esmaspäev, 12. september 2016

Minu esimene miljon

Ma pole nii ammu kirjutanud,
Ja tuleb pikk ning depressiivne postitus.

Viimased 20 aastat olen ma mõtisklenud teemal, kelleks saada. Kuna ma olen kärsitu tegutseja tüüp, kes usub, et võitmiseks peab ostma ka pileti, pole ma käed rüpes istunud.
Ma olen teinud sadu teste, lugenud, analüüsinud. Astunud konkreetseid samme.

Näiteks?
ca 10 aastat tagasi läksin uuesti ülikooli. Tagamõtteks, et äkki keegi märkab mind ja kustub õpetama. Et saan uusi ja huvitavaid tuttavaid. Et tekib uusi põnevaid aknaid, mida avada.
Mõni aasta tagasi õppisin veebiprogrammeerimist. Et äkki olen valel teel ja peaks proovima täiesti uut ja täiesti teistsugust eriala.
Ma olen vabatahtlikult end pressinud kõiksugu ümarlaudadesse ja töörühmadesse. Et saaks ideid, tuttavaid..
Ja nii edasi. Ma võiks neist katsetest kirjutada mitu postitust.

Mitte halligi pole sellest kasu olnud.
Või noh. Kasu on olnud. Olen saanud uusi teadmisi, mida ma reaalselt rakendan. Mu briljantne cv on veelgi briljantsem. Olen veelgi ülbem ja ülekoolitatum. Mu faceebokis on veel 100 sõpra rohkem..
aga mitte keegi ei helista mulle... hei, ma just mõtlesin sulle, tule ja teeme ühe ägeda idee teoks. Ma ise ei tõuse hommikul- ahh, just see ongi mu elu mõte ja karjäär... Ma olen läbipaistev. Mind pole olemas (nali).


Ma ei jõua töö kõrvalt liiga palju panustada. Ma olen liiga arg, et ise lahkumisavaldust anda. Mul on liiga mugav ja hea ja turvaline, et riskida ja üritada. Mul pole mitte kellegi tuge.
Ja ma ei tea mida ma tegelikult tahan.

Nagu olekski mulle ette nähtud, et ma pean elu lõpuni vaevlema identiteedikriisis ja tegema tööd, mida ma oskan aga ei armasta.
Nagu sein oleks ees. Ma ei pääse välja.
Ma olen konkreetses tunnelis ja nii jääbki.

Mingi aeg tagasi lõpetasin ka tööpakkumistele reageerimise, sest sain aru, et vastan nagunii lõpuks ei. Vähemalt ühte asja ma tean. Ma tahan töötada kodus st kontrollida ise oma tööaega ja kulgu. Ja selliseid töökohti rohkem Eestis pole.

Ma olin kaotanud lootuse.  Ja leppinud, et nii on ja jääbki.

Ja siis juhtus korraga 2 asja.
Ülemus teatas, et aruelu all on kodukontori lõpetamine.
Ja samal õhtul lugesin Laura geniaalset blogi.

Ma otsustasin viimast korda proovida.

Ükskõik, kuidas ma arvutasin, sain aru, et sellist sissetulekut nagu mul on, pole võimalik vabakutselisena saavutada. Ja see on ainult raha. Ma peaksin lisaks kinni maksma oma töövahendid, komandeeringud, koolitused ja motivatsiooniüritused. Maksma maksud ja saama tervisekindlustuse.

Palju maksab vabadus? Millest ma olen valmis loobuma?
Kas see, et ma tõuseks igal hommikul säravate silmadega ja unustaks süüa ja magada, sest nii huvitav on...on väärt elatustaseme langust?
Leppisin endaga kokku, et tegelikult pole ma ju teeninud veel eurotki. Proovin. Ja kui on näha, et sujub, siis jõuab otsustada.
Tõlkimisega saan vabalt hakkama ja nipet näpet muud oskan ma samuti. Laura kirjeldus, kuidas sünnivad artiklid tõstis mu vererõhu küll lakke, aga see on ühe teise postistuse teema. Ma ju teen seda nagunii. Miks siis mitte lisaks palgale. Ja tulevikus ise.

