Blogidest ja blogisõpradest

Elu pakub ikkagi ka helgeid hetki!!

Jee jee jee... mu ingliskeelsel blogil on rohkem lugejaid kui eestikeelsel :)

Mu lemmikastroloog Susan ennustas veebruariks mitu päeva, kus karjääriga on nii super, et on super. esimene kuupäev jäi mulle meelde. Ja just sel päeval juhtus üks, õnneks naljakas, äpardus. No tänan, Susan. Kui see on hiilgav karjäär, siis ma jätaksin küll selle vahele, mõtlesin...

Praegu aga mõtlen. Hmm... aga äkki Susan mõtleski mu seda teist karjääri, seda, millega ma hakkan miljoneid teenima? :)

Olgu kohe öeldud, et miljonini on veel väga pikk tee minna ja ma kirjutan sellest blogimisest, ingliskeelsetest keskkondadest ja blogimaailmast, siis, kui aasta on täis. Sügisel. Täna on vara kokkuvõtteid teha.

Ma tahtsin ainult oma rõõmu jagada.

Ja Marca postitus pani mind mõtlema ka blogisuhete kvaliteedile.

Seda blogi siin pean ma bloggeris.


Neile, kes mind püsivalt ei loe, väike sisukokkuvõte eelnevatest seeriatest.  Kuna mitu asja langesid kokku: mu identiteedikriis, sain uue kaamera, laps läks teisele poole maakera ning hakkas uurima kuidas mingit sööki teha... alustasin oma lapse jaoks toidublogiga. Nädalajagu hiljem mõtlesin.  Aga miks mitte 3 ühes. Teha sama ka inglise keeles.  Kui mul on piisavalt klikke, siis saan hakata müüma reklaami. Saan rikkaks ja ei pea enam tööl käima  :)

Alustasin samuti bloggeris ja varsti sain aru, et mitu-mitu keskkonda, kus saaks oma blogi jagada, nõuavad Wordpressi. Mis siis ikka, tõstsin ümber, ja ups.. selgus, et ikka valesti :) Vaja oli org mitte com keskkonda. Aga rohkem ei viitsinud mängida ja jäi Wordpress.com.

Oma eestikeelseid blogisid loen ma Feedlyst. Selle keskkonna miinus on see, et sina ei näe, et mina sind loen. Ja kui ma tahan su blogi laikida või kommenteerida- siis pean ma selleks sinu blogi lehele minema. Feedlyst otse ma seda teha ei saa.

Wordpress pakub aga oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusesse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.  Hetkel, kui mul on vaja blogile jälgijaid on see väga hea.  (Kui tahad saada, tuleb vastu anda).
Tõsi, kommenteerimiseks pean ma ikka tekstid läbi lugema, sest kaua sa ikka kirjutad "amazing, delicious.. ". Tahaks kirjutada midagi sisulisemat ja selleks peab süvenema ja mis seal salata... korraliku kommentaari kirjutamine on minu jaoks ikka päris paras väljakutse.

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid ei ole kvaliteetsed. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 100 laiki, aga 10 visits...:)

Ja lugedes Marca postitust.

Ka meie koolis tehti selliseid mänge. Õnneks minu jaoks psühhotraumadeta. Mu lapse koolilõpu aastaraamatus on õpetaja üritanud iga lapse kohta midagi öelda. Seal on ikka pärle ka. Tõsi, poliitkorrektsed. 

Aga tegelikult pole ju selliste massiiseloomustuste point mitte kaasamine ja tagasiside. Mina isiklikult ei oska näiteks enamike mind ümbritsevate inimeste kohta midagi öelda. Ma võin õelda, kuidas ta on koostööpartnerina või kolleegina. Aga milline on ta inimesena? Ma ei tea.

Üldjuhul ei ole võimalik 30-kesi sõbrustada. Ikka tekivad väiksemad grupid ja sa suudad tõeliselt tunda vaid väheseid. 

Ja ma ei saagi aru põhimõttetest, et kõik peavad olema sõbrad. Milleks?

Tulles tagasi blogimaailma juurde. Tundmata isiklikult pea kedagi, tunnen ma paratamatult mõne blogija suhtes suuremat "hingesugulust", kui teise osas. Ta võib mind isegi vihastada ja intrigeerida, aga tema stiil on see õige ja vähemalt virtuaalmaailmas pean ma teda oma sõbraks.

Teise osas, aga, ei teki mingeid tundeid. Kirjutab hästi ja kõik nagu on. Aga ei ole. Ei ole mu teetassike.

Sessamas ingliskeelses maailmas on hullult moes (minu õnneks) igasugused blogide edetabelid, avaardid ja nomineišonid.  Postitused stiilis- 5 postitust, mida sa lihtsalt pead lugema. Ja seal pole selle blogi autori jutud, vaid teiste omad.
Tunnustatakse, usutavasti, eelnevate sõprussuhete põhjal. Aga minu kontaktid ei ole tekkinud samuti laest. Paar kena inimest otsustasid ka mind linkida ja vuhh... jälle paar jälgijat juurde. 

Kas te olete märganud, et välismaa sarjades kasutatakse hästi tihti " I am proud of you" või siis "Good for you".  Meil on " Tubli". (Hiljuti oli üks väga hea vene film. Tütar sai kõrgkooli sisse, isa vaid mühatas. Tütar siis ahastab, et sa võiksid ju mu üle natukenegi uhke olla. Isa: mis siin uhke olla. Sa pididki saama)

Olemata ja omamata lingvistilisi teadmisi, siis ingliskeelsed tunduvad mulle sellised heas mõttes patroneerivad- mina ja sina. Meil on suhe ja ma tunnustan sind.
Eestikeelne on hinnang. Hinne.

Ja kõigi nende massiiseloomustustega on mu meelest sama. Lapsi õpetatakse hinnet andma. Millegi eest, mida ta ei oska nagunii hinnata. Samas võiks õpetada hoopis seda teist poolt.

Me oleme kogukond, seltskond, meeskond. Meeskond on sama tugev kui selle nõrgim liige ja eriti tugev, kui kõik liikmed on erinevad. Otsime, mis on igas lapses erinevat ja erilist, mille üle saaksime uhked olla...

Oleks vist kõigil natuke parem,

Ja teid mu kallid blogisõbrad soovin ma samuti tunnustada.  ma olen teie üle väga- väga uhke. 

Te teete suurepärast tööd ! :)

(see oli mõeldud tõsiselt, täiesti siiralt. Ära ole 5 minutit eestlane ja ära otsi sealt irooniat)

Need lilled on Sulle!