Kui ma oleksin suur

Ritsik kirjutas hea loo sellest, millal inimene saab täiskasvanuks.

Mina end täiskasvanuks ei pea.
Ja eelkõige põhjusel, et ma ei suuda kohanduda rollidega.

Ma hakkan lihtsalt napakalt naerma, kui keegi on tähtis ja oluline.
Eriti naljakas on see siis, kui mängu tulevad võõrsõnad, graafikud, süsteemid, mudelid ja maatriksid.
Aarrhh... vastuse saamiseks ei pea asju nii keeruliseks ajama. Ja tavaliselt on mul õigus, vastus ongi alguses olemas. Aga see pole oluline.
Oluline on see mäng, mida mängitakse. Teatud rutiinid ja käitumisreeglid, mida peab järgima, et oleks tõsiseltvõetav mulje.
Mulje siis minu meelest. Sest on väga palju inimesi, kelle meelest ongi niimoodi päris ja õige.

Ma pole kindel, et täiskasvanuks olemise määravad õpitavad või vajadusest tingitud oskused- a la käisin juba viieselt poes, tegin kümneselt süüa ja 15 aastaselt panin pere eelarve kokku.

Mulle tundub, et see piir on pigem mentaalne. Mingites tegemistes ja tegematajätmistes,.
Ma kasutaks väljendit- oskus kontrollida oma emotsioone, aga ma tean, et see pole õige. Ma tean päris mitut, kes oma emotsioone ei kontrolli, aga keda ei peeta lapsikuks,  vaid vastupidi- küpseks tegelaseks.


Kui ma näen kiiku, siis ma pean kiikuma ja kui on lomp, siis tuleb sellest läbi kõndida. See on mingite reeglite järgi lapsik, aga teiste reeglite järgi- kasuta asju selleks, milleks on nad ette nähtud.. ole avatud, ole uudishimulik.... on see ülimalt normaalne täiskasvanule sobiv käitumine. Lapsikuks muudab selle minu enese tunne. Et ma pole väärikas. Et Arnold Rüütel või Maret Maripuu ei teeks niimoodi.

Täiskasvanuks saamisega kaasneb isetus.
Sa pead vahel asju, mida ei taha ja tegema kompromisse ja hoolitsema ja õppima prioriteete seadma. Pead vastutama ja sul on kohustused. Samas ei erine see mitte kuidagi (näiteks minu) lapsepõlvest. Ka kohustused. Ka vastutamine. Ka vajadus võtta vastu otsuseid ning leppida tagajärgedega, Vahel kaotada. Siin pole täiskasvandusega midagi pistmist.

Ma olen suurepärane jonnija. Ja ka seda ei pea ma lapsikuks, sest on uskumatu kui palju suuri inimesi tegelikult iga päev jonnib, Sest lapsena me nägime, kui hästi see vahend töötab. Ja milleks üht head jonni mitte siis ära kasutada. Ning seda ainult laste arsenali jätta.





Ma kasvasin üles teadmisega, et alati peab enne pakkuma ja jagama nooremale. Väikeõele. Siis lapsele.

Nädalavahetusel korjasime emaga vaarikaid ( jah, septembris!). Söö, ütleb ema.
Kuidas nüüd mina.. teie omad, ikka ise võtke.
Sa oled ju minu laps, oma lapsele ma neid ju kasvatan. Ütleb ema.
Ja tegelikult on tal õigus.
Ma ei pea enam arvestama.

Nüüd on mul aeg olla isekas. Ma ei pea enam kellegi jaoks. Ei ole väiksemat ja abitumat suud mida täita.
Saades lõpuks täiskasvanuks pead olema lõpuks jälle laps.
Egoistlikult võitlema omaenese huvide ja soovide eest.
Nii et, mis point on saada täiskasvanuks, kui lõpuks pead ikkagi käituma lapsikult?