Tegin endale kõikidesse saitidesse kontod. Olen kandideerinud kahe kuu jooksul ma ei tea mitmele tööle. Parimal juhul saanud vastuseks, et ma ei kvalifitseeru ja ei tohigi kandideerida. Halvemal juhul ei vastatagi.
Ma valetan oma kaaskirja järjest paremaks. Teen tasuta vabatahtlikult tõlkeid ja toimetamisi. neid õnneks lubatakse:)
Aga ca kahe kuu kokkuvõte on ikka seesama. Sein on ees.
Mul on oskused ja mitte keegi ei taha neid.

Lappasin nendes portaalides töökuulutusi, ja äkki hakkas kelluke helisema. Toidufotod. Ma täna ise maksan selle teenuse eest.
Mul on olemas kõik eeldused, et keegi maksaks hoopis mulle.
Maailmas on väga palju inimesi, kes suudavad hästi kokata ja väga vähe neid, kes suudavad neid ka pildistada (hiljem selgus, et see käib ainult Eesti kohta, aga ikkagi).
Ja maailmas on miljon saiti, kodulehte, mis vajavad toidupilte. Isegi tehnikaportaalides on toiduretseptid. ...

Ma sain aru, et tahan kõike liiga vara ja kohe. Selleks, et kandideerida, peab mul olema portfoolio. Selle koostamiseks väga head pildid, nende tegemiseks valik, ja valiku saamiseks on vaja harjutada harjutada.
Läbisin koolituse ja hakkasin harjutama.
Ma olen läbi töötanud keerulise ja põneva mitte-eesti blogimaastiku. Millised blogikataloogid, millised süsteemid.  (kas teate kui lihtne, loogiline ja hea meil on?). Teinud kümneid kontosid ja rakendanud oma olemasolevaid teadmisi. Saanud juurde terve kuhja teadmisi ja infot, kuidas paremini müüa. (St seda, mida ma just teha ei taha)

Ma annan endale aega täpselt aasta.
Aasta pärast tahan ma teenida vabakutselisena vähemalt oma praeguse sissetuleku.
Ja kui siis ei õnnestu, siis.

Ma rohkem oma elus enam midagi uut ei proovi.

26 kommentaari :

  1. Vaatasin seda Laura blogi. Tõesti, imetlusväärne entusiasm! Sellised inimesed sobivad eeskõnelejateks - nad räägivad ja kõik kuulajad on vaimustunud, kuid kui kuulajad hiljem hakkavad analüüsima (kui hakkavad), et mida neile siis räägiti, selgub, et midagi ei räägitud, aga rääkija oli väga hea. Tal on seal nimekiri asju, kuidas raha teenida, ma võtaks sealt ühe rea "kogu vanarauda", enamus sellest nimekirjast on umbes sama väärtusega nõuanded.

    Ma vabandan, et nii kriitilise kommentaari kirjutasin. Ma olen üle 10 aasta kodus töötanud ja teenin palju vähem kui tööl käies teenisin. Mulle see sobib. Ma tõesti jumaldan vabadust ja päevade kaupa diivanil lesimist. Kui ma rabeleda viitsiks, siis vast teeniksin rohkem ka. Aga ma ei hakka kellelegi soovitama, et õpi näiteks raamatupidajaks, saad kodus tööd teha. Ei saa tavaliselt. Näiteks enamus kliente, keda mulle tuttavad on soovitanud, ei ole sobinud. (Nad pole valmis oma ettevõtlusega tegelema ja/või neil pole raha, et mulle maksta). Enamus telefonikõnesid, kes on teoreetiliselt kliendid, ei jõua kunagi tehinguni. No ütleme kümnest kaks, siis on ärimaailmas tuntud teooria kehtiv.

