teisipäev, 31. jaanuar 2017

Inventuur

Sa võid selle postituse täiesti vabalt vahele jätta.
Sest mul ei ole mitte midagi erilist öelda.

Ma olen küll väga hea multitaaskija, aga kirjutamiseks on vaja rahu. Tühja aega. Nii palju on tööd ja seda aega pole.

Õhus on muutus. Umbes kuu pärast saab teada. Või siis nelja pärast. Ja siis läheb veel aasta või pool, kui midagi mõikama hakkab.
Ma ei tea kas see on hea või halb ja kuidas läheb ja kas üldse läheb. Mu lemmikastroloog Susan kirjutab samuti karjäärist ja kui positiivne see kõik mulle on. Ja ma üritan mõelda, et mis siis on see hea variant. Kas ma tahan, et ma saan ametikõrgendust või et mind koondataks. Ja ma ei tea.

 Vanasti oli mul mingi visioon. Ma tahtsin olla selline tähtis kõrgete kontsade ja kostüümiga naine. Täna ma enam ei taha. Või ma ei tea. Äkki tahan.


Kas keegi tahaks minuga vahetada? Ma annaks ära suurema portsu „ tublit“. Seal sees on tähtaegadest kinnipidamine, enesedistsipliin ja väga hea ajajuhtimine. Muretsemine ja planeerimine. Pingutamine ka siis, kui asi on nõme, sest sa ju lubasid ja ei saa reeta. Suure pildi tajumine.

Ja vastu võtaks natuke „ kontrolli kadu“. Et suudaks süümevabalt osta näiteks kinnisvara Settu ja Hispaaniasse, võtta koera, anda lahkumisavaldus ja minna laia maailma rändama.

Ma annaks ära „ igas asjas keskmiselt hea“, lisaboonusena tuleb sinna juurde „ väga halb maitse igas valdkonnas“, mida võib tegelikult kutsuda hellitavalt „ omapärane, iseloomulik, eriline„
 ja ma võtaks vastu fanatismi ja ühes asjas tubli olemist.


 Ma lugesin just raamatut „ Tee iseloomuni“. Seal oli palju head ja huvitavat kirjas, aga peamine punkt- ole alandlik. Ma ei saa aru. Ma olen terve elu vaeva näinud, et ma POLEKS alandlik ja ma EI oleks hea inimene. Ja kui ma nüüd lõpuks olen vastik vastik vastik... kas ma pean siis nüüd kõik uuesti tagasi muutma ?
 Selles raamatus oli mõte ( ei viitsi täpset tsitaati otsida), et kutsumuse leidmiseks ei tohiks otsida eneses kirge. Vaid tuleks vaadata elu ja maailma ja küsida endalt, mis selles maailmas tahaks muutmist millega sina hakkama saaksid. Et see ongi kutsumus.
 Uuuu... universum. Miks ma seda ei näe?

Hiljuti oli üks film ja ma mõtlesin, et kui palju on maailmas kasutamata ressurssi. Miljonid mehed Indias ja Aafrikas ja Türgis. Kes lihtsalt päevade kaupa passivad ja istuvad. Või milleks nii kaugele minna. Meil siin endal sirelipõõsa all on üks selline kamp.
Nad ei otsi midagi, ei kirge ega kutsumust
Nad juba teavad, et elu mõte on 42 ja suudavad sellega elada.
Miks mina ei suuda? Miks ma otsin mingit pointi ja muretsen ja ei lase asjadel lihtsalt minna. Ei ole.

Mmurcalt sain viimaste aegade parima eneseabi nipi. Et vaata kella ja rõõmusta- näed, kell juba 15.41 ja siiamaani on olnud väga hea päev. Mul aitab.
Siiani on tööpäevadel olnud rekord 11.45.

26 kommentaari :

  1. Väga tuttavad sisetunded. Vahel aitab see, kui Aeg maha võtta ja pilk sissepoole pöörata ning urgitseda vastus küsimusele, mida ma tegelikult VAJAN. Tahtmine on hoopis miskit muud. Vähemalt minu puhul toimib.

