See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti.
Kui
esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie
elud täiesti erinevatel orbiitidel.
Jah, ma tean. et inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks.
Sürr on see, et Justin
pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule
ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis
rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...
Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.
Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus.
Hea teada, et ma
olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma
ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga
vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja
ahju kütta ei viitsi.
Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust
"Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest
kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale.
Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina
pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...
Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust
toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu motiivid on teised. Töökohad,
toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.
Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.
Ma soovitaks Justinile sama, mis oma hipsteritest Kalamaja
tuttavatele. Minge Tallinna X Maximasse ja seiske seal 15 minutit.
Vaadake, kuidas inimesed tegelikult elavad. Ja elavad sellepärast, et
nad ei tea ja et neil pole vahendeid.
Jah, ma kuulen, kuidas minus räägib see Justini kirutud pragmaatiline
eestlane. Ja ma tunnen ka sada põlve eestlaseid, kes teevad arutuid
otsuseid. Käivad endiselt torkivates karupükstes, kuigi vahepeal on leiutatud
supermaterjalid.
Nende erinevus on selles, et need, keda ma tunnen, teevad seda kirega. Neile meeldib see.
Justinile ei meeldi.
Ma väga väga vabandan, et ründan autorit niimoodi
isiklkult. Aga käisin tavalises riigikoolis, ma olengi lõhutud
loovusega, mulle "ei antud hingamis-, mõtlemis- ja enesearendamisruumi". Ma olen kibestunud ja kade ja ju mul pole närvid korras.
Võimalik, et see on ilukirjanduslik roll ning kõik kirjapandu taotluslik, saavutamaks intriigi. Näe, mina ju reageerisin.
Kogu see juhiloa saaga oli mul täiesti meelest läinud. Aga ju autor tahtis, et see taas päevakorda tõuseks ja ajaloo annaalidesse jäädvustataks...:)
Kindlasti on see parem, kui kaks esimest raamatut. Jutt on
kordades ladusam. Ajakirjaniku intervjuustiili enam pole. Üldistused ja
tähelepanekud on terased. Samuti on Justin väga vaimukas. Kohati naersin
südamest.
Kui oletada, et tegemist on autori tegeliku minaga, siis Justin on nende raamatute põhjal küpsenud, kasvanud ja täiskasvanumaks muutunud. Rohkem eestlaseks muutunud?:)
Minu jaoks on positiivne ka see, et raamatutest on kadunud " Epu arvamus, Epu nägemus". Mitte et mul Epu vastu midagi oleks, aga Epu jutte tahaks lugeda tema enda lugudest. Seda raamatut alustades tahan teada, mida arvab Justin.
Väga põnev oli see genotüüpide idee. Kuna ma lugesin seda raamatut reisil, siis üritasin lennujaamas samuti inimesi liigitada. Mul läks küll untsu. Ilmselge eestlane osutus venelaseks või rootslaseks. Ja venelane või soomlane eestlaseks.
Seda teemat võiks autor kindlasti edasi arendada, sest saaks päris mitme erineva žanriga raamatut.
Mul täitsa tekkis tahtmine lugeda Justini mõnd muud raamatut.
Btw, minu Mulgimaal korjati kõik säilitusõunad puu otsast.
Ma lugesin eelmist nagu Epu raamatut, minu meelest oli nii ära toimetatud, et Justini stiil enam ei paistnud välja. Aga jah, see vingumine on veider aga raamat pop. Ja juhiluba, jälle?! Huh.
