Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....



Sel aastal otsustasid mu vanemad sõita talvituma teisele poole maakera. Nii kena neist, mul on tõesti hea meel, et nad viitsisid kogu selle reisi ette võtta.
Aga mu emal on lilled. Õnneks koera pole.
Mu emal on 16 orhideed ja peoga veel mingeid lilli, mida ma ei tunne. Sul kulub neli tundi, hoiatas ema.
Koera lugu oli veel meeles, seega olin valmis kõigeks.
Otsustasin, et lähen eelmisel  õhtul- jääb rohkem aega ja igaks juhuks võtsin ikkagi spordiriided kaasa, et peaks jääma aega küll metsas ja suvilast läbi käia.

Ukse sain ma lahti esimese korraga :)
Aga telekat ma käima ei saanud....:) Isa oli muidugi kõik pistikud seinast välja tõmmanud, selle hammustasin ma kiiresti läbi.
Aga ka elektri taastamine ei aidanud mind kuidagi edasi.
Kohvimasinat ei õnnestunud samuti käivitada. No tõsiselt. Kui telekal on 2 pulti ja ma annan endale andeks. Siis kohvimasinal on üks nupp. Ma olen seda masinat ka varem kasutanud... kui raske see ometi olla saab.... Aga vat saab. Kallasin kohvipuru tassi, vee peale ja nii jäigi.

Lohutuseks otsustasin endale teha klaasikesi veini... mille ma... ümber ajasin. Õhtu kulus vaiba ja teki puhastamisele.
Ma ei tea miks, aga võõrastes kodudes haarab mind paaniline koristamissoov. Sellest võiks nüüd järeldada, et ma olen selline korralik ja puhas inimene ja mind kutsuvad äraolekul appi ainult murjanid.. Ei ole nii.
Ma usun, et lisaks arvutile ja autole, on ka kodudel oma hing.
Või hõng.
Ilma pererahvata satud võõrasse kodusse üldjuhul siis, kui nad on pikemalt ära. Õhk on sumbunud, seisnud, toad on soojad. Ja midagi on võõras kodus teisiti.
Ja ma tahaksin koristada, et seda natukenegi endaomaks muuta.

Võõrad kodud on imelikud. Üllatavalt sarnased. Lusikad ja kahvlid on tavaliselt kõikidel ühes kohas. Ja tolmuimeja on loogiliselt ära pandud.
Aga samas on kõik nii teisiti ja võõras.
Ma olen vahel palunud mõnd inimest, et ta tuleks ja elaks meie reisi ajal meie kodus. Keegi pole tulnud. Ja ka mina pole kunagi sellega, et olla pikemat aega ilma omaniketa võõras kodus, nõustunud. Huvitav, miks see nii on.
Hotellis harjub ju kiiresti.

Lillede osas oli jäetud terve nimekiri... neid pidi vannitama, nõrutama, viinaga pihustama, kaneeliga töötlema, kinnitama.
Emal oli jäetud lisaniisutamiseks veel sada veetopsikut, millest ma samuti suutsin päris mitu ümber ajada.

Kokkuvõttes.
Välja ma ei jõudnudki. Ma tassisin vett, nõrutasin ja kuivatasin.
Likvideerisin oma pahanduste tagajärgi.
Et siis viimasel minutil surmväsinuna praamile jõuda.
Neli tundi.... no tõesti?!


8 kommentaari :

  1. Väike blogisoovitus - ka nii saab võõrast kodu hoida!
    http://tuulemari.ee/usa/kuidas-reisida-aeglaselt-2/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli üks megahea link ja soovitus.
      Teised teisteks, aga mul on ka endal aeg-ajalt kassihoidjat vaja.
      Tänan!

      Kustuta
  2. Kui on midagi, mida ma üldse ei mõista, siis need on rohked või keerukad toataimed.

    Samas lugesin just eile "kaktuste tähtkuju"..
    Autor unistab ajast, kus võib minna poodi ja osta kruvisid & liimi...
    Ja ikka kasvatati!!!
    Ju siis on toataimedes mingi maagia, mida minusugune ei taipa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See vääriks eraldi postitust, ma just mõtlesin eile sellele,
      Mul on palju tuttavaid, kel on mingi kirg/hobi. Kes kogub euromünte, kes peab kõik järvejooksud kaasa tegema, kes maalib.. jne.

      Ja tegelikult on need kõik tüütud. Nad võtavad palju aega, nendega kaasneb kuhjade viisi igasugust träna (jooksjal medalid ja karikad jms jama). Raha ka. Ja kui siis annad veel võimaluse inimesele sellest rääkida, siis ta ei lõpetagi:)

      Et tegelikult pole vahet lilled või sport või misiganes.

      Aga ometi me mingeid hobisid aktsepteerime kuidagi rohkem. Kui mu ema käiks laulukooris või rahvatantsus ja kõik sellega kaasnev- klubiüritused, reisid, esinemised, rahvariided... jne. Siis see on kuidagi rohkem okei, kui see, et ta paneb kogu oma vaba aja ja raha lillede alla. Miks see on nii?

      Ma ise pole samuti patuta. Ka mul on asju ja hobisid, mis ilmselt ajavad kõrvalseisjad närvi, (kui nad seda mulle julgeks öelda :))

      Lilled on ilusad, mul pole kahjuks selle peale soont ega huvi. Aga mulle meeldib neid vaadata, kui nad on nii õitsvad ja rammusad, kui mu emal on.


      Kustuta
    2. Eh peetakse teiste inimestega seotud hobisid "ülemaks" kui nohiklikku aias või margialbumi taga olesklemist?

      Kustuta
  3. Mina saan taime-inimestest aru küll, kuigi ma pigem vaatlen ja naudin taimi kui võtaksin endale väga suuri taimede eest hoolitsemise vastutusi.
    Taimedega tegelemine annab inimesele võimaluse siit maailmast teistsugusesse maailma minna, kogeda nende kõikevõitvat armastust (mida inimeste maailmas nii palju pole). Taimede maailmas on kõik hea ja ilus, isegi hääbumine ja surm, see on puhkuseks tavalisele inimeste maailmale, kus leidub kõike.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see oli väga huvitav vaatenurk. ma pole niimoodi mõelnudki.

      Kustuta
  4. Mul on kuus kuukinga (rahvasuu kutsub ka orhideedeks) ja tegelikult on need ühed lollikindlamad lilled. Korra nädalas panen poti üleni vette (plastämbrid on kõige paremad) ja hoian tund aega. Mitte midagi muud ei tee ja kogu aeg õitsevad. Kõikide teiste lilledega on mul mingi jama, närtsivad või ma kastan üle või siis pole valgust jne.
    Õnneks pole ma neist ühtegi ostnud, meil kontoris läheb "enampakkumisele" kui järjekordne potitaim on ära õitsenud ja aednik uue toob. Kuidagi on nii, et mina olen alati esimene, kes märku annab ja lille koju veab. Ei, mul ei ole ruumi! Aga ma ei raatsi ühtegi ära ka anda, sest need on nii krdi lollikindlad lilled :D

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!