    Ma olen ka palju koolis käinud, aga tegelikult on kasu olnud ainult tollest raamatupidaja paberist, mis ma ENSV-ajal tehnikumist sain. ülejäänud magistripaberid on lihtsalt endal kena vaadata, Raamatupidajana saan ma kliente peamiselt tänu sellele, et ma erinen tavalisest raamatupidajast, kuna ma olen loomult väga suhtleja suudan seda ka inglise keeles teha ja räägin inimkeeles, mitte raamatupidajate omas. Ehk ma eristun, sest raamatupidajaid on Eestis must miljon, kuigi selleks on haridust vaja ja teatud isikuomadusi. Ja mul on kodulehekülg, mida ma ka ise hooldan ja teen.

    Fotograafiks võib suvaline inimene hakata ja hakkavadki, selleks, et nende hulgast silma paista peab midagi erilist oskama, näiteks olema jube nahhaalne ja enesekindel, kuigi kogemust pole.

    Mis puutub usku, et kui sul on palju tuttavaid, siis sul on elu inimsuhtlusega täidetud, ei kehti. Inimesed helistavad ja pühendavad sulle oma aega ja tahtmist umbes-täpselt sama palju, kui palju sina neile helistad ja end pühendad. Ise tuleb omi suhteid hoida, muidu neid ei ole, ega tule. Mõnikord peab inimene ainult ise helistama ja organiseerima, teised ei tee talle midagi.

    Vabandan liiga pika kommentaari eest. Mul blogimise tuju ei tulnud, aga kommenteerida järsku meeldis. vabandan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ise närb kommenteerija, aga teiste kommentaarid meeldivad mulle väga!

      Eriti Su eelviimane lõik. See oli juba Kasuemas - et kõik on su vastu pahad, aga mida sa ise oled selleks teinud, et nad oleks head.

      see kipub meelest minema. Ja see on väga õige point.

      Kustuta
  2. Huvi pärast, kas mõni neist portaalidest, kust pakkumisi ei tulnud, oli ka tõlkimisele spetsialiseerunud? Mul on proz.comis konto, mille ma tegin terminiküsimuste esitamiseks, mitte tööpakkumiste pärast, ja minu üllatuseks hakkas sealt aeg-ajalt pakkumisi tulema. Mida edasi, seda rohkem. Ma olen sealt ühe püsikliendi saanud, mitte et sealt täistöö mõõdus pakkumisi tuleks, aga selliseks hoiupõrsaks, mis aitab arveid maksta, sobib küll. Ja võimalik, et tuleks rohkem, sest viimasel ajal ei ole ma lihtsalt ühelegi sealt tulevale listipakkumisele (st kirjadele, mis tulevad kõigile mingi keelepaari tõlkijatele) üldse reageerinud, ja neile kirjadele, mis tulevad personaalselt mulle, olen vastuseks pakkunud tavaliselt sellist tähtaega, mis jääb nende vajduste jaoks liiga kaugele. a oleks ma vähem hõivatud ja töökam, siis tõenäoliselt saaks sealtkaudu rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hmm, ma võiks muidugi öelda: "sellest pole kuulnudki," ja jätta üleoleva mulje, et ma tean paremini, aga ega ma peale proz.comi suurt millestki kuulnud ei olegi - sinna otsa komistasin ma kunagi ammu mingi terminiotsinguga.

      Aga üks blogija, kes häid tõlkeportaale reastas, pani selle samuti tippu ja toda onehourtranslationit isegi ei maini, nii et järsku proz ikkagi on etem koht.

      Kui seal end päris liikmeks teha (mis maksab natuke raha), siis on võimalik uurida ka büroode reitingut. et kas tasub sellelt firmalt üldse mingit tööd vastu võtta selles mõttes, et kas neil on kombeks ikka korralikult ära maksta. Mingil määral näeb seda vist ka lihtsalt regatuna (ma ei ole ammu ise tarvidust tundnud, ei mäleta enam).

