reede, 17. veebruar 2017

Blogidest ja blogisõpradest

Elu pakub ikkagi ka helgeid hetki!!
Jee jee jee... mu ingliskeelsel blogil on rohkem lugejaid kui eestikeelsel :)

Mu lemmikastroloog Susan ennustas veebruariks mitu päeva, kus karjääriga on nii super, et on super. esimene kuupäev jäi mulle meelde. Ja just sel päeval juhtus üks, õnneks naljakas, äpardus. No tänan, Susan. Kui see on hiilgav karjäär, siis ma jätaksin küll selle vahele, mõtlesin...

Praegu aga mõtlen. Hmm... aga äkki Susan mõtleski mu seda teist karjääri, seda, millega ma hakkan miljoneid teenima? :)
Olgu kohe öeldud, et miljonini on veel väga pikk tee minna ja ma kirjutan sellest blogimisest, ingliskeelsetest keskkondadest ja blogimaailmast, siis, kui aasta on täis. Sügisel. Täna on vara kokkuvõtteid teha.

Ma tahtsin ainult oma rõõmu jagada.
Ja Marca postitus pani mind mõtlema ka blogisuhete kvaliteedile.

Seda blogi siin pean ma bloggeris.


Neile, kes mind püsivalt ei loe, väike sisukokkuvõte eelnevatest seeriatest.  Kuna mitu asja langesid kokku: mu identiteedikriis, sain uue kaamera, laps läks teisele poole maakera ning hakkas uurima kuidas mingit sööki teha... alustasin oma lapse jaoks toidublogiga. Nädalajagu hiljem mõtlesin.  Aga miks mitte 3 ühes. Teha sama ka inglise keeles.  Kui mul on piisavalt klikke, siis saan hakata müüma reklaami. Saan rikkaks ja ei pea enam tööl käima  :)

Alustasin samuti bloggeris ja varsti sain aru, et mitu-mitu keskkonda, kus saaks oma blogi jagada, nõuavad Wordpressi. Mis siis ikka, tõstsin ümber, ja ups.. selgus, et ikka valesti :) Vaja oli org mitte com keskkonda. Aga rohkem ei viitsinud mängida ja jäi Wordpress.com.

Oma eestikeelseid blogisid loen ma Feedlyst. Selle keskkonna miinus on see, et sina ei näe, et mina sind loen. Ja kui ma tahan su blogi laikida või kommenteerida- siis pean ma selleks sinu blogi lehele minema. Feedlyst otse ma seda teha ei saa.

Wordpress pakub aga oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusesse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.  Hetkel, kui mul on vaja blogile jälgijaid on see väga hea.  (Kui tahad saada, tuleb vastu anda).
Tõsi, kommenteerimiseks pean ma ikka tekstid läbi lugema, sest kaua sa ikka kirjutad "amazing, delicious.. ". Tahaks kirjutada midagi sisulisemat ja selleks peab süvenema ja mis seal salata... korraliku kommentaari kirjutamine on minu jaoks ikka päris paras väljakutse.

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid ei ole kvaliteetsed. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 100 laiki, aga 10 visits...:)

Ja lugedes Marca postitust.
Ka meie koolis tehti selliseid mänge. Õnneks minu jaoks psühhotraumadeta. Mu lapse koolilõpu aastaraamatus on õpetaja üritanud iga lapse kohta midagi öelda. Seal on ikka pärle ka. Tõsi, poliitkorrektsed. 

Aga tegelikult pole ju selliste massiiseloomustuste point mitte kaasamine ja tagasiside. Mina isiklikult ei oska näiteks enamike mind ümbritsevate inimeste kohta midagi öelda. Ma võin õelda, kuidas ta on koostööpartnerina või kolleegina. Aga milline on ta inimesena? Ma ei tea.

Üldjuhul ei ole võimalik 30-kesi sõbrustada. Ikka tekivad väiksemad grupid ja sa suudad tõeliselt tunda vaid väheseid. 

Ja ma ei saagi aru põhimõttetest, et kõik peavad olema sõbrad. Milleks?

Tulles tagasi blogimaailma juurde. Tundmata isiklikult pea kedagi, tunnen ma paratamatult mõne blogija suhtes suuremat "hingesugulust", kui teise osas. Ta võib mind isegi vihastada ja intrigeerida, aga tema stiil on see õige ja vähemalt virtuaalmaailmas pean ma teda oma sõbraks.
Teise osas, aga, ei teki mingeid tundeid. Kirjutab hästi ja kõik nagu on. Aga ei ole. Ei ole mu teetassike.

