kolmapäev, 16. märts 2016

Igas sadamas on ju eestlane...

Kui kasutada kulunud metafoori, siis Eesti on kui sibul või kapsas, mil on mitu erinevat kihti.
Nii nagu täna, nii oli ka ammustel aegadel. Meie filmikunst armastab 20. sajandi alguse elu Eestimaal kujutada kauni ja külluslikuna. Kenasti riides inimesed, sageli linnas, äärmisel juhul väga jõukas talus. Kõht täis ja nägu  naerul.

Minu esivanemad elasid ühes teises kihis: kõik nad olid vaesed, elasid maal, sadu aastaid ühes samas paigas.
Aastajagu tagasi võttis minuga ühendust nimekaim teiselt poolt maakera- palvega, aidata tal leida oma Eesti esivanemad. Tuli välja, et me siiski pole sugulased, aga tema esivanemad leidsime me üles. Kuna see osutus edukaks, siis lisandus sama palvega veel üks tema sõber.
(oi, kuidas mulle meeldib seda teha! mis valemiga saaksin ma ka oma töösse sellise kire, põnevuse ja hasardiga suhtuda...:))

Ja nende inimeste abil koorus välja veel üks kiht eestlaste elust. Ajal, minu esivanemad kannatasid. Võtsid ettevõtlikumad kätte ja läksid maa otsingutel Venemaale.
Peale ca 30 aastast rännakuid Kolodavitsa-Seredka-Novgorod ja Peterburi; pöördus pere 1920 aastal tagasi Eestisse. Paberitest selgub, et seal said nad maad ja elasid vist üsna kenasti, aga rahutu hing viis pere ... Brasiiliasse.
Teine pere oli samuti pärit Lõuna- Eestist ning nemad läksid varem, enne I maailmasõda osa perest Venemaale ning teine pool Brasiiliasse.


Ma ei hakka internetti ümber kirjutama, keda huvitab, siis selle kohta leiab materjali näiteks siit ja siit.
Lapates neid dokumente, saan ma aru motiividest, miks mindi.

Hämmastab inimeste ettevõtlikkus, riskijulgus. Toona liikus info ju oluliselt aeglasemalt. Õieti seda infot ju polnudki.
Juleti maha müüa oma vara, pakkida sisse lapsed ja naised ja sõita teise maailma otsa...
Uskudes vaid lubadusi.
Nad olid majanduspagulased.
Aga midagi väga olulist on vahepealse sajandiga meie teadvuses ja suhtumises muutunud. Hambad ristis kas ujuti pinnale või uputi. Lastele ja isegi lastelastele on pandud eestipärased nimed. Ka 3.-4. põlvkond oskab paari eestikeelset sõna.
Neile on räägitud "kuldsest kaunist Eestimaast".  Ülemöödunud suvel käisid nad juuri ka kohapeal otsimas. See oli tüüpiline Eesti suvenädal- vihma kallas ja oli väga külm. Te kujutate ette Eesti idapiiri mahajäetud külasid...
Viisakad inimesed muidugi kiitsid ja olid vaimustuses.

Neil kahel perel, keda mina uurisin, läks Brasiilias hästi. Või siis vähemalt, kodumaale saadetud kirjades oli kõik hästi.

Ja nende järeltulijad, kes Eesti juuri otsivad, on Facebooki piltidel rõõmsad ja rahul.
Ja õpivad Eesti keelt!:)
Täiesti fanaatiliselt. Üllatades mind vahel hilisõhtutel sõnumitega a la " kas sõna "ilu" on soome- ugri päritolu või tuleb ladina tüvest " illusioon""
Üks neist sai hiljuti Eesti kodakonsuse.
See on midagi nii liigutavat ja ägedat.

Kas meie Soome ja Iirimaale läinud eestlaste järeltulijad hakkavad 100 aasta pärast oma juuri otsima?


7 kommentaari :

  1. Meil oli reedel kodulookonverents kohalikus koolimajas ja siis käis ka see minemise teema läbi. Väga põnevad lood on need! Nt see Prohvet Maltsvet, kes paljusid ärgitas minema, oli ise olnud paras aferist olnud :)

    Neil vanasti oli vist see järjepidevuse tunne kuidagi olulisem ja suurem, taust oli teine. Ma kuulen siin lugusid Iirimaalt (kolleeg elas paar aastat), et vanemad ei viitsi lastele seletada eestikeelseid sõnu lahti. Lihtsam on inglise keeles suhelda, kuna nagu nii on aias ja koolis inglise keel. Mis tähendab, et neil on see keeletraditsioon katki juba esimesest välismaal sündinud põlvkonnast alates. Et maailmakeel ikka ja milleks rapsida. Ilmselt 100a pärast siis oleneb, kas nende järeltulijad hakkavad Eesti suhtes huvi ilmutama või ei.

    VastaKustuta
  2. Geni.com kaudu on lihtne praeguse aja lastel oma juuri taga ajada. Mind ennast huvitab, kuidas vanal ajal nii kaugele mindi nagu Brasiiliasse või mu suguvõsas üks Argentiinasse. Tollal ju lennukeid ja reisilaevaliiklust sellisel kujul polnud kui praegu. Reisiraha eest oleks saanud pool Viljandit ära osta, ma kujutan ette praegu...

