Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 12. aprill 2011

Kindel kui kalju

Selles kirjanduses, mille najal ma üles kasvasin, olid au sees printsipiaalsed inimesed. Inimesed, kes teadsid alati õigeid vastuseid. Kes eksimatult suutsid tuvastada õõnestajad ning nähtused ja teod, mis ei haakunud käibiva moraalikoodeksiga.
Siis jõudsid minuni ameerika psühholoogide nõuanded, kus rõhutati, et hea juhi tunnus ja edu alus on kahtlemine kõiges. Ka siis, kui sa arvad end tegelikult teadvat, tuleks olla avatud teiste arvamustele, mis rikastab ning tekitab sünergiat,.

Üks Eesti arvamusliidreid, kel alati oma väga selge seisukoht, ütles, et inimesed, kel pole põhimõtteid, on arad. Mingis mõttes on tal õigus, kuna juhul, kui seisukoht erineb avalikust, tuleb seda kaitsta ning selle eest seista. Sind võidakse kritiseerida ja imelikuks pidada. Ja see vajab seesmist tugevust ning veendumust oma seisukohtade õigsuses. Enesekindlus toob edu ning edu teeb enesekindlaks. See on fakt, milles ma olen veendunud ja kogenud.

Üldjuhul on meil kindlad põhimõtted meie jaoks olulistes asjades- neis, mille üle oleme mõelnud, süvenenud ja asja endale selgeks teinud.
Miks siis pole nii paljud asjad tähtsad? Kas see näitab pealiskaudsust, pinnapealsust...
Ning miks mõnedes inimestes on kadestamisväärselt energiat, haaret ja teadmisi, et omada seisukohta nii õigest toitumisest, tuumaenergiast, riigist kuni ufodeni?
Nüüd, seoses AV juhtumiga on ajakirjandus täis seisukohavõtte. Mind hämmastab inimeste kirg, oskus ja vajadus valida pooli.  Aga peamiselt ajab mind segadusse see, kuidas tänane ühekordne tegu varjutab eilseid tegusid. Mu reaktsioon oleks ilmselt teine, kui dopingusüüdistus oleks tulnud peale kuldmedali finishit. Aga mingi treening, suva aeg... Ma ise, tunnen peamiselt kurbust. Aga kuidas ma suhtun? Ausalt öeldes on mul ükskõik. Kas see tähendab, et ma tolereerin valetamist? Kes teab. Meedia on mulle loonud fooni, et tegemist on alaga, kus valetamine ongi norm. Ja sport pole ainus selline tegevusala.
ok, ma pole spordis mingi asjatundja ning see pole vast õige ja kohane näide.

Ma natuke tegelikult kardan selliseid põhimõttekindlaid inimesi ja ei saa neist aru ka. Nii nagu nemad ei saa aru minusugustest, kes ajavad teisi närvi, kuna alustavad lauseid- ok, ühest küljest on see asi tõesti nii, aga kui sa vaatad seda asja teise kandi pealt, siis...

On üksikuid asju, mis alati on.  Enamik nähtustest, sündmustest on alati kirjumad. Need sõltuvad kontekstist, ilmast, inimestest, väärtustest, moraalist ja eelkõige ajast ning ajastusest.


Argus, rumalus ja pinnapealsus? Või hoopis paindlikkus, avatus  ja empaatia?

1 kommentaar :

  1. Sinuga nõus olles valiks ilmselt need teised variandid :) Tundsin ennast mingil määral süüdigi, et ei ühinenud Facebook´is selle "Usume Andrust" liikumisega - kõik ju ühinesid, kuidas siis nüüd mina. Ma ei arva ka, et Andrus valetanud oleks, ma lihtsalt ei oska kindlat seisukohta võtta, sest ei tea sellest teemast eriti miskit.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!