Sessamas ingliskeelses maailmas on hullult moes (minu õnneks) igasugused blogide edetabelid, avaardid ja nomineišonid.  Postitused stiilis- 5 postitust, mida sa lihtsalt pead lugema. Ja seal pole selle blogi autori jutud, vaid teiste omad.
Tunnustatakse, usutavasti, eelnevate sõprussuhete põhjal. Aga minu kontaktid ei ole tekkinud samuti laest. Paar kena inimest otsustasid ka mind linkida ja vuhh... jälle paar jälgijat juurde. 

Kas te olete märganud, et välismaa sarjades kasutatakse hästi tihti " I am proud of you" või siis "Good for you".  Meil on " Tubli". (Hiljuti oli üks väga hea vene film. Tütar sai kõrgkooli sisse, isa vaid mühatas. Tütar siis ahastab, et sa võiksid ju mu üle natukenegi uhke olla. Isa: mis siin uhke olla. Sa pididki saama)
Olemata ja omamata lingvistilisi teadmisi, siis ingliskeelsed tunduvad mulle sellised heas mõttes patroneerivad- mina ja sina. Meil on suhe ja ma tunnustan sind.
Eestikeelne on hinnang. Hinne.

Ja kõigi nende massiiseloomustustega on mu meelest sama. Lapsi õpetatakse hinnet andma. Millegi eest, mida ta ei oska nagunii hinnata. Samas võiks õpetada hoopis seda teist poolt.
Me oleme kogukond, seltskond, meeskond. Meeskond on sama tugev kui selle nõrgim liige ja eriti tugev, kui kõik liikmed on erinevad. Otsime, mis on igas lapses erinevat ja erilist, mille üle saaksime uhked olla...

Oleks vist kõigil natuke parem,

Ja teid mu kallid blogisõbrad soovin ma samuti tunnustada.  ma olen teie üle väga- väga uhke. 
Te teete suurepärast tööd ! :)

(see oli mõeldud tõsiselt, täiesti siiralt. Ära ole 5 minutit eestlane ja ära otsi sealt irooniat)

Need lilled on Sulle!

13 kommentaari :

  1. HInnangu andmisest meenus reedene jutuajamine 12aastasega. KÄisid luulevõistlusel ja said oma klassiga auhinna. Klassijuhataja (kes ei osalenud kava ettevalmistamisel ega kelle initsiatiiv ei olnud sinna osalema sõita) oli siis olnud koos lastega väga uhke ja õnnelik ning hüüdnud "ära tegime!" 12ne oli siiralt solvunud ja küsis meil "mida tema tegi?!" Hea point, tõesti. Sa tunneks nagu ühtekuuluvust teatud grupiga aga osa sellest ei saa. Lapsed leiavad, et sul pole selleks õigust :)

    VastaKustuta
  2. Aww, tulbid on mu lemmikud, aitäh!
    Siiani mäletan oma pettumust, kui lõpetasin kõrgkooli ja isa ei öelnud midagi. Ju ta ikka uhke oli vast, aga ta ei öelnud ega näidanud seda välja.
    Teisalt- tuleb välja, et ei tohi kedagi tunnustades liiga palju erilisuse momendi peale ka rõhuda, muidu kasvavad lumehelbekesteks. Võta siis nüüd kinni, kuidas õigesti olla ....

    VastaKustuta
  3. Ülikoolist rääkides. Ma maksin ülikoolis õppemaksu isaga kahepeale. Kui tema kord maksta oli, küsis ta mu käest tõsiselt: "Kuule, kas mul üldse on mõtet seda raha maksma hakata? Äkki sa ei saa seal hakkamagi."
    Mina ei saanud aru. "Kas sul siis üldse minusse usku pole?"
    Tema: "Ausalt öeldes ei ole tõesti."

    Selle loo pealkirjaks võiks vist panna "Kuidas minust lumehelbekest ei saanud" või midagi muud sarnast :D

    Tulpide eest suur aitäh. Ja ma ei tea, kas sa mind oma blogisõbraks pead, aga mina sind igatahes pean :)

    VastaKustuta
  4. Oeh. Ma just tund aega tagasi murdsin piike ühe varapuberteetikuga, keda on õpetatud kodus hinnanguid vasakule ja paremale plärtsuma ... Ja õpetavad lapsevanemad ei ole ise üldse õpetatavad, oleme juba proovinud.
    Ma ei tea, kas me oleme sõbrad, aga Sina meeldid mulle küll - isegi kui me alati sarnaseid seisukohti ei jaga. Tulbid meeldivad mulle ka, pildi peal kõigist kohtadest kõige rohkem. Aitäh.