    VastaKustuta
  3. Minu arust on (kui konkreetselt nt Eestist sõja ajal ära põgenenud inimestest rääkida) see hämmastav ja imetlusväärne, kui HÄSTI ja aktsendivabalt räägivad eesti keelt inimesed, kes siit põgenesid ära 1940ndatel. Ja mitte ainult nemad - ka väga paljud nende järeltulijad räägivad, küll natuke ehk kohmakalt ja kasutades ilmselgelt natukene vananenud kõnepruuki - aga nad räägivad selget eesti keelt. Muidugi - kõige paremini räägivad siiski need, kes juba võõral maal sündisid eesti perre (mõlemad vanemad eestlased) ja kes kohalikega abielludes-lapsi saades sundisid oma lapsi eesti keeles lugema, rääkima, laulma.

    Jah - neid kaasmaalasi on välismaal palju, kes sõna otseses mõttes ei viitsi ja ei taha lastele eesti keelt õpetada. Selles mõttes on nt Alice oma blogist super näide väliseestlasest, kes küll elab juba ammu välismaal ning on (vist isegi) välismaa passiga, ent lapsele siiski üritab eesti keelt õpetada.

    Kindlasti ei aita keeleõppele kaasa see, et meil on tänapäeval kõikvõimas internet ja meedia - põhikeel tungib peale, sest kui konkreetselt sõjapõgenike järeltulijaist rääkida, siis nende lapsed kasvasid üles ajal, kus televiisor oli pigem haruldus ja kaabel kui selline vist üldse ei eksisteerinudki, vähem kära ja müra ümberringi ning noored olid lihtsalt sunnitud ka rohkem suhtlema, sh ka eestikeelse kogukonnaga.

    VastaKustuta
  4. Võtaks nats sõna "uuspagulase" seisukohast, eriti mis puutub postituse viimast lõiku. Olles juba üle 20 aasta Eestist eemal elanud on jäänud silma paar huvitavat trendi. Esialgne väljamaa vasikavaimustus läheb suht kiiresti (paari kolme aastaga) üle. Kui tegeliku elu faktid pärale jõuavad märgatakse järsku kõiki neid Eesti positiivseid külgi, millest eelnevalt kui loomulikest mööda vaadati. Kõige negatiivsemalt suhtuvad nii eestisse kui eestlastesse just need, kes kõige rohkem pettunud, aga kellel just seetõttu tagasipöördumine raskendatud, kes ikka oma viga tahaks tunnistada. Eesti keelt ja eesti meelt õpetatakse lastele üsna järjekindlalt, ehkki ka siin on kummalisi erandeid. Suheldes FB grupis teiste väliseestlastega näen üllatavalt suurt hulka tagasipöördujaid, enamus ülejäänuist avaldab soovi vähemalt pensionieas tagasi minna. Lapsed on tänapäeval maailma mööda laiali aga seni kui eesti meelsus kodust sisse süstitud on selge et kui just elama ei tule siis juuri otsima kunagi kindlasti.

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Kui ma õigesti aru sain, siis osati maksti laevapiletid kinni. Brasiilia vajas kohviistandustesse tööjõudu. 1909 allikates soovitati varuda u 200- 300 rubla. Mis oli väga suur raha.
    Sangastes oli teenijate aastapalk toona 100-60 rubla,

    VastaKustuta
  7. Kommentaariks juurde veel nii palju, et jah, vanem võib ju muidugi oma lapsele nende "päris" emakeelt õpetada, aga tihti juhtub ju see, et kuigi pere ise on täiesti eestlastest koosnev, siis nt lapsed hakkavad kodus ja omavahel rääkima teist keelt - vanematele vastavad jah "emakeeles" vastu, aga lapsed omavahel - mängides, kõneldes jne - räägivad siis koduriigikeelt. Ning targad inimesed väidavad, et just see igapäevane suhtlus õdede-vendade vahel võib olla see lamuspaber, mis näitab milline keel saab tugevamaks ja jääb peale ning paraku pole selleks keeleks tihti just eesti keel. Inglisekeelsetes riikides peaks tegelikult eesti keele ülalhoidmine toimima lihtsamalt kui mujal, sest inglise keele saab iga laps noorelt suhu - see on lihtsalt nii lihtne - ehket kui pere teeb reegli, et kodus ja omavahel suheldakse ainult eesti keeles, siis ei tohiks sellest ka probleeme tulla. Ja mina isiklikult ei ole kunagi aru saanud olukordadest, kus vanemad tunnevad, et nad peavad oma lastega nt teiste inimeste ees rääkima nende jaoks võõrkeeles, st inglise vms keeles ja mitte eesti keeles. Paljud ütlevad, et on ebaviisakas kui külalised vms aru ei saa, aga mina nii ei arva, inimesi on maailmas mitu miljardit, loogiline, et paljud räägivad erinevaid keeli.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!