reede, 31. mai 2013

Õigus olla loll

Lugesin Arraku artiklit ja jäin sõnatuks. Loodetavasti(?) oli see provokatsioon, mitte populism?
Siis lugesin ka kommentaari ja ei oska enam midagi kosta.
Lühidalt. Turundus on saatanast ( hr majandusteadlane(!) peab artiklis küll ilmselt silmas reklaami). Kurjad kapitalistid mõtlevad välja ebavajalikke tooteid ning määrivad neid siis täiesti mõtlemis- ja otsustusvõimetutele inimestele kaela.

Kas maailmas toodetakse mittevajalikke tooteid? Jah, toodetakse. Maailmas on päriselt ka olemas vabrik, kus töötab 1000 inimest. Kus hommikul koguneb komisjon ja leiutab näiteks ratastega, punasetäpilise piiksuva krokodilli. Toodab neid umbes miljard ja müüb siis maailmas maha. Et keegi ostaks, mõeldakse sinna juurde näiteks multikas ja limonaad ja leitakse lasteaias trenditegijad, kes räägivad kaaslastele, et elu krokodillita on võimatu. Parafraseerides Majakovskit. Kui kusagil toodetakse krokodill, siis järelikult on seda kellelegi vaja. Muidu ju ei toodetaks. Meie, tarbijad, ise tahame olla ägedad. Ja krokodill meid ägedaks just teebki. See on midagi, mis just täpselt jääb õnnest puudu. Niisiis. Kas saab öelda, et maailmale polnud krokodille vaja?
See, mis mind hämmastab on inimeste vabatahtlik soov asetada end ohvri, abitu mõtlemisvõimetu tarbija rolli. Miks sa lased endaga manipuleerida? Miks sa ei selekteeri informatsiooni? Miks sa tahad staatusenäitajaid?

Me ei ela enam 20 aastat sotsialismis ja plaanimajanduses ja ikka veel on inimesi, kes leiavad, et ettevõtte kasum on liigkasuvõtmine. Et hind peab olema "õiglane"(kelle meelest?) mitte nii kõrge kui võimalik.

Kuidas saadakse rikkaks? On võimalik varastada, võita loteriil, oodata pärandust või leida rikas abikaasa.. Kõige loogilisem võimalus on siiski midagi müüa. Toodet või teenust ning anda tootele või teenusele väärtus. Selline, et sa teenid rohkem, kui asja tegemiseks kulus. Muidu poleks ju äril mõtet.

Ma olen seda oma blogis varasemalt korduvalt küsinud, aga küsin ikka ja veel. Kas tänapäeva täiskasvanul on üldse mõni kohustus ja vastutus, või on ta tahtetu manipuleeritav marionett?

Sellises riigis ongi tõepoolest vaja rasvamakse ning alkoholi müügi reguleerimist. Ehh...

9 kommentaari :

  1. Ilmselt pidas Arrak silmas tõepoolest neid, kelle äri on algusest peale pettusele rajatud. Nagu näiteks Lux Eesti tolmuimejad, mida müüakse inimeste rumalust ja emotsioone ära kasutades või mingid posti teel tellitavad asjad, kus alguses lubatakse maad ja ilmad kokku koos tagastusõigusega, aga kui tagastada tahad, siis see ei toimi, sest kusagil on mingi kirbukirjas tekst, mida ostja pole märganud enne ostmist lugeda. Peale selle on veel terve hunnik tõepoolest tarbetuid asju, mida inimesed ostavad erinevatel eesmärkidel - mitte vajadusest vaid sellepärast, et on odav vm. Neid ostlejaid, kes koju jõudes või järgmisel päeval avastavad, et isver, miks ma selle nüüd ostsin, on ju väga palju - nad kõik on õnge püütud. Ja siis mõtlen veel, et Arrak pidas ilmselt silmas ka üleüldist tarbimishullust, mis vajaks tänapäeval tõsiselt pidurdamist, et inimkond ükskord oma prügi sisse ei lämbuks. Ja kõigeks selleks oleks vaja hoopis teistsugust majandusmudelit, kui tänane kõige kasvule ja suurenemisele suunatud mudel, mis inimkonda üha kiirema lõpu poole tirib.

    VastaKustuta
  2. Prügipidurit oleks vaja küll.
    Aga õiglastest hindadest tuleks rääkida hoopis eluvajalike asjade juures - nagu hambaravi ja eluase.

    VastaKustuta
  3. Selle õiglase hinna osas võib öelda nii, et kui keegi lihtsalt toodab midagi ja sellele on nõudlus, siis loomulikult võib hind olla kõrge. Ka reklaam ja turundus käib siin täiesti asja ette. Ebaõiglaseks hinnaks võib aga nimetada igasugu oportunistlikke juriidilisi nõkse, poliitikutelt eesõiguse ostmist, firmadevahelisi tagatoakokkuleppeid jms kunstlikke turumoonutusi kasutades hinna normaalse konkurentsi väliselt kõrgel hoidmist.

    Mis mind aga Eestis pidevalt hämmastada suudab, on see, kuidas osa kaupmehi suudabki pakkuda täpselt sama toodet (kohalikust) konkurendist kõvasti kallimalt ja ostjaid leidub ikkagi (muidu seda ju ei tasuks justkui teha?). Näiteks kuna üks kauplus on "õige" seltskonna käimise koht, teine aga "vaeste" või koguni "venelaste" pood.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, just.
      Ja ütle nüüd- on see ebaeetiline või on see normaalne?
      Ja kas nö "süüdi" on kapitalist või tarbija, kes usub, et M saab kehvema WC paberi kui S-st.