    Kutsumusega seondub mul isiklik uudishimu ja huvi asja vastu. st minu sees ikka niipalju altruisti pole, et ma vaataksin maailma ja teeksid järeldusi selle põhjal, mida kõike suure pildi vaates puudu on ning millega saaksin panustada. Egotsentrik minus hakkab kohe valju häälega protesteerima.

    ja see alandlik olemine? Kõlab kahtlaselt mingi usutõe moodi. Samas on ehk tõlgitud valesti? äkki võiks olla mõistlik/vastutustundlik vms.

    Edu otsuste tegemisel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Point oli selles, et tänapäeva inimestel on moraali vähe. Ja kui seda pole , siis pole ka õnne. Vaja on ausust, alandlikkust ja üht teist veel. Mul on see e raamat,kui tahad lugeda siis küsi.

      Kustuta
    2. "humble" on mõnevõrra laiema tähendusväljaga jah kui meie "alandlik".

      Kustuta
  2. See on huvitav vaatepunkt, et kutsumus on see, mida maailmal on vaja ja sul on anda. Mitte lihtsalt miski, mida sa oskad.
    Mul on viimasel ajal mõte, et meie ühiskond on nii valmis, et poel siin enam vaja suurt midagi. Pole kellelegi vaja järjekordset kristallimüüjat või gluteenivaba saia küpsetajat. Aafrikasse on mõtet minna, küll seal leiaks tegevust ja missiooni! Ma nelja aasta pärast saan lapsed suureks kasvatatud, kas lähme :)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eee äää. ei. aafrika ei vaja teid mitte. vaadake seda kohvikupidaja filmi.

      või mõelge, mida hiinlased ja rahvusvaheline imperialism hetkel aafrikas teevad, ja siis mõelge, kas te ikka tahate selles osalised olla.

      Kustuta
    2. No tänan. Peorikkuja..:)
      Ma juba disainisin siin meie heategevusgrupi logosid :)

      Kustuta
    3. Pidusid rikkuda mulle meeldib. Ma hüppasin just ENISA esitlusele mürgise märkusega sisse, saal itsitas ja ma olen endaga nii rahul :)

      Kustuta
    4. Kui tahad äris hulluda, on hetkel Aafrika must go aga muidu küll ei läheks.

      Kustuta
  3. Saabusin just koju koos jälle oma kõikuva enesehinnanguga. Ja Su postituse lõpus naersin häälega. Aitäh head päeva taastamast!
    Ma fännan Gilbertit, jep, seda sama Elizabethi, kes ütleb, et kirest tema ei tea ka midagi. Aga huvi, ka kõige igapäevastema ja lihtsamate asjade vastu vat see on lähtepunkt - tegeleda nendega ning vaadata kas ja kuhu välja jõuab. Ja kui ei jõugi, pole oluline, sest sul oli ju mingi aeg huvitav. "Suur võluvägi" raamatul nimeks.
    Alandlikkus seostub mul sellega, et ma ei reageeri. Vaid konstateerin fakti, ahah nii on ka võimalik ja lasen olla. Logoteraapia - Frankl "Ja siiski tahta elada".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See raamat on ka nimekirjas. Loodan et aitab :)

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  4. Ma lugesin nüüd tagantjärgi su sama teema postitused üle. Mõtlesin enne, et ma järsku olen juba küsinud ja ära unustanud, aga paistab, et ei ole: niisiis, kui jätta fanatism ja kirg jms uhked sõnad kõrvale, siis mis sulle lihtsalt meeldib? mida tehes sul on mõnus olla? või mis on need asjad, mida sa satud justkui kogemata tegema, isevoolu teed?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult olen kirjutanud, all on ainult kaks viidet sellele:)

      Marca kirjutas kunagi samal teemal täpselt minu mõtted ära. Kokkuvõttes pole sel vahet, mis meeldib. Nende tegevuste eest ei maksta ja/või/sest ma olen neis keskpärane.

      Ma tegelikult tean, mida tahaks. Riik võiks mulle maksta iga kuu 2000 eurot kodanikupalka. Ma pikutaks, jalutaks, reisiks, loeks, uuriks arhiive, kirjutaks ja loeks blogisid. Luban et olen seadukuulekas kodanik ja tarbin piisavalt.

