olnud, siis suurim lõhe tekib hetkel, kui me hakkame rääkima Venemaast, Ma olen teatavasti natsionalist.
Jutuks tuli Eurovisioon. Saime teada, et eelmisel aastal oleks pidanud võitma Lazarev, kelle hitt on siiani edetabelite esimestel kohtadel ja üldse. Kuidas on võimalik, et võidab mingi Krimmi tatarlaste deporteerimisest rääkiv laul. Väljamõeldud sündmus, halvasti esitatud ja üldse mis on poliitikal asja lauluvõistlusele.
Me väitsime, et meie edetabelites pole Lazarev ei esimesel ega üldse mingil kohal. Aga sa saad aru, et see on mõttetu vaidlus.

Ma lülitasin end välja hetkel, kui jutuks tulid vaesed Vene sportlased, keda ebaõiglaselt dopingutarvitamises süüdistati. Ja mitte ainult neile ei tehtud liiga, vaid neid diskrimineeritakse, kuna Lääne- Eurooplastele on samad ained lubatud. Ma ei tea, kuidas mu mees suudab rahulikuks jääda.

Ilmselt see ongi küpsuse näitaja, et sa suudad jääda erinevate arvamuste vahel tasakaalukaks. Säilitada külalislahkuse, kuid samas selgitada ka oma positsioone.

Ja nii edasi.

Iseenesest on see kummaline tunne. Ilmselt midagi sama tundsid meie suhtes NL aastatel väliseestlased. Sa oled paratamatult natuke kaasatundev ja patroneeriv. Aga tegelikult saad nende jutu järgi aru, et nende elul pole viga midagi. Kommunaalkulud on tühised, Lääne pahed pole eriti kohale jõudnud. Hiinlased on teinud korralikke investeeringuid. Äritegevust ei keelata. Ja mis väärtus on sõnavabadus? Niimoodi. lihtsa inimesena, pole see teema.
Hoopis meie peame muretsema. Mis saab eurost. Mis saab euroliidust. Mis saab suhetest Venemaaga. Meie toiduhinnad vs keskmine palk on täna küll soodsamad, aga ka meil on liiga suur hulk inimesi, kes ei saa keskmist palka ja kel pole sugugi tore elada.
Valgevene on nüüd viisavaba. Aeg külastada ja ise üle vaadata.



Ma kartsin viimase hetkeni, et nad teatavad hommikul, et jäävad siiski kauemaks...
Õnneks mitte.

Ja nüüd ma siis häbenen.  ja siis ma mõtlen, et mille üle ma õieti kurdan. Et mul on külalised, kes suruvad mind harjumuspärasest rutiinist välja?
et ma kohtun inimestega, kes omavad teistsugust maailmavaadet...:)

Aeg on suureks saada :)

15 kommentaari :

  1. Oh õudu! See on üks põhjus, miks ma olen koduste külaliste suhtes kohutavalt valiv :D
    Aga mina väljusin hiljuti siis kui selgus, et keegi on televisioonis väitnud, et me oleme oma küüditamised ise välja mõtelnud ja ajaloo 90ndatel ümber kirjutanud. Vot sellised asjad ikka väga solvavad.. ja inimesed mitte ei provotseeri või naiivsusest räägi midagi, mida nad on kuulnud, vaid nad usuvadki seda. Ja räägivad televisioonis kogu rahvale. Kuidas see võimalik on?! Kas me sellist Eestit tahtsime eksole :P

    VastaKustuta
  2. Ma olen juba leppinud lõbusa tõsiasjaga, et ma ei kasva kunagi päriselt suureks ja ma üldse ei arva, et kosmeetikafirmade reklaami ohvriks minemine oleks esimene samm sel täiskasvanu raskel teel. kuid teise üliigava pika jutu kuulamine o kül väga täiskasvanulik. lapsed never ei ole nõus pikalt mingit jama kuulama-vaatama. näitlejad ju ka räägivad, et kui teatritükk ikka lastele ei meeldi, siis nad hakkavad omade asjadega tegelema. ma olen suutnud sellise kena vahepealse variandi leiutada. näiteks ma ei ole nõus poliitikast rääkima inimestega, kes sellest nii ei räägi, nagu mulle meeldib. ma ütlen neile täiesti viisakalt, et sorry, ma oi soovi sel teemal rääkida, et kui on vaja, et me riidu läheme, siis ma võin rääkida, aga ma tegelikult ikka ei soovi.