      Kustuta
    2. Siin ilmneb asjade märgiline väärtus, millest näiteks Baudrillard on palju kirjutanud. Asjade hinna määrab nende tähendus ja tähenduse annab see, milline firmamärk on küljes või millises poes asi on müügil. St et hinda ei määra mitte praktiline väärtus, vaid tähendusväärtus.
      Sellega seoses meenub mulle Robert Cialdini raamatust 'Mõjustamise psühholoogia' üks näide, kus üks pood ei suutnud pika aja jooksul mingeid ehteid maha müüa, kuigi hinda pidevalt alandati. Lõpuks otsustas omanik eksperimenteerida ja tõstis nende ehete hinna mitmekordseks - ja kõik osteti kohe ära. See näitabki, et ostame tähendusi, mainet vm ja asjade praktilisel või tegelikul tootmisväärtusel pole enam mingit tähendust. Minu arvates on tänapäeva ühiskonna suur küsimus selles, kuidas panna inimesi loobuma neist tähendustest ja firmamärkidest, et nad tõepoolest ostaksid seda, mida tegelikult eluks vaja. Kuni selleni pole jõutud, mängitaksegi inimeste edevusel, rumalusel ja teistest parem olla tahtmisel ja tarbimishullus jätkub. Kurb.

      Kustuta
    3. @Indigoaalane

      Ei ütleks, et ennasttäis ja/või mõttelaisku kliente koorida on ebaeetiline, vähemalt kui ise selle juures ei tegeleta nt oma konkurentide vastu "uudiste" tellimise, hinnalipiku värvi vahetamisega "ale" tegemise vms jamaga.

      Kustuta
  4. Maire, ehk pole olukord nii lootusetu? Kui uskuda Jensenit(vt. Mu kokkuvotet paar postitust tagasi) siis oleme teel postmaterialistlikusse yhiskonda.:) ja ma tean ka et nt mones lasteaias on meediaope-uus polvkond on ehk targem..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma nägin jah seda postitust ja mul tekkis sellega seoses liiga palju mõtteid, mida oleksin tahtnud siia kirjutada, seepärast loobusin kommenteerimisest sootuks :) Aga kirjutan nüüd lühidalt. Sellega on üks huvitav asi ilmnenud tänaseks. Ronald Ingleharti korraldatud väärtusuuringust (WVS), kuhu täna on kaasatud juba peaaegu kogu maailma rahvastik, on siiani selgunud, et mida paremal majanduslikul tasemel riik, seda rohkem postmaterialistlikke väärtusi. Rootsi on näiteks nii majanduslike näitajate kui sotsiaalse turvalisuse poolest selles uuringus tipus, kuid ometi suureneb seal inimeste ebakindlus, iga aastaga tekib juurde depressiooni ja ängi all kannatavaid inimesi jne. Ja tänaseks on selgunud huvitav muutus WVS tulemustes - enam ei ilmne endine selge seos majandusliku heaolu ja postmaterialistlike väärtuste vahel. Ootan pikisilmi Ingleharti uut raamatut, kus ta pidavat sellest ootamatust pöördest kirjutama - nimelt pöördest materialistlike väärtuste poole ka heaoluriikides. Minu hinnangul on see postmodernse ühiskonna ilming - ühiskonna, kus globaliseerumine ja teaduse ning tehnika areng ei tööta enam inimeste kasuks vaid on inimkonna vastu pöördunud. Ilmselt ei ole võimalik inimesi lihtsalt niisama muuta, mis tähendab, et postmaterialistlikele väärtustele orienteerumist ei saa eriti õpetada, see peab tulema inimese enda seest ja on seotud nii hariduse kui haritusega. Aga massi ilmselt sellesse suunda ei pööra, mistõttu ma arvan, et tormijooksu majandusliku kasvu poole saab peatada vaid mõni katastroof. Ja isegi siis ilmselt kasvuiha ei peatu, lihtsalt maailma rahvastik väheneb ja neil, kes alles jäävad, on rohkem ressursse, et oma endist elu jätkata. Nüüd kiskus jälle pessimistlikuks ära :)

      Kustuta
  5. Üks mõte veel. Kas see Jensen kirjutab lahti, kuidas saavutatakse individuaalsuse, egoismi ja väärtuste muutus? Laias laastus peab ju Maslow püramiid paika vaatamata paljudele eranditele - pean silmas, et palju kuulsaid kunstnikke on oma parimad teosed loonud just näljas ja paljas olles. Aga sellega olen nõus, et teatud asjade tegemiseks või teatud asjadest huvitumiseks peab inimesel kõht täis olema. Seetõttu puudutab Jenseni teooria minu arvates väga väikest osa tänaseks juba üle seitsme miljardi kasvanud rahvastikust. Aga see väike osa ei saa eksisteerida eraldi, ilma selle palju suurema puudust kannatava osata. Siin tulebki mängu laiem pilt - globaalses maailmas on kõik seotud. Kuidas vaesust maailmast kaotada? Sest näljane inimene ilmselt postmaterialistlikest väärtustest väga ei hooli, suured kunstnikud jäävad siin muidugi erandiks. Seni, kuni pole suudetud välja mõelda maailma ressursside optimaalse jaotumise skeemi, jääb Jenseni kirjutatu ilmselt vaid unistuseks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!