      Kustuta
  3. Teine asi, mis mõtlema pani: et kui sa tahad, et tegevus pakuks rohkem rõõmu, kas siis ei tasuks see ära ka väikest sissetulekulangust? ma oletan, et praegu hoiad sa oma tulutasemest kinni, sest see aitab vähemotiveerivat tegevust välja kannatada. Aga kui tegevus oleks ise motiveerivam, kas siis oleks üldse nii palju vaja?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. pluss see, et sa lugesid postituses üles küll kulusid, mis eluviisi muutusega juurde tuleks. aga äkki on ka su praeguses eluviisis kulusid, mis langeks eluviisi muutudese ära? no lambist pakun... et kui langeks ära vajadus esinduslikult riides käia ja saaks päev otsa hommikumantlis veeta. või vajadus väljas süüa või valmistoitu muretseda (mis tuleb liiga pikast tööajast isegi siis, kui asukoha poolest jõuaks koju sööma).

      Kustuta
    2. Jah, sellele ma praegu panustangi :) kõik on nii äge, et raha kaotab tähtsuse:)
      Mul ei vähene kulud, kuna ma olen ka praegu praktiliselt kodus, seega kulud ka praegu madalad

      Kustuta
    3. jah, ma mõtlesin näiteks sellele, et lohutuskulusid on siis vähem vaja (nt vaja vähem puhkuse jaoks ekstra kohta minna, kui ei tunne mingi eraldi puhkuse järgi nii suurt tarvidustki).

      Mulle meenus artikkel vastupidisest kogemusest: kuidas inimene, kes oli pikemat aega olnud üheksast viieni tööst eemal ja seetõttu ka vaesem, avastas uuesti 9-17 tööle minnes natukese aja pärast, et on hakanud raiskama:

      Since the moment I was offered the job, I’ve been markedly more careless with my money. Not stupid, just a little quick to pull out my wallet. As a small example, I’m buying expensive coffees again, even though they aren’t nearly as good as New Zealand’s exceptional flat whites, and I don’t get to savor the experience of drinking them on a sunny café patio. When I was away these purchases were less off-handed, and I enjoyed them more.

      I’m not talking about big, extravagant purchases. I’m talking about small-scale, casual, promiscuous spending on stuff that doesn’t really add a whole lot to my life. And I won’t actually get paid for another two weeks.

      /.../

      I suppose I do it because I feel I’ve regained a certain stature, now that I am again an amply-paid professional, which seems to entitle me to a certain level of wastefulness. There is a curious feeling of power you get when you drop a couple of twenties without a trace of critical thinking. It feels good to exercise that power of the dollar when you know it will “grow back” pretty quickly anyway.


      ja et üheksast viieni töö juures ei jaksa enam tegelda toredate asjadega, mis võtavad aega, aga see-eest vähe raha.

      Siin võibki olla üks knihv, miks täistööajaga on vaja rohkem kulutada. tahaks mingit lõbu ikka ka, aga neid ajakulukaid lõbusid enam ei jaksa, niisiis on vaja rahakulukaid.

      Kustuta
  4. Lugesin seda "kogu vanarauda" ja itsitasin südamest; "Jaapani kolmekrossiooper" kangastus silme ees. Ja tõtt-öelda ma ei tunne ühtki nii seiklusvaimulist isikut, kes julgeks osta.ee kaudu võhivõõralt inimeselt seenehoidiseid soetada. Ei-ei-ei. Eldoraado asub mujal. Võtmesõnad: suhted, seks, ilu, tervis, müstika, esoteerika. Imettegevad kristallid, armujoogid, amuletid, horoskoobid, taroskoobid, hormoonid, feromoonid, cellfood jne jne. Kahjuks on juba liiga paljud selle kullavälja poole teel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma sirvisin seal ringi ja mind rabas, kui madal on sel moel tellitud artiklite kirjutamise hind. Dollari ja euro praeguse kursi juures saab tõlkimise eest umbes neli korda rohkem (seda eeldusel, et too 0.01 dollarit sõna eest on neto) kui selle jutu järgi kirjutamise enda eest. a noh, tõele au andes pean ma normaalseks kulutada tõlkimisele ka rohkem aega kui selles süsteemis kirjutamisele.

      Kustuta
    2. (st pean silmas rahapressi blogi kirjutamisrubriiki.)

