esmaspäev, 13. veebruar 2017

Imelike uute asjade raamat

Kuidagi täiesti juhuslikult on kolm viimast raamatut rääkinud religioonist.

Esimene Palahniuk  "Survivor" jutustas ühest usulahust, kus kõik tegid enesetapu ja üks jäi järele. Ning siis meedia manipuleeris temaga. Vist.
Teine Brooks "Tee iseloomuni", küll rõhutas, et olla usklik pole oluline, aga... Ja loo moraal oli; ole alandlik ning keera teine põsk ette. Vist.

Kolmas oli tegelikult ulmekas. Faber " Imelike uute asjade raamat". Preester läks uuele planeedile ja levitas seal jumalasõna. Vist.

See, et religiooniga olid seotud, pole tegelikult oluline.  See oli lihtsalt huvitav kokkusattumine. Kõik olid okei raamatud. Ma joonisin päris mitu kohta alla.

Ladusalt kirjutatud. Esimese ja kolmanda lugesin lõpuni, sest tahtsin teada saada, et kas ja mis siis lõpuks juhtub. Ei juhtunud midagi. Nagu Kivirähk " Maailma otsas", aga kolm korda vähem geniaalne. Nagu minu blogi. Räägid lihtsalt bla- bla mingit lugu. Millel puudub point.

Keskmise suutsin lõpuni taluda tänu alguses olnud lubadusele: lõpus ütleme sulle, kuidas selle elufilosoofiaga tegelikus maailmas toime tulla. Ei öeldud, Või vähemalt mina ei saanud vastust,

Aga.
Aga on selles, et ma panin järjest kolm raamatut kinni ja küsisin. Milleks? Ja millest?
Ma suutsin praegu siia kokku võtta mingi süzee.
Ja kui ma käiksin koolis ja peaksin kirjutama mõnest neist 4-leheküljelise kirjandi, siis teeksin selle lõdva randmega ära.
Aga ikkagi kuidagi nadi tunne on.


Kaks viimast olid tõlkeraamatud. Kolmas lausa sarjast "Moodne aeg". Mis on ju kvaliteedigarantii?
Ja see tekitab kuidagi kehva tunde. Kusagil oli ju inimene, kes neid lugedes vaimustus nii, et otsustas lausa eesti keeles välja anda. Siis lugesin Goodreadsist viimase kohta Marca arvustust ja veel kehvem oli olla.  Kuidas siis mina ei saa aru, milles on point.

Huvitav on see, et lapsest saadik on meid õpetatud otsima varjatud tähendust. Mitte seda, mida autor ütles, vaid
mida autor tahtis sellega öelda.

Raamatud, teatrietendused, kunstiteosed. Lehekülgede kaupa otsida tähendust ja mõtet. See on kuidagi orgaaniliselt sees ja täiesti automaatne. Et kui kiik, ju siis igavik ja rutiin. Ja kui tumedad pilved taeva alla, siis mure ja kõiksus ja muu selline.
Aga kuidagi ei jaksa enam.

Mingil seminaril küsisisime ajakirjanikult, et miks avaldatakse kräppi a la 7 soovitust kuidas... selle asemel, et küsida ja avaldada ekspertarvamusi teadlastelt.

teadlased kirjutavad liiga keeruliselt, vastas ta. Ja nad ei anna konkreetseid vastuseid. Nad vastavad- see on nii, aga... Ja see ei meeldi lugejale.

Me vajame selgeid silte ja vastuseid. Inimesed ei taha relatiivsust ja otsida tähendusi ja juurelda ja mõelda ja et elus on alati mitu külge.

Eelmises Ekspressis kirjutas Tiina Jõgeda, ja mõni päev tagasi ka Tavainimene oma tavapäraselt geniaalsel moel Lumehelbekeste põlvkonnast. Kõige muu kõrval vajab nende põlvkond väidetavalt selgeid silte: alla 18 keelatud, suhkruvaba, see on nali...

Ja ma mõtlengi, et äkki see ei ole põlvkonna teema. Vaid nii ongi ja ka mina olen muutunud Lumehelbekeseks. Ma tahan, et sulgedes raamatu kaane saan ma aru, mis oli point.
Ma ei taha ega viitsi enam otsida seda " mida autor tahtis sellega tegelikult öelda".

Minust on saanud Lumehelbeke.




Tütar kirjutab: Nii tüütu on olla täiskasvanu, Ma ei viitsi üldse.
Mina: Jah, ma tean. Ma ka ei viitsi.



3 kommentaari :

  1. See selline suhteline asi. Kindlasti tahab enamik inimesi täpseid suuniseid saada, vaata või raamatumüügi toppi, päris kole mu meelest. Ma arvan, et ainult osa meist on õpetatud varjatud tähendust otsima, mind kindlasti, käisin ju humanitaarklassis ometi. Uute raamatute puhul pole sugugi piinlik öelda, et ei saanud poindile pihta, mu meelest alati ei olegi pointi, kirjanik on lihtsalt mõnust kirjutanud ja võib-olla naerab omaette, kui teised sellest mingi sügava mõtte välja loevad. Samas on mingid klassikalised teosed, mida kõik kiidavad ja mille suures idees kõik kindlad on ja vot kui neist mõnda loed ja üldse aru ei saa, millest kogu see vaimustus, siis ei julge küll tunnistada. Minu jaoks on näiteks "Meister ja Margarita" selline raamat ning neid on kindlasti veel.

    VastaKustuta
  2. Ma kirjutasin ka sellele Imelike... raamatule arvustuse, aga see on netist haihtunud. Lisaks arvab Goodreads, et ma ei ole seda läbi saanud... uhhh, internett...

    Ma seda asjade-raamatut lugesin mõteldes, et mis siis, kui see naine puhtalt valetab talle. Kirjeldab õudusi ja vaatab, kuidas mees kaugel teda tõe pähe võtab ja vaikselt hulluks läheb. (Alternatiiv oli, et keegi teine kirjutas naise eest ja tegi mehega eksperimenti, aga selleks olid kirjad liiga intiimdetailsed.) Kuidas me teame, et teisel pool tähtedevahelist ei ole psühhopaat? Ega vist ei teagi...

    Minu arust oli sel raamatul iva täiesti olemas. Jah, lõppu nagu polnud, aga see pole üldse seesama.

    Ja Lumehelbekeste põlvkond on meie väljamõeldis, fiktsioon. Ei vaja nad mingeid silte. Tiina Jõgeda vms _arvab_, et vajab.

    VastaKustuta
  3. Kõik oleneb ka vormist, kuidas nn Juhiseid või Suuniseid jagatakse. Olen täheldanud, et selgituste vajadus on aegade jooksul suurenenud. st see osa, et miks just nii ja millal ja milleks see hea on. Jällegi on oluline, Kuidas seda tehakse.

    Aga olen adunud ka seda, et inimesed soovivad lahendusi ja seda selges sõnastuses ning ilma igasugu agadeta. Tundub, et keskkond ei paku piisavat stabiilsust inimestele ja see tekitab sisemist rahutust.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!