Ma olen varem kirjutanud ajalehe kirjastajate murest, et rahvas kipub leppima vaid netist loetud pealkirjadega. Ja sellest, et toidu- ja tööstuskaupade tootjad on mures- sinu töö, vaev ja looming saavad letil kaubandusketi nime, muutudes anonüümseks ning suurem osa tulust läheb müüja taskusse. Selgus nüüd, et ka teletegijad muretsevad. Inimesed saavad reklaamivaba meelelahutuse kätte mujalt ning ka telesse ei tule piisavalt raha.
Nii teletootjad, ajalehekirjastajad kui ka toidu- ja tööstuskaupade tootjaid kummitab üks ja seesama probleem.
Inimesed ei taha maksta sisu eest.
Või õigemini, inimesed maksavad, aga vahendajale. Kas siis Elionile, Starmanile või kaubandusketile. Mitte sisu loojale, väljamõtlejale ja arendajale- kellel jääb saamata edasiseks arenguks ja innovatsiooniks vajalik tulu.
Kas midagi on läinud juba algusest peale nihu rahade jaotuskanalites, kui me maksame mitte loojale vaid vahendajale ning on vaid aja küsimus, kui see tegelikult "korda tehakse" ja see on sisu loojate ülesanne välja võidelda neile kuuluv osa? Või veelgi olulisem küsimus, kas turg laseb seda (enam) korrigeerida ja muuta.
Üritades kujutada ette hüpoteetilist olukorda, kui internetti enam keegi sisu ei tooda- ilmselt ei saa sellist olukorda tekkida isegi mitte mängult. See oleks välistatud. Sisutootjad ei saa streikida, kuna alati on keegi, kes on nõus. Alati on keegi, kes toodab odavamalt.
Ka mina, just siin ja praegu, toodan ju tasuta sisu mittekommertsiaalsel eesmärgil.
Küsimus on professionaalsuse tasemes.
Või kas ikka on?
Kas mu lemmikblogi on ebaprofessionaalsem kui Õhtulehe keskmine artikkel?, või
kakukaamera on igavam kui Naistevahetus?
Milline maitsevahe on Eesti ja Poola sealihal?
Ons youtube koduvideo saamatum kui haridusega poptoote lauluke?
Ehk ongi see normaalne ja mittekommertsiaalse või anonüümse sisu kvaliteet rahuldab meid piisavalt. Me ei vajagi ülikooliharidusega ajakirjanikke, produtsente, keemikuid, insenere ja tehnolooge? Ning kutselised kirjutajad, fotograafid... kaovad aegade hämarusse nagu omaaegsed politrukid ja ökonomistid?
Hiljuti juhtusin nägema üht üsna kehva filmi, aga väga intrigeerival teemal. Kuna intelligentsed inimesed ei saa lapsi, siis inimesed muutuvad iga põlvkonnaga rumalamaks. Uurisin netist(! kust siis veel, eks:)), jah- tõepoolest IQ on suuremalt jaolt pärilik. Arendades seda teooriat edasi, polegi vast põhjust muretseda. Kes pagan, vajab objektiivset ja kontrollitud infot, kui su IQ on väiksem kui kinganumber.
Kui märgatav peaks olema see kvaliteedivahe, et me seda tõepoolest tajuksime ning juhul, kui vahendajad oma tulust loojatele ei loovuta ning sisu tootjad on sunnitud tulevikus raha küsima lisaks- me oleksime valmis selle eest maksma.
Ning tegelikult veelgi olulisem küsimus- kas me oskaksime hinnata ja väärtustada seda kvaliteedivahet. Kui meie maitset ja kvaliteeditaju mõjutavad ja arendavad eelnevad kogemused, mis ei saagi tekkida, kuna juurdepääs prof sisule jääb raha tõttu järjest kättesaamatuks...? meie keskmine IQ tase langeb, meediatarbimine kujundab meie maitse ja väärtushinnangud järjest enam lihtsamaks, vähenõudlikumaks.
Kvaliteet on üle hinnatud ja on normaalne olla vähenõudlik, See et oleme hävitanud professionaalsuse mingis valdkonnas selgub hiljem. Kui selgub.
Ma näen suurima probleemina seda, et isegi kui rahva loodud sisu on (ju) sõltumatu ja objektiivne, me seda ei tea. Me peame umbusaldama igaks juhuks. Igaühe õigus sõnavabadusele ja meie võimetus eristada õiget- vale, kontrollitud fakte ja lihtsalt arvamust, toob kaasa selle, et elame maailmas, kus tekivad kontrollimatud müüdid, mis kinnistuvad ja saavad tõeks ning tegelikkuseks. Lähiminevikust- et on olemas eliitkoolid, et kutsekoolid on luuseritele, et kõik sportlased tarvitavad dopingut, et turul müüdav Poola küpsis sisaldab vähem suhkrut kui sama toode poes.... ja ma võin lõputult seda rida jätkata. Ning tegelikult on traagiline, et vähemasti nende viimaste müütide puhul pole võimalik süüdistada ainult hõlmamatut anonüümset meediat, vaid nende kujundamisel on nõu ja jõuga abiks olnud ka nime ja näoga täiesti konkreetsed väljaõppinud ajakirjanikud.
Meile meeldib uskuda igasugu jama ning eriti lahedad on vandenõuteooriad ja intriigid, sest igapäevane elu on igav.
Me kaotame nö kontrollitud usaldusväärsed allikad ja loojad. Kui meedia loob autoriteedid, siis on meedia võimuses luua uued iidolid ja autoriteedid? Tänased tegijad kaovad, turg reguleerib ja tulevad uued nutikamad loojad?
Kas see võib tuua, või ongi juba toonud kaasa usalduskriisi?
Tjah. See IQ alanemise paradoks... Et madalama IQ-ga inimesed annavad rohkem järglasi ning et kuna IQ on suuresti pärilik, siis seetõttu inimkonna üldine IQ peaks langema... Ega ta tegelikult lange eriti midagi, nagu uuringud on näidanud. Aga, noh, ka selle üle vaieldakse.
VastaKustutaMis puutub niisama üldisse rumalusse ja selle levikusse, siis see ikka häirib küll.
Kunagi, nõuka-ajal oli selline mõiste nagu "lööktöö", kui mõni peaks mäletama ning mida see iganes ka pidi tähendama.
Seoses sellega tuli endal pähe sellise mõiste kasutamine nagu "löökharidus". - See on siis seesugune "haridus", mis omandatakse lööklausete abil.
Ei, koolides seda ei õpetata. Noh, vähemalt mitte õpetajate poolt. Aga koolikaaslaste poolt ja üldse sõprade-sõbrantside poolt, ikka, kogu aeg.
Sul pole vaja rohkem kui õppida selgeks ja hakata uskuma ja kasutama kõiki neid ümberringi ringlevaid lööklauseid nagu et kutsekoolid on luuseritele, et kõik sportlased tarvitavad dopingut, kõik mehed on sead, kõik ametnikud on pahatahtlikud jne jne. - Siis on "löökharidus" omandatud ja sa võid astuda "ellu". Sest rohkem pole eluks vaja.