Õige puhkus

Kui ma puhkust planeerisin, siis pisut põdesin, et kas on ikka hea mõte igaks päevaks midagi plaanida. 
See oli väga hea mõte.

Tegelikult oli mul veel plaanis läbida esimesed 40-50 km RMK matkateest.
RMK lubab oma kodulehel uljalt, et igasse punkti saab ühistranspordiga. Ilmselt teoreetiliselt saabki. Aga praktiliselt planeerima hakates meenus mulle kohe eelmise aasta kuum teema " Bussisõidu võimalikkusest eesti vabariigis". 
Lõpuks leidsin sobiva jupi, kuhu hommikul jõuab ja teise päeva õhtul saab koju tagasi. Rohkemaks polnud mul kahjuks lihtsalt aega.
Lisaks  tahaks ma matkata kõige parema meelega nii, et käed on taskus. Ja tegelikult mul polegi telki. Seega oli vaja kahe päeva vahel majutust. Kuigi vihma kallas neil plaanitud päevadel kui pangest, olid kõik õiges asukohas olevad kämpingud kinni!!!
Ehk oligi hea, sest mõne hind oli kallim, kui mu luksuslikul Rooma toal..
Ehk siis sada häda. Ja see plaan jäi paremaid aegu ootama.

Need paar päeva, mis ma seetõttu kodus olin, sain aru, mille eest ma põgenen. Jah, igapäevase rutiini eest. Aga täpsemalt koduste toimetuste, söögitegemise, kohustuste eest.
Isegi kolm päeva eemal tundub kui igavik ja tekitab tunde, et olid kaugel ära.
Rutiin loob turvalised raamid, aga paraku planeerib ka aja. Sa tead täpselt mida ja kui palju sa tunni jooksul jõuad.
Mujal.
On ajal teine tähendus.

Töö eest ma kahjuks põgeneda ei saa. Meile tuli lugeda ja paljudele vastata. Telefonis leidsin endalegi üllatuseks funktsiooni " mitte häirida" See tähendas, et kellel väga vaja oli, jättis teate. Vaja oli kahel. Neist ühe kägistan ma tööle minnes ära. Sest peale 10 vastamata kõnet ja teateid talle tagasi helistades selgus, et mehel oli lihtsalt mõttelaiskus.

Ma tean nüüd ka, mida ma teeksin, kui mul oleks miljard. Et siis peale lahkumisavalduse esitamist.
Ma koguksin emotsioone ja elamusi.

Ühised naljad Siguldas. Minu väga tore perekond. Inimesed keda ma armastan. Keset metsi ja soid kaugel kolkas vedeleda kümblustünnis, õhtusöögiks maasikad. Uued huvitavad inimesed. 4x ma arvan niiumbes 100 kilo siirast ja ülemeelikut koera rõõmu ja armastust. Üks neist mürakatest pisikeses vannis ujumist üritamas. Mustsöstrad, vaarikad, maasikad. Kukeseened ja mets. Muruniitmine. Plagisevas telgis Rossini.
Rõdult vaade öisele merele, vein, pasta, pizza. Päike ja suvi ja vabadus.
Pisikesed leopardikutsud ja väärikad elevandid Tallinna loomaaias. Head raamatud. Reisiärevus ja kojusaabumisrõõm. Planeerimine, pakkumiste otsimine.

Need kaks nädalat mõjusid kui terve kuu.

Aga mul ei ole miljardit.
Isegi loomaaia pilet  on 7 eurot.
Ja mu tasuta " kodu" mets ja järv ja meri on samuti rutiin.

Nii et jälle tööle raha teenima...
oeh