VastaKustutaMa lugesin sihilikult inglise keeles. Emakeeles kirjutab inimene ikkagi mahlakamalt kui võõrkeeles ja tõlkes kipub ikka midagi kaduma minema. Inimesena, kes aastaid teises riigis elanud piirkonnas, kus teisi rahvuskaaslasi läheduses ei ole, saan ma Justinist vägagi hästi aru. Kui hästi sa ikka ei integreeruks , midagi jääbki ikka puudu: teed pidevalt vigu asjades, mis eeldab sunnist saati ühes keskkonnas üleskasvamist e. teatud alateadvuslikku kultuuritausta. Pikapeale väsitab selline asi ära ja ajab pingesse. Teine asi on identiteedikriis, mis tekib siis, kui mingil põhjusel ei leia oma kohta, sest sõltud teiste inimeste valikutest. Justin on päris palju Epu kiiluvees, ka see "snooblik" öko eluviis tundub mulle pigem Epu prioriteet olema. Mis puudutab seda juhiloa asja, siis mina ei olnud unustanud. Uks asi on see kui inimene teeb vigu, teine asi on on ümbruskonna reaktsioon sellele. Eestlasi rahvana peaks see pigem mõtlema panema, kuidas me üksteisega ringi käime. Reeglid on kull reeglid, aga kellegi lastega pimedas ja külmas tee aarde jätmist, meedias häbiposti naelutamist ja kommentaarides parastamist ei õigusta miski. Vaadakem peeglisse ja otsustagem, kas meil on inimlik nagu peas.
VastaKustutaPS! Kui mind miski häiris, siis need vahepealsed paljusõnalised ilulevad heietused ja kirjeldused. Tervitades, Aire
Ka mina lugesin raamatut originaalkeeles, eesti keeles pole lugenud, aga võib-olla kui ette jääb, loen ka selle ära.
VastaKustutaMulle jäi sellest raamatust mulje, et kui enne oli Justin nö. noor ameeriklane, kes otsis oma elu ja oma kohta ning abiellus eestlannaga, sai temaga lapsed ja kolis Eestimaale elama, siis nüüdseks oli tal kätte jõudnud murdepunkt. Ta polnud enam alla 30ne, tal oli olnud päris pikka aega sama töökoht, lapsed, abikaasa, ülikoolgi lõpetatud - aga ikka miski ei töötanud. Sama ka selle Eesti eluga - ta polnud rahul sellega kuidas asjad töötasid, aga tema meetodeid ka keegi ei soovinud, sest need olid liiga võõrapärased või tundusid ülbed (noh näiteks see õunateema) või lihtsalt nö. kergema vastupanu teed minek. Ja oli ära kadunud see, "ooo, see või too" võti, Eesti polnud enam uus ja võõraspäraselt huvitav, vaid pigem oli see kolmas raamat juba selline, kus on tunda, et inimene on sisse elanud, ta teab kuidas asjad on (seega võib ta kritiseerida konstruktiivselt, mitte ainult emotsionaalsusest või teadmatusest) - ja seetõttu meeldis see raamat mulle väga.
Mul on meeles, kuidas Justin ühes intervjuus, mitu-mitu aastat tagasi ütles, et kui ta ükskord poes? oli käinud, oli poemüüja pärast tehingu sooritamist temalt küsinud, et kuidas nende tütar Marta elab. Ja Justin meenutas, kuidas ta tol hetkel mõtles, et 1) mis see selle inimese asi on? 2) ja kuidas tema üldse Martast teab?
Justin ja Epp elavad mingil määral nagu akvaariumis, kõike tahetakse teada ja eks mingil määral oli nende elu ka poolenisti avalik, sest mõlemad blogisid (nüüdseks on see avalikkus kõvasti tagasi tõmbunud), seetõttu võeti Justinit kui nö. oma, keda võib avalikult kritiseerida, maha teha jne. Aga mida me teeme omadega, kes eksivad (sest eksisteerib ju mentaliteet, et meie vigu ei tee?) - me lööme nad risti, materdame maha ja siis lööme käega selja peale, loodame, et võetakse õppust ja laseme elul edasi minna ning siis imestame, et eestlase lemmiktoit on eestlane.
Ma nüüd aasta hiljem lugesin seda raamatut. Juba teades, et Epp ja Justin enam koos ei ole. Niimoodi tagantjärele tark olles jääb raamatust mulje (nagu Aire ka kommenteerib siin), et Justin liigub "Epu kiiluvees", mis muidugi on ka loomulik, sest kedagi teist lähedast tal ju siin pole ning kogu see "ökosnobism" ongi raamatus välja toodud selle mõttega, et "öelge mulle, kas kõik eestlased on sellised?". Ma ei tea, ma ise vahel kirjutan/räägin niimoodi küll, et toon iseenesestmõistetavana välja seisukohti, milles ma sisimas kindel ei ole ja vaatan siis, kuidas teised inimesed reageerivad.
VastaKustuta