Järsku muutub väljas kottpimedaks. Mingi rahutu eelaimus muudab mind ärevaks ja minus võtab maad paanika.
Ruttu, ruttu-karjun ma hüsteeriliselt.
Taskulamp, tikud, dokumendid... anun meest ja jooksen lastetuppa.
Ruttu, riidesse!! Pikad püksid, pusa ja tossud. Kiiresti!
Torman kööki, kus ajan seljakotti kõike söödavat.
Lastetoas kõhkleb teismeline roosa ja kollase topi vahel. Ärritun rohkem, kui kunagi varem.- Kurat, kui sõdurid meid vägistavad on neil kama, mis värvi pluus sul seljas on. Kiiresti!!! Pane riidesse!!
Me jõuame viimasel hetkel. Sööstame treppidest alla ja meie taga, nagu hollywoodi filmis variseb maja kokku. Ma ei kuule midagi. Kõik on täiesti vaikne. Mitte ühtegi heli.
Lõpuks jõuame majast välja. Klammerdun hingetuna vastu maad. Murdosa sekundiks kuulen, et olen kõik see aeg karjunud ja siis sumbub mu röökimine meeletusse mürasse. Kõik variseb, laguneb, plahvatab. Kottpimedus on vahetunud ereda silmipimestava valguse vastu.
Lõpuks varisemine lakkab. Õhk ja kõik meie ümber on hallitolmune. Me oleme elus.
Toibununa, usaldame ringi vaadata. Saame aru, et meie ümber pole ühtegi laipa. Ja mitte ühtegi elavat inimest. Ainult meie kogu maailmas.
Keldris on külm pime ja niiske. Toitu ja jooke meil seni on. Oleme neid käinud hankimas poevaremetes.
Teeme otsuse - talveks on vaja leida talumaja, ahiküttega ja soovitavalt kaevuga. Me ei tea, kas vesi juua kõlbab, aga kaotada pole meil enam midagi. Me oleme maailmas ainsad ellujäänud.
Ühel päeval sõidab meie talu õuele suur maastur. Nagu lambad, igasugust ohutunnet eirates koguneme uudishimulikult õuele. Autouks avaneb ning me satume kaamerate ja fotograafide välklampide piiramisrõngasse.
Palju õnne, ütleb üks mees inglise keeles. Te läbisite eksperimendi edukalt. Me oleme teile väga tänulikud. Eesti otsustati valida eksperimendi asukohaks- tahtsime näha, mis saab kaasaegse inimesega olukorras, kui midagi enam pole.
Kui soovite tsivilisatsiooni tagasi pöörduda, siis Lätis ootab teid elukoht ning kuulsus- te olete kogu maailmas suured reality-staarid. Aga võite ka siia jääda- seda eksperimenti finantseerinud suursponsorite abiga, hakatakse Eestit taastama.
See eelnev oli muidugi unenägu, millest ma võpatades, pool tundi enne äratuskella ärkasin. Kuuldavasti tekivad unenäod alateadvuses? Ma olen muidugi oma alateadvusele tänulik, et vähemalt unuenägudes olen ma kangelaslik, julge ja otsustav... Aga muus osas on mul kahtlus, et minu alateadvus on kellegi teise omaga sassi aetud...Kuidas tekivad niivõrd napakad unenäod?
Mis jäävad painama.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!