      Ma vahel mõtlen, et äkki peaks mõtlema kastist väljapoole. Mitte sellest, kuidas raha saaks teenida. Vaid sellest, kuidas näiteks panka röövida? Äkki see paneks aju tööle.

      http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2012/11/mulle-meeldib.html
      http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2015/09/kuidas-leida-kutsumus-kelleks-saada-vol.html#more

      Kustuta
    2. Sümptomaatiline on seegi, et ma ei küsinud, mis _tööd_ sulle teha meeldib või kuidas sulle meeldib raha teenida, ometi vastasid sa kõigepealt sellele küsimusele.

      Ma lugesingi need postitused uuesti läbi ja lisaks veel hulga sama sildiga. ja pidevalt korduv teema oli "ma ei tea, mis on mu kirg". Korra oli juttu sellest, et sa käisid uuesti ülikoolis, lootes, et tekivad uued tutvused, uued võimalused - ja tutvused tekkisid, aga keegi ei helistanud, et "mul on lahe mõte ja sind võiks selle teostamisel vaja minna". See oli koht, kus ma hakkasin mõtlema, kas mul on elus sellist asja ette tulnud ja rohkem on vist olnud vastupidist. Mul tuleb mõte ja ma tean kedagi, kes oskaks seal juures seda või teist teha ja ma küsin tema käest, kas ta on nõus.

      Nii et läbi kumas just "ma ei tea, mida ma tahan" või isegi "ma ei taha üldse midagi". mispeale mul tekkiski tunne, et äkki on sul tahtmise definitsioon nii range, latt nii kõrge, et küsimus tuleks sõnastada... kuhugi madalama lati peale. et ärme küsi tahtmise ja kire, küsime esialgu lihtsalt meeldimise kohta ja siis vaatab, kuhu sealt edasi areneb.

      Aga kui küsimus on hoopis "mis tööd ma tahan teha" või "mis tööd mulle meeldib teha," siis on valikuväli paratamatult kitsam.

      Mu esimene reaktsioon rahamaksmise juttu lugedes ("nende tegevuste eest ei maksta") oligi "aga mis see asjasse puutub," sest seda ma ei küsinud ja ka postitusest jäi mulle mulje, et see on üldisemalt identiteedist. sellest, kes sa tahad olla. aga ega ma su tagamõtteid, mille pealt sa selle kirjutasid muidugi ei näe.

      aga see võiks olla üks nurk, kuidas kastist välja mõelda. mitte ainult kastist väljas mõtted rahateenimisest, vaid kastist väljas mõtted iseenda tahtmistest.

      tõsi, sellele sa nüüd ka vastasid - et loeks, reisiks jne (saladuskatte all võin öelda, et selleks pole kaugeltki 2000 raha vaja, ma teenin kordades vähem ja saab-saab nii lugeda kui ka reisida).

      see loetelu pani mind küll mõtlema, et mul on need tegevused sellised puhkusetegevused, lõõgastustegevused. mitte need, kus ma lähen põlema, asun millegi kallale ja ei suuda seda tegemata jätta. millest mul tuli omakorda mõte, et äkki see näitab lihtsalt, et sa oled väsinud ja enne ei saagi millegi tegemisest põlema minna, kui oled välja puhanud. Aga inimesed on muidugi erinevad ja ma võin oma kogemuse pealt valesti tõlgendada.

      Kustuta
    3. ups, vabandust, kui ma ütlesin "lugesin need postitused uuesti läbi", siis ma pidasin silmas neid, mille lingid tulid postituse alt. siis sain aru, et ma peaks lugema hoopis kommentaarilinke ja tõepoolest, need olid tõesti just sellest.

      aga kust siis hiljem just tahtmise ja kire (mitte raha) puudumise tunne tuli? kui need tahtmised on ju nii ilusasti kirjas? ma ise kirjutaks sellises seisus "oh nii tore on teha, oleks nüüd veel raha, et ära elaks."

      Kustuta
    4. Ma tänan, et Sa kaasa mõtled.

      Ilmselgelt, kui ma suudaks probleemi selgelt sõnastada, siis oleks võimalik leida ka lahendused ja ma ei halaks siin iga paari kuu tagant...