    muideks, mul on sulle komplimente ka vaja edasi rääkida. ma tutvusin paar nädalat tagasi Andra Teedega ja ta kiitis, et talle meeldivad minu ja sinu blogid. et me oleme mõlemad sellised, kellel on teiste arvamusest ükstaspuha ja kirjutame ikka sellest, mis meile tegelikult meeldib,, aga massidele ei pruugi meeldida. selline kompliment siis :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oo, na tänan!! Ja olen väga meelitatud :)

      Kustuta
  3. mu arust on nii suur tähelepanu oma välimusele pigem teismeliste kui täiskasvanute teema. vähemalt kui ma ise näen mõnda eriliselt ärasätitud keskealist inimest, siis tuleb kohe mõte pähe, et ta on sisimas teismeline. kuigi vbla on asi selles, et mulle jäävad silma need, kes on ära sätitud liiga silmatorkavalt, bling ja värk (ja brändiriided, mis on silmatorkavalt brändiriided), ühesõnaga - need, kes sättimist tglt väga hästi ei oska. neid, kes oskavad, ei pane tähele, sest tulemus on, nagu nad näeks lihtsalt juhuslikult nii head välja.

    hinge eest hoolitsemisest - odot, kui Kivirähal oli hinge eest hoolitsemine iseenda kaotamise tähenduses, siis on tal küll midagi viltu. Hinge eest hoolitsemine peaks ju tähendama, et ei reeda seda, mis on oluline, ei müü ennast maha, "kuri ilm las udutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kivirähki point oli läbi absurdi, et kannad hinge eest hoolt ja olen korralik tõsine eestimeelne täiskasvanu. Tead küll ta stiili ;) ja teeniarahvas ja lapsed, need on sellised ullikesed, kes hinge eest hoolt ei kanna ja muidu lõkerdavad.

      aga välimuse osas. oi.oi. seal on vahe sees, kas teismelise hoolimine või täiskasvanulik. Täiskasvanud naisel on maniküür, pediküür, juuksur tip top. Puhas eakohane riie seljas jne. Vene ja Läti naistel on seda kõike veel eriti ekstra.
      Mul on piinlik öelda, et nimekirjast on nii mõnigi kriteerium täitmata. Mu ema väidab, et näen välja kui asotsiaal. Ja tal on üsna õigus. Kui inimeste sekka lähen, siis katsun ikka pea ära kammida :)

      Kustuta
    2. tundub, et me näeme üsna üht masti välja. :D

      lihtsalt ma mõtlesin, et brändiriided, millest on kaugele näha, et brändiriided, ei ole nagu väga eakohane.

      mul on üks kaltsukast leitud brändiseelik, mis on, tunnistagem, kohutavalt hea seelik, seepärast ma ta ostsingi, aga ma ei saa teda kandes pluusi seeliku sisse toppida, kuigi nii sobib mulle paremini. Miks? sest logo laiutab värvli peal ja kuhu ma lähen niimoodi, sillerdav logo keset kõhtu, piinlik kuidagi, nagu mingi uusrikas. Kui mõnikord nt tantsides logo peidust välja poeb, siis vabandan kiiresti, et see on kaltsukast saadud.

      Kustuta
    3. Kas ei oleks ülim aeg logo eemaldamiseks? :)

      Kustuta
    4. Tuleb ta jee nii lihtsalt. Ega see ei ole mingi silt, et lõikad ära või harutad lahti. Koosneb üksikutest kristallikestest, mis on ükshaaval värvli külge kinnitatud (ja tuleks sealt ükshaaval lahti katkuda ja võimalik, et jätaks endast liimijäljed või rebendid maha, nii et pärast oleks ikkagi logo keset kõhtu, aga nüüd juba liimijälgedest või narmendavatest kohtadest logo).