      Kustuta
    3. mind rabas see samuti. Samas sai vastuse, miks on internetis niipalju jama.
      see on täiesti eraldi teema postituseks

      Kustuta
  5. Kui sa kogu oma põhjalikkusega selle uue asja kallale asud, õnnestub see kindlasti. Ma tean inimest, kes pildistab lastemoodi. Tundub mingi suvalise hobi moodi, aga tal on tööd hullupööra ja teda juba Eestist väljapoole palgatakse.

    VastaKustuta
  6. Ma olen seda usku, et kui keegi midagi reklaamib väga hea rahateenimisviisina, siis järelikult ei too see talle endale enne midagi sisse, kui teised inimesed sellel lingil klikkima hakkavad. Ehk siis need klikkijad ise ei teeniks mitte midagi, kui nad ka selle asjaga liituks. Vabakutselise töö juures on võimalusi, aga mitte mainstreamis, vaid peab oma nishi leidma. Näiteks on üks lätlane, kelle tööks on võistluste-ürituste ajal mitmest erinevast kaamerast tulevate piltide kokkumiksimine korralikuks livestreamiks. Ta on oma ala üks parimaid, käib tihti Eesti ülekannete jaoks tööl ja kasutame meie teda siin Iirimaal mitu korda aastas. Lihtsalt fotograafe on palju, väga paljud ei saa enam võistluste jaoks akrediteeringutki, neil on vaja tõestada enne, et on mingile asjalikule väljaandele töötamas. Olümpiakomitee lehelt võid veel leida nishitöid, mis ideid ehk tekitavad. Näiteks oli aasta-paar tagasi seal hulk artikleid vaja valmis kirjutada väga kiiresti etteantud teemadel ehk lihtsalt siis mingi jutt korralikuks artikliks toimetada. Paraolümpia lehelt leiab huvitavaid pakkumisi mõnikord. Lihtsalt pereinimesele, kes peab lastega arvestama, need töökohad ei sobi. Aga kui vabadus käes on liikuda, siis ma kandideeriks isegi.

    VastaKustuta
  7. MINU-KOMMENTAARI-OSA--1

    See äris hakkama saamise teema on minugi jaoks veel müstika. Oma ühes viimastest ajaveebipostituses

    http://martin.softf1.com/g/yellow_soap_opera_blog/yet-another-stupid-idea-about-business-episode-x1

    kirjeldasin arutluskäiku, mis selgitab, kuidas minu-suguse inimese ropp-rikkaks saamine on põhimõtteliselt välistatud. Teisest küljest, minule on võhivõõrad inimesed eestist mõnikord harva helistanud küll ja välismaalt tuleb ka mõnikord mõni, mitte-pakkumine, tühi loba, aja-raiskamis-ettepanek, stiilis, et me tahaks Su aega mõttetu tööintervjuuga raisata, sest meile nende tööintervjuude läbiviimise eest makstakse, aga kandidaatidele, kellest me enamus välja praagime ja vaid enda päeva sisustamiseks intervjuule kutsume või kellega Skype-intervjuud läbi viime, ei maksta sentigi ja meil ükskõik, palju me teiste inimeste aega oma lolli küsimustikuga raiskame.

