neljapäev, 7. mai 2015

Sünnipäevalugu

Minu sünnipäev on juunis. Kõige ilusamal ajal, kui kõik lõhnab ja õitseb ning esimene maasikas saab valmis.
Kõik, kes sündinud talvel, tavaliselt õhkavad selle info peale kadedalt. Nad ei tea, et peale selle ilu on sel ajal ka pahupool. Kui on minu sünnipäev, siis tavaliselt sõidavad sõbrad maale vanaema juurde, või on eksamid või on lõpupeod.
Kunagi keskkoolis ootasime sõbrannaga kahekesi pea poolteist tundi teisi külalisi. Kõik olid endamisi mõelnud, et jäävad natuke hiljaks, sest järgmisel päeval oli füüsika eksam. Tollal polnud mobiile ja oma naiivsuses, sest mul oli toona kombeks, et päev enne eksamit enam materjale ei vaata, ei osanud kahtlustadagi, et mingi probleem võiks olla. Sel ajal peeti sünnipäevi kodus. Vanemad pidid leidma põhjuse ära minna. Kartulisalat hakiti valmis, ema tegi pirukaid ning leti alt sebiti viinereid ja Globuse konserve.
Toit lõhnas ja kedagi ei tulnud,
Väga nadi tunne oli.

Siinkohal võiks öelda, et sain eluaegse psühhotrauma ja see on põhjus, miks ma sünnipäeva väga ei pea. Tegelik  põhjus, muidugi, on see, et väga ei viitsi.
Tavaliselt teen töökaaslastele välja, pereringis on istumine- ja meid on juba 14 inimest.

Sel aastal tabas mind äkitsene inspiratsioonipuhang, Ma tundsin, et ma lihtsalt pean, Osati olen sõpradele, kes mind kutsunud, võlgu ja tegelikult ka ise tahan. Ette ja järele ära pidada oma 35-55 sünnipäevad.

Ja kui juba siis juba. Mul on kaks ideaalsünnipäeva.
Esimene stsenaarium on klassikaline. Bänd, õhtujuht ja süldilaud. ja me kõik laulame ja tantsime ja naerame ennastunustavalt. Ma olen sellistel pidudel käinud sada korda ja tean: see, kas pidu õnnestub, sõltub ma ei tea millest, Täiesti nullist on tulnud megapidu  ja samas on olnud õhtuid- kus kõik eeldused ja tingimused on täidetud, kuid pidu ei lähe käima. Ma tean, et paljud, keda plaanin kutsuda, ei jaga mu vaimustust laulmise- tantsimise osas. Seega otsustasin selle stsenaariumi jätta ajaks, kui saan 50 või 60. Siis oleme vanemad ja paras aeg  süldi kohal šlaagreid jorutada ning mälestusi heietada.

Teine unistuste sünnipäev peaks toimuma õues, aktiivse tegevusena. Ma leidsin mõisa, kus pakutakse seda kõike paketina. Tubast tegevust vanadele ja haigetele  ning aktiivset rabelemist õues teistele. Plaanis oli päevane pidu. Supp, sport, õhtusöök ja õhtuks koju. Pooled on nagunii kained autojuhid ja teine pool  võivad ju seekord tagasi hoida- miks mitte alkoholivaba pidu.

Jagasin oma ägedat plaani ka teistega. Noorem põlvkond kuulas ja arvas seepeale, et midagi nii nõmedat pole ta väga ammu kuulnud. Kessee tahab tulla sünnipäevale jooksma...
Ja hakkasin ka ise kahtlema.

Peamiselt seetõttu, et milleks maksta teenuse eest, mida olen võimeline ise ja tasuta korraldama.
Ja kes tahab tegelikult ikkagi nii kaugele sõita. Äkki peaks olema ikka nii, et saab vajadusel taksoga tagasi?
Eelmisel aastal sadas mu sünnipäeval lund. Aga kui tuleb paduvihma, mida me siis väljas teeme? Lappasin mõttes kutsutud läbi ja sain aru, et umbes kolmandikul hakkab seks ajaks näiteks sõrm valutama, teine kolmandik jääb sobivalt hiljaks, et söögi ajaks jõuda või teeks seda ilmselt vaid mulle vastu tulles.
Siis sain aru, et ka päevane pidu on raske plaan- enamik peokohti lubab külalised sisse kell 3-4. Mulle tuletati meelde, et koolilõpud on sel perioodil endiselt aktuaalsed. Kuigi ma alustasin üle kuu aega varem, sain mitmest linnalähedasest kohast vastuseks- juba kinni,
Peokohtadega on elu lihtsamaks läinud, kiirel guugeldamisel leidsin kaks portaali peokoht ja party, kus kõik kenasti kokku koondatud.  Aga selgus, et maagiliseks piiriks on 20 inimest.  Minu mõeldud umbes 40 jaoks on paljud kohad kas liiga suured või liiga väikesed.
Oeh...

Ma olin juba valmis käega lööma ning restoranis lauad kinni panema.

Kas see on vanadus või aja märk.  Ma meenutasin, kuidas noorelt sai sõidetud pärapõrgusse, loomulikult ühistranspordiga. Hetkekski mõtlemata kas ja kuidas sealt tagasi saab. Ja kui ööbimist polnud, või ei mahtunud, sai lihtsalt laua taga esimese bussini jorutatud..... Nüüd me sööme vähem ja joome vähem, mis on ju hea tegelikult. Ja umbes kell 10-11 hakkavad üldiselt inimesed minekule sättima. Mõned üksikud erandpeod välja arvatud. Aga nende eranditega kaasneb reeglina palju viina.
Mida ma ju ei tahtnud. Ma ei tahtnud laua taga praadi süüa ja viina juua. Ma tahtsin looduses liikuda, suhelda.

See on minu pidu.
Otsustasin, et ei tagane jalutuskäigust looduses. Praegune visioon on fotojaht. Mu elus on juhtunud palju veidrat ja naljakat, lasen külalistel need situatsioonid lavastada ja pildistada. Ning et asi väga egotripiks ei muutuks, siis teine pool on külaliste 20-30 aasta taguste piltide taaslavastused. Sõber valmistab ette viktoriinivooru vihmaseks ilmaks, ja lühem versioon läheb käiku iga ilmaga. ma palusin sisse pikkida " ugadai melodija"  vooru, ehk see paneb inimesed ka laulma.
Mu külaliste hulgas on väga loomingulisi inimesi ja ma loodan, et nad kingivad mulle omaloodut, mis samuti annab laua tagant tõusmiseks põhjust.
Alustame kell neli ja ma leidsin koha, kuhu saab Tallinnast ka bussi ning rongiga. Taksoga jääb tõesti kaugeks. Loodetavasti ma ikka saan selle koha, sest suhtlus on päris vaevaline...

Eks siis näeb. Kõige rohkem soovin ilusat ilma:)

1 kommentaar :

  1. Mul on ka suvel sünnipäev ja minugi meelest on see pigem vaev kui võlu. Samadel põhjustel - kõik kusagil ära, justkui kohustus miskit värskes õhus teha ja sellega kaasnev ilmaloterii. Nii mul polegi enam sõpru järele jäänud, kellele suurt pidu korraldada....Aga sulle soovin ikka, et ilm soosiks ja pidulised rahule jääks!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!