      Minu loogika töötab sedasi:

      1. mul on vaja raha, et maksta maksud, süüa jne.
      2. ma saan raha müües oma aega ja oskusi. teisiti ma raha teenida ei oska.
      3. ma teeningi raha. Aga see on igav, rutiinne ja ma olen tüdinud.
      Eelmisel aastal sai kõvasti puhatud ( mul oli saada 70 päeva), aga see ei aita. Väehmalt 20 aastat on vaja veel töötada, kuni pensionile saab. Kui saab.

      Mõnel päeval ma sõitlen ennast. Mu elu on kui kreemitort. Ma olen saanud parimad kaardid ja võimalused. Ma olen tänamatu tõbras.Ja küll ma veel ühel päeval seda kahetsen ja valan kibedaid pisaraid. (ole rohkem alandlik..:))

      Ja siis on päevad, kui on nii palju töid ja tegemisi. Ja teedki ja ei juurdle elu mõtte üle.

      Teisel päeval ma mõtlen, et nii hull ju polegi. On oma kirkad ja helged hetked. Ma olen sel alal ekspert ja saan hakkama jne. Kui kõik oleks halb, ju ma siis liigutaksin end, et muutuks.

      Ja neil kolmandatel päevadel, kui selliseid postitusi teen, mõtlen, et
      äkki oleks abi sellest, kui leiaks midagi muud. Mis ei laseks õhtul magama jääda, sest nii tahaks juba hommikut alustada.
      Ja viimased 20 aastat olen ma seda otsinud, aga mitte leidnud.

      Selliseid tegevusi on, aga nende eest ei maksta. Või olen ma neis kehv.
      Ma olen liiga arg, et raha eest midagi õppida ja siis avastada, et ups... ka see pole see pole see
      Ma olen liiga arg, et lüüa kinni uks ja siis loota, et äkki mingid uued uksed avanevad.
      Ma olen liiga arg, et anda käest praegune kreemitort, sest äkki on tundmatus hullem. Ma olen oma elus väga-väga-väga-väga palju muutusi läbi elanud. Mulle meeldivad muudatused. Aga ma olen kontrollifriik. Ja praegu tulevase üle on mul väga hea meel. Kui vaid teaks, milline lahendus oleks parim:)

      Ehk siis lühidalt. Liiga hea elu probleemid. Hea võiks olla parem.

      Või nagu ütles mu kunagine ülemus (ja see kõlab paremini). Intelligentsete inimeste probleem. Mõtled liiga palju. Ära mõtle nii palju, lihtsalt ole.
      Aga kuidas lõpetada mõtlemine ?...

      Kustuta
  5. Alandlikkusest (kogu laias tähenduste spektris) võin isegi aru saada. Aga mis ma hakkan peale, kui mul on kirg? Matan selle maha või? Lõikan küljest ära? Siiamaani on elu näidanud, et kirglikult tehtud tegevused saavad enamasti tehtud, ratsionaalse mõistuse pealt kiretult tehtud jäävad tihti pooleli. Võibolla on jällegi asi defineerimises, võibolla mõni teine ei pea mu kirge üldse kireks, vaid lihtsalt elavamaks huviks vms.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see oli lihtsalt üks raamat. Teine ütleb teisiti.
      Mina usun ka, et kui asja tehakse südamega, siis saab ta tehtud ja mis kõige olulisem. Hästi tehtud.

      Kustuta
  6. Indigoaalane, hakka õpetajaks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äkki hakkangi :)

      (vaesed lapsed....)

      Kustuta
    2. Tartus saab õpetajaks (juurde) õppida avatud ülikoolis täitsa tasuta:
      http://www.ht.ut.ee/et/pohikooli-mitme-aine-opetaja
      Aga kindlasti võtaks sind paljud koolid niisamagi :)

      Kustuta
  7. Sa oled hakanud kommentaaridele personaalselt vastama. mis see on? lõhnab nagu teadlikkus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tähelepanelikkuse auhind läheb Sulle ! :)

      Mul on tegelikult süümekad, et pole aega kirjutada, ja see mis jõuan on selline ligadi.logadi, ja siis üritan seda kommentaaridega kompenseerida.

      Uksumatu, et nii läbinähtav...:)

      Kustuta
  8. Su helesinine unistus sobib kenasti kokku tõelise gentlemani kreedoga - ela ja naudi. Mul igatahes on pensiraamatu viimane lehekülg juba täis kirjutatud!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!