    Samas, kõik need, turustuse terminoloogiat kasutades, "külmad kontaktid", on minu suunas teele pandud praktiliselt alati mingi põhjendusega, et ma olen mõnes portaalis silma jäänud ja tõepoolest, ma olen aastaid väga hoolas olnud ja oma onlain-kohaloleku eest hoolitsenud. Näiteks, kui guugeldate "Martin Vahi", siis kõik tarkvara-arendusega seonduvad viited on seotud minuga. Spordi ning "Atlaskivi vallaga" seonduvad viited on minu nimekaimu omad. Olen vabakutselisena avastanud, et klientide saamiseks tuleb küll meeletult palju tööd teha, statistika on jube heaks moraalseks lohutuseks klientide leidmisel, kuid sõltumata maksvate, tellimust sisse andvate, klientide saamise raskusest on minu kui vabakutselise peamiseks vaesuses allikaks mitte klientide leidmise raskus vaid töö ära-tegemise raskus. Palga-tööl makstakse töö-aja eest ja kui ei tule välja, laiutad käsi, ütled, et ülesanne osutus keerulisemaks kui planeeritud, ja raha laekub arvele. Vabakutselisena aga tuleb REAALSELT TARNIDA. Sealt ka minu soovitus tarkvara-arenduses alustavatele inimestele, et kohe pärast ülikooli tasub hakata oma toodet ja tehnoloogia-portfelli looma, aga raha tasub alguses umbes 2 aastat teenida palgatööl, sest siis saab oskamatusest paratamatult juhtuvad käkid teha kellegi teise kaubamärgi all, mitte enda nime all ja otse ülikoolist tulles pole ka oma enda tehnoloogia-portfelli, mille abil üldse kellelegi mingeid teenuseid osutada. Teisest küljest, kui vaid palga-tööl olla ja siis sealt kas MaSu või äri-keskkonna muutuse tõttu kinga saada, siis on jube halb olukord, kus pole töövahendeid, millega omale elatist teenida. See on küll labane orja situatsioon ja täpselt niiviisi minuga ka 2008. aasta MaSu tingimustes juhtus. Kui veel tahta oma enda nime all hästi oma tööd teha, mitte nii nagu tüüpiliselt "tööstuses" tehakse, siis on veel eriti raske ja põrumised juhtuvad ikkagi, ka enda nime all, sõltumata püüdlustest.

    VastaKustuta
  8. MINU-KOMMENTAARI-OSA--2

    Minu korral on need põrumised peamiselt seotud sellega, et ma ei julge/suuda/söanda/taha kliendile mitte-toimivat tarkvara üle anda ja siis klient ei viitsi lõpuni ära oodata, mil ma päriselt toimiva toote valmis saan. Ma ei teagi, kuidas seda olukorda lahendada, sest ühest küljest on minu venimise probleemide põhjuseks tehnilised raskused ja infrastruktuuri puudus, mida ma siis meeletu töömahu ja vaevaga loon, kuid samal ajal näivad mitmed tellimused olevat stiilis: me tellisime X, aga see X on nii viletsalt tehtud, et meil on vaja see aastaid kasutuses olnud X välja vahetada uhiuue tarkvaraga, millel pole üldse mingit uudset lisa-funktsionaalsust vaid mis teeb täpselt samu asju mida teeb X, lihtsalt et meil on vaja X'i täielikku ümbertegemist (mõttes: "sest me olime eelmiselt tarnijalt tellides kärsitud, ei viitsinud tema töö lõpetamist ära oodata ja siis nüüd oleme nõus täpselt sama funktsionaalsuse elegantsema uuesti-tegemise eest nõus jälle hunniku raha välja käima"). Teine näide on, kus ma teen sisuliselt töö ära, aga klient, kes on ka töö eest minu konkurentide pakkumisest mulle rohkem maksnud deklareerib, et tal on nii vilets interneti-ühendus, et ta ei tule mu töö alla-laadimisega toime.

    Ühesõnaga, ma ei tea, mida teha. Ühest küljest, jah, ma tahan tarnida toimivat asja, jah, ma lõpuks saan ka tarnimisega hakkama ja olen alati, kui klient pole mind ennem kärsitusest pikalt saatnud, ka tarninud, aga pagan võtaks kui raske on teha nii, et klient ka rahule jääks. Minust jultunumad korjavad raha kliendilt ära, tarnivad mingi kiiruga kokku klopsitud käki, millega klient rahul on, teades samal ajal, et tegelikult tarnitav asi kliendi poolt kirjeldatud probleemi ei lahenda, aga noh, klient on ju liiga loll, et aru saada, tarnituga õnnelik ka veel pealekauba.... Vot, ja siis üritagu minusugune vabakutseline konkurentsivõimeline olla, oma pikema tarne-ajaga ja kallima hinnapakkumisega ja "liiga keeruliste" ja "liiga suure andmemahuga" lahendustega. Klounidel, kes teatri- ja filmimaailmas töötavad, on reaalvaldkonna-inimestest kindlasti palju lihtsam ja mõnusam elu. Justin Bieber'iga ei suuda ma kunagi raha teenimises võistelda.