      Kustuta
    5. Kui see logo ikka väga häirib, oleks ehk hoopis mõttekas sinna mingi sobivat tooni tagasihoidlik lapp peale õmmelda. Väike aplikatsioon :) Laiem paelajupp vms.

      Kustuta
    6. ma siiamaaani ajan ikka pealkantava pluusiga läbi.

      sellega on veel selline ambivalentne lugu, et iseenesest on see väga ilus logo ja sillerdavad asjad meeldivad mulle pealegi. pmst on seelik tervikuna sellega väga ilus. aga avalikult näidata julgen ainult siis, kui olen kindel, et kõik teavad, et ma ostsin selle kaltsukast.

      kunagine naaber märkis ükskord, et kaks tema kõige snoobimat tuttavat on üks, kellel peab kõik olema uus ja kallis (klaasid vähemalt Villeroy ja Boch jne), ja mina, kes ma vajuks maa alla, kui keegi mind nähtaks olukorras, mis näeks välja, nagu ma oleks meelega mingi nähtava logoga asja ostnud.

      Kustuta
    7. lblblbl. kui keegi mind *näeks* olukorras.

      Kustuta
  4. Mina vaatan meelsasti reisipilte, kui need on tõesti pildid reisist ja mitte reisija(te)st stiilis "Siia minu parema õla taha jäi üks jube nunnu maja, katusenurk paistab pildiserval".
    Aga kes see Lazarev on? Mina muidugi kuulsin Eesti minevaastast eurolugu ka esimest korda siis, kui me lastele popkultuuri tutvustamise mõttes perekondlikult lõppvõistlust vaatasime ...

    Mul käis ju sügisel hiinlane. Kogu porgandikaksamisest ja konnasilitamisest hoolimata on mul nüüd hiinlastefoobia ja kardetavasti pean enne järgmise hiina sohvasurfari majjalaskmist palderjani sisse võtma ja tabletipurgi taskusse pistma, et kõige hullemate hetkede puhul tablettidest kinni hoida. Hullude hiinlaste puhul ahjuroobist kinnihoidmine ei aita. Kultuuride erinevus, mis teha - ja võib-olla oligi see eksemplar kiiksuga. Ma arvan, et seal Valgevenes on ka igati toredaid ja maailma asjadest meie moodi, tähendab, õigetpidi arusaavaid inimesi. Ainult et seekord kohtasid Sa Marinat.

    VastaKustuta
  5. Mõtlen, et kui keegi juba külla kutsutud, siis peab külalist ka viisakalt ja kenasti võõrustama, mitte netis kritiseerima.Enda eest hoolitsemist patuks ei pea, eriti torkavad hoolitsemata ja lohakad keskealised silma,kuna noorele võib üht-teist andeks anda, nad niigi ilusad.
    Ü.

    VastaKustuta
  6. See oli päris mitu aastat tagasi, kui vanad sõbrad tahtsid külla tulla. Sauna ja. Tulidki. Senikaua oli päris tore, kuni üks meestest minu köögis filosofeerides juhuslikult ja kontrollimatult oksendama hakkas (naine küll kasis teda jooksvalt puhtaks). Mitu liitrit õlut seal keres üle ääre ajama hakkas, kes seda täpselt teab. Ja siis tahtis teine mees (kogemata) sauna põlema panna. Ja siis ei tahtnud nad järgmisel päeval kuidagi koduteele asuda. Oeh. Nad on küll tahtnud veel külla tulla, aga ma lihtsalt väldin neid. Tudengiajal sai küll koos maailma parandatud, aga nüüd oleme me elanud endid täiesti erinevatesse maailmadesse.

    Sellest ajast olen külaliste suhtes veel umbusklikum. Minu kodu peaks olema minu kindlus, mitte suvaline tare, mis möödaminnes täis oksendatakse ja muuseas põlema pannakse, ise seda märkamatagi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!