    VastaKustuta
  5. Mulle meeldib su blogi. Loen alati huviga. Ma arvan, et inimesega saab sõbralik olla ka siis kui su arvamused ei lange alati kokku, samas on inimesi, kellega ollakse ühesugused aga üldse läbi ei saada.

    Ja eks eestlaste kohta on ju öeldud sedagi, et kui juhtub midagi negatiivset, siis otsitakse süüdlast ja parastatakse. Positiivset nähakse kui "normaalset", nii peabki. Sellest ka erinevus - laps peabki "tubli" olema, allapoole seda on justkui plaanist kõrvale kaldumine.
    Oleks ma ise vaid nii arukas, et aru saada, kui rumal ma võin olla :)

    VastaKustuta
  6. :D Ärge palun kirjutage nii " ma ei tea, kas sa oled mu sõber.."
    Oled küll. Olete küll. Kõigi üle olen uhke ja kõigile kingin lilli :)

    VastaKustuta
  7. Lilled on kaunid ja kevadised, aitäh!

    VastaKustuta
  8. Tore, et ingliskeelsel blogil hästi läheb! (Mul on alati hea meel, kui keegi teeb seda, mida tahab teha, ja veel parem meel, kui tal sellega hästi läheb.)

    VastaKustuta
  9. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  10. Noh, mis klahvidele mu kass siis seekord vajutas :D
    Ei häda, mina olen rahul oma kassiga, Shortcat nimeks,
    aga juba sõbrad küsivad, mis ta siis seekord postitas?
    Vot see selgub 70 aasta pärst kui mu kass surnud on.

    VastaKustuta
  11. Mulle on inglisekeelses keskkonnas elades jäänud mulje, et good for you tähendab eesti keeli, et veab sul siis. Ehk suhteliselt selline eemaletõukav kommentaar minu tunnetuse järgi. Kuskile samasse kategooriasse minev kui et su enda asi, mis teed. Ehk ei elata kaasa teise edule siiralt ja südamest. Huvitav intrigeeriv teema sul seekord igastahes, minu jaoks veidi võõraks jääv küll, sest olen kasvanud ilma igasuguse tunnustuseta ja seetõttu vast veidi iseseisvamaks oma tegudes-hinnangutes, kui tavaliste perede lapsed. Mulle pole oluline olnud, et teised minu valikuid heaks kiidaksid. Ma lihtsalt teen ära ja kui kellelegi ei meeldi, siis pole see minu probleem. Kui keegi millegipärast kiitma kukub pikemat perioodi järjest siis see hakkab ärritama ja tahaks sellisele käratada, et mine ela oma elu, mitte ära minu elu elama tule. Ühesõnaga ma vist olen pigem jääpurikas kui lumehelbeke.

    VastaKustuta
  12. Eriarvamused ei takista inimestel äratundmiseni jõuda. Ja häid sõnu ja mõtteid pole kunagi liiast. Eeldus on muidugi see, et need on teadvustatult öeldud ja nii ka mõeldud. Olen siit blogist palju häid mõtteid ja inspiratsiooni saanud. Tänan! (seda siiralt ja kogu hingest).

    Palju helgeid hetki!

    Ja nüüd natukene eestlast ikka ka. Paraku oleme sellises mustris kasvatatud, et me pigem ei anna arvamusi, vaid subjektiivseid hinnanguid (sh ka hindeid).

    Ja kui kui uurima hakata, et mis selle hinnangu (hinde) kriteeriumiks on, siis Küsitaval tõusevad kulmud juustepiirini. Kui kulmud juustepiiri lähedal on, siis ei ole kõrget tõusmist, aga olen kohanud slmanähtavat kulmude kerkimist ja vahel on hea, kui mõnel on prillid ees, sest muidu kukuks silmad välja:) Järgneb: ma pole kunagi nii mõelnudki....

    Lõpp peab olema ikka mitte-eestlasik. Kui ma Belgradis töötasin, siis küsiti minu käest, et kas ma olen tüüpiline eestlane? vastasin, et ei ole. Sellepeale teatasid kohalikud kolleegid rahunenult, et nad juba mõtlesid, et eestlastest on keegi vale kuvandi loonud: vaikne, endassetõmbunud jne.



    VastaKustuta
  13. Hmm..on blogisid, mida lken lugemismõnust, aga on ka sellised, mis polegi ehk ilukirjanduslikult haaravad, kuid panevad kasvõi vägisi ja ajunikastusega ähvardades kaasa mõtlema.
    See blogi on mõlemat korraga. Mõnus lugeda ja aitab peas uitude otsi kokku sõlmida.
    Aitüma!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!