Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 16. august 2010

Pärast surma 2

Ma olen viimasel ajal kuidagi (põhjendamatult?) härdameelne. Sügis? Raudrohu, piparmündi ja õunte vürtsikas nostalgiat tekitav lõhn?
Igaljuhul on mul täiesti hulluksajav soov. Ma tahaks vanaema juurde. Nii-nii väga, et kohe valus on....
Ma tean, et see soov ei saa mitte kunagi täituda ning sellistel hetkedel meeldib mulle mõelda, et elu pärast surma on olemas.
Aga kas ma saan olla kindel, et mu vanaema ootab mind seal vanaemana? Äkki tahtis ka tema minna tagasi lapsepõlve oma ema ja isa juurde? Kuidas ja kus see valik üldse tehakse.
Kui kõik on seal sama vanad kui surres- siis poleks see ju mitte eriti meeldiv koht: täis haigeid vanainimesi. Kui kõik muutuvad tagasi lapseks, siis samuti... paljas see mõte, et peaksin igaviku veetma lasteaias, ajab mu pea valutama.
Või antakse igale ühele valida, eeldusel, et kindlasti on inimesi, kes tahavad jätkata täiskasvanuna  ja vastupidi. Et siis teoreetiliselt on võimalik variant, et mina olen näiteks 16 aastane, mu vanaema 5-ne, mu ema 30-ne...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!