    VastaKustuta
  9. MINU-KOMMENTAARI-OSA--3

    Mis puutub tähelepanekutesse, et Microsoft, Facebook, Google on ju küll raha-kokku-rookimis-masinad, siis Microsoft ei ole tuntud oma tehniliselt kõrge kvaliteedi poolest, Facebook ja Google nuhivad oma nende kasutajate järgi, kellele nad valitsuse propagandat

    http://feeds.bizjournals.com/~r/bizj_sanjose/~3/1JGzeQsYIv4/google-incubator-using-ad-tech-to-dissuade-isis.html

    ja reklaami ette söödavad. Mina aga tahan ausat ja väärikat äri pidada. Seega, lisaks turustusraskustele, millest saab üle, ja tehnilistele raskustele, millest tuleb püüelda üle saada ja saab ka lõpuks üle, taandub suure raha teenimise küsimus ära peamiselt filosoofiale: milline on see maailm, kus ma elada soovin. Arvan, et sõltumata sellest, et mul 2016_09 seisuga rahaliselt halvasti läheb, saab vabakutselisena ehk rahaliselt pikas perspektiivis hakkama küll, aga need mitte-rahalised küsimused on küll masendavad ja vajavad meeletult paksu nahka. Mis puutub minu elu-eesmärki, siis see on mul õnneks päris hästi läbi mõeldud. Meeletute raskustega psühholoogiliselt toimetulekuks tuleb nautida tööprotsessi, minu korral tarkvara loomist, ning seda ma naudin täiega. Sihi osas on mul lihtne: tarkvara tehnoloogia probleemid kombineeritult minu isiklike filosoofiliste eelistustega panevad ka paika selle, mida ma pikas perspektiivis, nii 10 aasta perspektiivis, teha soovin ja need tegevused olen ka omale ammu kirja pannud:

    http://mmmvkos.softf1.com/k2sitsi_hallatav/wiki_supplements/diagramo/editor/viewDiagram.php?diagramId=6


    Aga jah, üldiselt alustada tuleb isiklikust filosoofiast, et mis on need sotsiaalsed reeglid, millest ise alati kinni tuleb pidada. Need siis seavad piirangud ja määravad ära, millised tegevused, ka äris, on üldse võimalikud, ning siis seal, kus filosoofilisi piiranguid ees ei ole, tuleb meeletult pingutada, et enda soovide/unistuste täitumiseks üldse mingisugunegi väike, tõenäosuslik, šanss oleks.

    Vähemalt selline on mu 2016_09_13 arusaam olukorrast.

    Ah jaa, soovitan ka erinevaid vabakutseliste portaale. etsy.com, upwork.com, jne.

    VastaKustuta
  10. LISAKOMMENTAAR EHK KOMMENTAARI--OSA--4

    Üheks elu-filosoofia ja thenoloogia amalgaami näiteks on mul

    http://www.silktorrent.ch

    ning Edward Snowden'i lekitustele on minu vastuseks

    https://github.com/martinvahi/mmmv_devel_tools/tree/master/src/mmmv_devel_tools/mmmv_crypt_t1

    Lisainfot Edwoard Snowdeni teema kohta võite lugeda, soovitatavalt videona vaadata, aadressilt:
    https://theintercept.com/a-conversation-about-privacy/

    Siinse ajaveebi postitustest saan teada RSS-lugeri abil, mida soovitan pööbelmeedia propaganda vältimiseks ka teistele. Windowsi jaoks sobib näiteks

    https://quiterss.org/

    Lugemise eest tänades,
    Martin

    VastaKustuta
  11. Ahh, nüüd meenus veel: mis puutub minu põrumistesse, siis lohutan ennast kui tarkvara-arendajat sellega, et surnukuurid ei ole haiglate juurde ehitatud põhjusel, et arstid alati oma tööga jube hästi hakkama saavad. :-D

    VastaKustuta
  12. Freelance lehtedega "tavalisel suvalisel" inimesel raha teenida ei õnnestu. Olgu see tõlkimine, fotod, logodisain vms, mida saab teha läbi interneti.

