esmaspäev, 21. märts 2016

J. Austen Uhkus ja eelarvamus

Mind kutsuti hiljuti katsikule. Kuna polnud väga ammu käinud, tegin interneti lahti ja töötasin materjali läbi.
Võtsin kaasa tangupudru, pannkoogid ja hõberahad. Kui kõrvale jätta pisiasjad- et laps saaks varem kõndima, rääkima, rikkaks ja ilusaks. siis kõik muu teenimas üht suurt eesmärki, et tütreke saaks tulevikus kiiresti ja õnnelikult mehele.

Küsisin lapse emalt, et kui ta saaks sõnastada ühe soovi oma lapse tulevikuks, siis mis see oleks.
Et ta saaks iseendaks jäädes olla õnnelik, vastas maimukese ema...

Mitte ainult viktoriaanlikul Inglismaal, vaid ka Eestis oli abiellumine teema. Mitte vaid tüdrukute, vaid ka nooremate poegade jaoks, kes jäeti pärandusest ilma ning pidid otsima elu- ja ametikohta mujalt.
Kui varanduslik aspekt kõrvale jätta, siis soov, et mu laps leiaks kaaslase, on ju tegelikult siiani väga hea soov.
Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud. Kaaslast, kellega jagada rõõme, muresid, varandust, kohustusi, vastutust. Leida koos mõte ja värv elule kasvatades lapsi, luues väikseid traditsioone...


Päris mitmes kultuuris annab siiani abiellumine teatud sõnumi, sinu kui isiku kohta. Sa oled valmis võtma riski. Oled valmis pühenduma ja panustama. Sa pead olema kasvõi natukenegi valmis koostööks ja meeskonnamänguks. Statistika kinnitab, et abielus mehed on tervemad, elavad kauem ja on õnnelikumad.

Aga raamatust ka.
Mulle meeldis. Kindlasti on see parem kui Vihurimäe ja Jane Eyre. Kuigi selle viimasega pole vist võrdlus aus, ma lugesin seda lapsena.
Peategelane Elizabeth on väga naksakas neiu. Oma ajastu laps, muidugi. Ja romantikat, naiivsust on ajastule kohaselt piisavalt.
Mingil arusaamatul põhjusel ihaldasid tolleaegsed neidised rohkem karuseid, tusaseid ja ebaviisakaid mehi...Aga erinevalt praegusest ajast, kasvasid kõik need kollid ka kenasti armastuse mõjul ümber. Neist said sõnaosavad, kirglikud ja viisakad mehed.

Ja sest hoolimata, tundub mulle, et midagi on meil neist iidsetest aegadest ka õppida. Või siis lihtsalt mõelda. Kas tee, mida mööda me läheme, on ikka õige.

Esiteks suhte loomise kergus. Ma üritasin meenutada neid poisse, kellega sai omal ajal tantsitud ja sügavalt silma vaadatud, kõiki neid ei mäletagi. Aga kui oleks siis kohe esimese kire ajal abiellunud? Kas me oleksime õnnelikud?

Vana ütlemine on, et kui laste saamiseks peaks midagi spetsiaalselt ette võtma, siis neid ei sünnikski. Laste saamiseks peab olema natuke ettevaatamatust, hooletust, mõtlematust, kirge.
Sama on vist ka muude asjadega?
Firmat on raske luua, kui oled kogenud, tark ja mõistlik. Abielluda on raske, kui oled saanud suhu üksielamise maitse. Milleks kogu see bürokraatia, sebimine, kompromissid, arvestamine...

Ma ei usu, et kõik need abielud olid õnnelikud. Kindlasti mitte. Kuid ühiskonna ootused, norm ja lihtsalt variandi b puudumine, panid inimesi ehk rohkem pingutama.

Mu väga lähedas sõpruskonnas on vaid 2 lahutatud paari, kes lahutasid veidi pärast abiellumist ja enne lapsi. uue kaasaga on nüüd koos olnud pea 20 aastat. Ju siis oli õige otsus.
Mistõttu mul puudub lahutamise kogemus. Võimalik, et see on vaid üks klikk. Aga mul peaks ikka väga väga väga halb olema, kui hakkan seda varianti üldse kaaluma. Pea hakkab paljast mõttest valutama. kogu see sebimine, bürokraatia, varanduse jagamine...

Kindlasti ei ole mõtet hambad ristis kannatada. Aga on ju elementaarne, et suhe aastate jooksul areneb, muutub, teiseneb. Kui sa ootad vaid seiklusi ja kirge, siis on kerge pettuda.

Asi, mille me oleme unustanud ja millele sa mitte iialgi ei mõtle noore ja armununa. Su kaaslase nn päritolu. Tegelikult on uskumatu, kui palju me võtame kaasa oma lapsepõlvekodust. Seda kas siis peegeldades või vastupidi, vältides. Rääkimata sellest, et tema vanemaid vaadates saad aimu, milline näeb su kaasa välja eakana.

Mmurca küsis ühes oma postituses retooriliselt, et mida tähendab suhtega töö tegemine.
Inglise leedidel oli lossides lihtne. Privaatsust ja ruumi oli küllalt, et mitte omavahel kokku puutuda. Elades ühiskorteris, või mitme põlvkonnaga talutares, tuli paratamatult teha tööd. Oma egoga, soovide, vajadustega.
Leida kompromisse. Selle õige määrani, et kõigil oleks hea. Nagu ütles mulle üks tark psühholoog: kui üks on suhtes väga õnnetu, siis pole võimalik, et teine on õnnelik.

Lõpuks taandub ju kõik vaid ühele. Kas leiad normaalse inimese, kellega sa oled valmis koos elama. Peamine on teineteise mõistmine, vajadustega arvestamine, piisavalt ruumi ja privaatsuse jätmine, austus, lugupidamine.
Ja kui lisaks saab nalja ja on lõbus, on kõik väga hästi.

Tahaks seda raamatut lugeda nüüd ka eesti keeles. Inglise versioonis kõik tegelased "cried", Huvitav, kas tõlkija on kasutanud sünonüüme, või jäi originaalitruuks.

3 kommentaari :

  1. kaks asja: Austen, e-ga. ja ta ei olnud viktoriaan (liiga varane), jäin mõtlema, et sellest, kuidas ta viktoriaan ei ole, peaks lausa eraldi postituse tegema.

    kolmas asi ka: just see Austeni-tõlge on eesti keeles täiuselähedane.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Parandasin ära. Tänan!

      see viktooria jutt on, muuseas, igal pool nii filmi, kui ka raamatu tutvustustes ja kokkuvõtetes. Ei tulnud pähegi seda kahtluse alla seada:)
      Jään postitust ootama:)

      Kustuta
    2. Victoria sündis pärast Austeni surma, ja päris kohe pärast sündimist "tema aeg" pihta ei hakanud ka.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!