Eetilises plaanis võib see olla nii ja naa. Aga kapid ja riiulid ei liigu, uksed ei paugu ja klaasid ei purune. Nende aastate jooksul pole olnud märgata, et sõbra isa pahandaks selle üle, et ta on unustatud.
Mingil veidral põhjusel olen ma nüüd järjest lugenud kuulnud nõuandeid teemal- kui inimene on lahkunud, siis ei tohiks tema pilte- asju jne enam silma all hoida. Viimati lugesin seda Kati blogist. Kuna kirjalik suhtlus on nagu on, siis igaks juhuks rõhutan, et ma ei taha halvustada kellegi uskumusi ja põhimõtteid. Ja palun ette vabandust, kui järgnev tundub solvav. Ma lihtsalt ei saa aru.
Minu kodu on täis mööblit, mis saadud päranduseks vanaemadelt. Mu seinal on pildid 5-aastasest tänaseks lahkunud ämmast ja minu tütrest, sest nad on nii vapustavalt sarnased. Ma pole kunagi mõelnud, et kellegi vana kola (vabandust mööbel) võiks omada mingit emotsionaalset tähendust, peale selle et ta on või ei ole ilus ja praktiline. Sajandeid on ju varandust pärandatud. Okei, lossides vist kummitused kolasid. Ja kuidas jääb siis taaskasutusega?
Aga. Kas küsimus pole ikkagi meis endis. Selles, mis tähenduse me ise mingile asjale või pildile või teemale anname.
Ma mäletan kuidas vaatasin suu ammuli täditütre hüsteeriat, kui tema kirjutuslaud taheti peale kooli lõpetamist prügimäele viia. Et siis mälestsued ja midagi veel....
Kuulates neid teooriaid ja manitsusi on mul piinlik, et kas ma olen nii tuim tükk. Ma ei taju ühegi mind ümbritseva asja hinge või energeetilist laetust või midagi taolist.
Ja hüva, kui see seal ka on, siis oleks see minu jaoks väga positivne uudis. Ma väga armastasin oma vanavanemaid ja ma siiralt usun, et neist saaksid minu kaitseinglid.
Miks peaks mu vanaisa peegel pahandama, et ta saab olla abiks järeltulevale põlvele?
Need energiad, väljad ja muu taoline krempel on minule jäänud pika elu jooksul hoomamata. Elades vanade asjade keskel on mõnikord esemega seonduvad mälestused, mõned emotsionaalsemad, teised mitte. Asjad on asjad, sisaldades küll ja alati mingeid lugusid, kuid ei midagi rohkemat. On ilusad asjad ja vähemilusad. Kasulikud ja mõtetud. Inetud ja kasutud asjad viskan ära. Viimasesse puutuvalt olen siis samamoodi tuim tükk.
VastaKustutaMina ka ei saa sellest aru. Minu magamistoas on ainult vanatädi mööbel, keda pole ammu enam elavate kirjas. Ma ei vahetaks ealeski oma roosidega kummutit ega öökappi mitte millegi vastu.
VastaKustutaMul on endiselt raamis mehe pilt, kellega olime üle 30ne aasta abielus ja ma ei kujutakski ette, et ma paneksin kõik tema asjad silma alt ära, jagaks laiali või viskaks minema. Esimesed 2 aastat olid ta asjad just täpselt nii nagu need temast jäid. Hommikumantel rippus magamistoas ja hambahari vannitoas.Öised unenäod andsid meile tütrega just julgust edasi elamiseks ja jaksu hakkama saamiseks.Oleme kokku puutunud küll seletamatute asjadega, aga seda ämma poolt, kellega polnud just kõige parem suhe.