    Digitaalne juhutöökultuur on globaalne, st võistelda tuleb kümnete (või sadade) tuhandete inimestega, kelledest osale on nt Eesti min palga suurune sissetulek kuus peaaegu rikkus.

    Neis portaalides on võrlemisi raske ka portfolio, nime ja maine ehitamine - see võtab meeletult kaua aega. Aega, mis toob sisse vaid kopikaid, kui üldse. Aega, mis ei pruugi olla kasulik investeering - tõenäoliselt ei tasu ikka end ära, on paremaid, targemaid, odavamaid.

    Ma olen täheldanud, et fookus on liikumas isikliku kontakti peale. Mitte ainult otseselt tuttavad, aga sotsiaalmeedia jms kontaktide kasutamine ilma aktiivse müügi ja pesupulbrinaeratuseta hakkavad vaikselt vedu võtma.

    Nii et kui on mingi oskus, siis võib sellest kirjutada, joonistada, blogida, kanalitesse lahti lasta, inimestega suhelda. See "isiklik" külg välistab ka pakkumise, et "tee mulle viieka eest kümne tunni mahus tööd".

    VastaKustuta
  13. Kellest, mitte kelledest o_0

    VastaKustuta
  14. Stock photo pealt pidi hästi ära elama. (rahvasuu räägib, konkreetset viidet ei ole.) Aga selleks pead sa seda ka hästi ja hingega tegema.

    VastaKustuta
  15. Juba nokkivad, anna ainult suremise märke :D

    Tegelikult oledki ülekoolitatud ja ülekaaluline
    igas kategoorias mis mõõtmiseks väljamõeldud on :D
    Ka nokkimimiseks, looduse ringikäiguks...

    Sinu bossi otsus sind puurist (kodukontorist) välja,
    õue lasta, oli õige ja õiglane nii sinu kui ka meie,
    sinu lugejate suhtes, sest nutulauluks kiskus juba ammu.

    Perset on vaja tuulutada, ei saa istuda pikalt ühe koha peal,
    nimetame me seda siis kodukontoriks või õnnelikuks abieluks :(
    Jah, elu ja unistused sellest ei ole ammu enam endine, turvaline.
    Millal see üldse nii on olnud, võibolla... siis kui mina sündisn :D

    Sinu järgmises raamatus saab sellest läbimurdest kindlasti eraldi peatükk.

    VastaKustuta
  16. Loe Ramit Sethi kui motivatsiooni vajad. Tema ütleb, et alustuseks on tarvis kolme hästimakstvat klienti. Seejärel mõtle, mida sa teha tahad ja hästi oskad. Ma koon vahel tuttavatele põhitöö kõrvalt nt ja täiesti usun, et see reegel "miinimum arv rikkaid kliente", kelle vajadust turgutada, töötab täiesti. Mul on hetkel 1 tuttav, kes hindab seda, mida ma teen ja on nõus maksma rohkem isegi kui ma tavaliselt küsin. Ma lihtsalt olen liiga laisk, et tema ideedega kaasa minna :)
    Palgatööl on ju omad mugavused ka.

    VastaKustuta
  17. Sinu tegelik "kannakas" oleks loobumine nii edasistest infokoguste ajju paigutamistest kui ka klassikalises mõttes "karjääriga" tegelemisest. Aju ilmselt seda ei aksepteeri ega taha, seepärast viskledki siia-sinna ja oled rahutu. Tegelik lahendus võib olla aga minna laskmisel :) Ma küll ei tunne Sind, aga selge on, et haridust ja töökogemust oled omandanud mitme elu jagu - äkki oleks aeg keskenduda ka millegile veidi olulisele ;) Millegile, mis ei ole lihtsalt järgmine samm lõputul teel. Elu ei paiguta neid "seinu" Su ellu asjata. Pigem antkase Sulle kenasti mõista - let it go :) Valik on muidugi Sinu (teatudd mõttes)...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!