neljapäev, 11. september 2014

Nostalgianeljapäev: et saaks ka puhata ja mängida

Diskussioon Eliisabetiga pani mõtlema oma kooliajale. Oma õpetajatele.
Minu lemmikõpetaja nr 1. Oli õpetaja Saar. Pisike, ülima karismaga naine. Ma ei mäleta juhust, kui ta oleks karjunud. Iseenda olemisega saavutas ta selle, et klassis võis kuulda paberilehe kukkumist. Tema tunnid olid minu jaoks huvitavad- me tegime rollimänge, lavastasime näidendeid.
Aga ma armastasin teda eelkõige sellepärast, et ta oskas mind kiita. Ma sain kaasa sisemise veendumuse, et ma olen tubli.

Lemmikõpetaja nr.2 oli keemiaõpetaja Helves. Pool meie klassist vihkas teda ja teine pool armastas. Sest, tal oli kombeks peale esimest aastat jagada klass  kaheks: tugevad ja nõrgad. Pole vist vaja öelda, et ma olin see nn tugev...:)  Meil olid raskemad ja rohkem kodutööd ning kontrolltööd.
Väga veider, et kesisemate võimetega lastele ei sobinud individuaalne lähenemine (see oli iroonia).... a ju me olime rikutud nõukogude lapsed ja tahtsime pigem konkurentsi mitte võimetele vastavaid ülesandeid.
Üks meie kooli vilistlane meenutas hiljuti telekas, et tema ajal koolis enam mingeid katseid ei tehtud. Meie ajal tehti- nii keemias, füüsikas kui ka bioloogias. Ma ei saa öelda, et katsetamine oli mu lemmik. Mind pole õnnistatud täpsuse ja rutiinitaluvusega. Aga kindlasti andis see tundidele juurde värskust ja aitas asjad selgemaks ja arusaadavamaks muuta.


Õpetaja nr.3 oli Rebane, kes andis meile keskkoolis vene keelt. Mingil põhjusel teda koolis ei armastatud.
Minu südame võitis ta esimeses tunnis väites: unustage kõik grammatikareeglid ja lihtsalt rääkige. Ja me rääkisime. Lisaks programmijärgsetele dialoogidele, ümberjutustustele jne. toimusid meil tunnis sellised kirglikud vaidlused. Emotsioone ja arvamusi. Mitte ainult Asja hingeelust, vaid ka sellest, mis meie ümber toimus. Ma käisin keskkoolis Eesti jaoks väga põneval ajal.
Väga mõnusad tunnid olid.
Ja täna makstakse mulle rääkimise, kirjutamise ning keemia oskamise eest palka....

Lemmikõpetajaid oli mul veelgi, aga kas märkate mustrit? Mulle meeldisid need, kes mind hindasid, tunnustasid ja kus ma olin edukas. Mis on loogiline.
Aga veel. Minu jaoks oli toona oluline klassis olev töörahu. Tollane peale- kooli- elu oli nii kiire: trennid-värgid- hobid-ühiskondlik töö, et ma lihtsalt vajasin, et midagi oleks elus stabiilne ja kindlate mängureeglitega.

Millest ma tuletasin ühe hüpoteesi. Tänaste koolieelikute vanemad käisid koolis ajal, kui kadusid tasuta huviringid ning ÜKT ja pioneerindus- komsomolindus. Lisaks muutunud keskkond ja ühiskond. Ning selles valguses on mõistetav, miks muretsetakse, et lapsed koolis ainult õpivad ja on igav jne.
80-date kool andis ja vahel isegi sundis meid organiseerima, õppima aega planeerima ning tegema koostööd. Olgu või punane taust, aga ÜKT tundide saamiseks tuli leida väljund. Kui teatrisse ja matkale tahtsid, siis tuli ise sebida. Kõik koolipeod orgunnisid õpilased ise. Oktoobrilastega tuli toimetada. Kolhoosis kartulite või kivide, sööklas korrapidamine, kooliaed ning metsaistutamine oli mis oli, aga ka kõige laisemad meist tegid pisut tööd, vahel teenisid isegi pisut raha ning nägid kus kartul kasvab.
Ehk siis "minu " kool andis mulle pehmed oskused, pool õppepäevast ja kooliajast oli nö ühiskondlik tegevus.
Ja teine pool akadeemiline, faktipõhine õppimine, kus ma ise oma tunniplaani ei saanud kujundada. Mulle öeldi, mida ma õppima pean, Ja mulle meeldis see. Minusugusele keskmisele, kes ei teadnud 5-aastaselt kelleks tahaks saada ( ja ei tea tänaseni).

See süsteem ja sund võimaldas saada ühtlaselt tugeva keskhariduse kõigis ainetes. Ma kahtlesin keskkooli lõpus keemia ja eesti keele edasiõppimise vahel.
See õpetas pühendumist, järjepidevat pingutust ning enda kokkuvõtmist ka kehval päeval.

Ma ei kutsu üles taastama üleliidulist leninlikku pioneeriorganisatsiooni ja laste töölerakendamine on ka ilmselt patune mõte, kuid mõeldes sellest seisukohast ja eeldades, et mu hüpotees on õige; tänasest koolist visati koos punase õpetusega välja ka fun.

Ja sellest nurgast vaadatuna ma peaaegu isegi nõustun. Et ehk siis tõesti on vaja kooli rohkem lusti ja lõbu? Et asjad oleks uuesti tasakaalus?

2 kommentaari :

  1. Võibolla mitte niivõrd fun ei ole vajalik, vaid omaosalus, omavastutus? Organiseerisite ise? Näpud mulda? Muidugi ei saaks enam koolilaste šeflust korraldada, aga ma usun, et kui see eurokomisjonides piisavalt ära tõestada, siis agraarajaloo tunni läbi praktilise tegevuse võiks mõne talunikuga kokkuleppel (ja talle tüli mõistlikul määral hüvitades) küll läbi viia, sügiseti.
    Näiteks.

    VastaKustuta
  2. paistab, et su lemmikõpetajate üks ühine hea omadus oli ka kompetentsus. et nad oskasid oma ainet; ja oskasid seda õpetada.

    kui ma mõtlen oma kooliaja eba-lemmik-õpetajatele, siis nende üks häda oli see, et nad olid rumalad. või siis ei osanud oma intelligentsust ja asjatundlikkust välja paist alasta, nt mingite isiksusehäirete pärast. kui ikka suur osa geograafiatunni ajast läheb selle peale, kui õpetaja seletab "te võite mulle rusikaga kõhtu lüüa, sest ma ei ole paks, see on diafragma", siis ei tundu see väga mõttekas tund kus olla.

    ning teine asi oli jah, töörahu. Põhikooli algusots (aastatel 1986-89) oli eriti masendav just nende õpetajate tunnis, kus tunni ajal mööda klassi asju loobiti ja tugevamad nõrgemate töövahendid ära võtsid, ja õpetaja selle vastu midagi ei teinud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!