Inventuur

Sa võid selle postituse täiesti vabalt vahele jätta.
Sest mul ei ole mitte midagi erilist öelda.

Ma olen küll väga hea multitaaskija, aga kirjutamiseks on vaja rahu. Tühja aega. Nii palju on tööd ja seda aega pole.

Õhus on muutus. Umbes kuu pärast saab teada. Või siis nelja pärast. Ja siis läheb veel aasta või pool, kui midagi mõikama hakkab.
Ma ei tea kas see on hea või halb ja kuidas läheb ja kas üldse läheb. Mu lemmikastroloog Susan kirjutab samuti karjäärist ja kui positiivne see kõik mulle on. Ja ma üritan mõelda, et mis siis on see hea variant. Kas ma tahan, et ma saan ametikõrgendust või et mind koondataks. Ja ma ei tea.

 Vanasti oli mul mingi visioon. Ma tahtsin olla selline tähtis kõrgete kontsade ja kostüümiga naine. Täna ma enam ei taha. Või ma ei tea. Äkki tahan.


Kas keegi tahaks minuga vahetada? Ma annaks ära suurema portsu „ tublit“. Seal sees on tähtaegadest kinnipidamine, enesedistsipliin ja väga hea ajajuhtimine. Muretsemine ja planeerimine. Pingutamine ka siis, kui asi on nõme, sest sa ju lubasid ja ei saa reeta. Suure pildi tajumine.

Ja vastu võtaks natuke „ kontrolli kadu“. Et suudaks süümevabalt osta näiteks kinnisvara Settu ja Hispaaniasse, võtta koera, anda lahkumisavaldus ja minna laia maailma rändama.

Ma annaks ära „ igas asjas keskmiselt hea“, lisaboonusena tuleb sinna juurde „ väga halb maitse igas valdkonnas“, mida võib tegelikult kutsuda hellitavalt „ omapärane, iseloomulik, eriline„
 ja ma võtaks vastu fanatismi ja ühes asjas tubli olemist.


 Ma lugesin just raamatut „ Tee iseloomuni“. Seal oli palju head ja huvitavat kirjas, aga peamine punkt- ole alandlik. Ma ei saa aru. Ma olen terve elu vaeva näinud, et ma POLEKS alandlik ja ma EI oleks hea inimene. Ja kui ma nüüd lõpuks olen vastik vastik vastik... kas ma pean siis nüüd kõik uuesti tagasi muutma ?
 Selles raamatus oli mõte ( ei viitsi täpset tsitaati otsida), et kutsumuse leidmiseks ei tohiks otsida eneses kirge. Vaid tuleks vaadata elu ja maailma ja küsida endalt, mis selles maailmas tahaks muutmist millega sina hakkama saaksid. Et see ongi kutsumus.
 Uuuu... universum. Miks ma seda ei näe?

Hiljuti oli üks film ja ma mõtlesin, et kui palju on maailmas kasutamata ressurssi. Miljonid mehed Indias ja Aafrikas ja Türgis. Kes lihtsalt päevade kaupa passivad ja istuvad. Või milleks nii kaugele minna. Meil siin endal sirelipõõsa all on üks selline kamp.
Nad ei otsi midagi, ei kirge ega kutsumust
Nad juba teavad, et elu mõte on 42 ja suudavad sellega elada.
Miks mina ei suuda? Miks ma otsin mingit pointi ja muretsen ja ei lase asjadel lihtsalt minna. Ei ole.

Mmurcalt sain viimaste aegade parima eneseabi nipi. Et vaata kella ja rõõmusta- näed, kell juba 15.41 ja siiamaani on olnud väga hea päev. Mul aitab.
Siiani on tööpäevadel olnud rekord 11.45.