Kas pole kummaline, kuidas me kuidagi automaatselt võtame endale vastutuse oma kaaslaste eest?
Käisin ühel üritusel koos kolleegiga, kes sõna otsese mõttes haises. Higi ja mustade sokkide järele. Ja no muidugi oli piinlik minul, mitte temal. Üritad eemale hoida ja teha nägu - teda ma küll ei tunne ta pole minuga..:)
Või kui mees seltskonnas nõmedaks muutub, kuidas siis naine närvi läheb. Või teismelisena, kui piinlik oli, kui isa midagi "täiesti lubamatut" teiste ees tegi.
Ja ometi, mõtled järele ja saad aru, et pole ju anonüümset perekond Petersone. On ikka Mart ja Malle. Kumbki oma veidruste ja olemisega. Malle pole Mart ja vastupidi ka. Kõrvalseisja ei kanna kaaslase nõmedust teisele üle.
Või kannab?:)
teiste arvates ei kanna. enda arvates kannan.
VastaKustutakeeruline on isegi kellegagi kinno minna. äkki on film igav ja siis olen mina süüdi. aga ma ei ole ju. ma ei ole.