Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 22. juuni 2009

L. Tungal "Samet ja saepuru"

Ma pean ausalt tunnistama, et esimene emotsioon läbiloetud raamatut käest pannes oli pettumus ja nördimus: jälle jäi jutt pooleli. Et kas kolme(?) eraldi raamatu asemel poleks saanud koondada romaani ühte raamatusse kokku? Ma saan aru, et ega kirjastajad suuri kasumeid ei teeni, aga ikkagi tundub pisut palju ka lemmikkirjaniku eest maksta 3 x300 krooni, kui võiks olla ühe raamatu eest näiteks 500 krooni.
No näed, majanduskriis on ka mind raha lugema pannud.

Kuna hiljuti sai loetud S. Oksase "Puhastust", siis pigem tekkis võrdlusmoment nimetatuga, kui käesoleva raamatu esimese osaga. Erinevalt "Puhastusest" see raamat kõnetas mind. Kuigi ma olen sündinud ca 20 aastat hiljem- ma mäletan seda kõike. Minu jaoks suur väärtus selles raamatus oli just nimelt see nn äratundmisrõõm. Ma mäletan neid laule, ma mäletan defitsiiti. Ma mäletan neid anekdoote ja jutte, mida raamatus kirjeldati. Praegu tundub mulle, et see, mis mind "Puhastuse" juures häiris, oligi mitte-eestilikkus, palju draamat ja tegevusliine.
Leelo Tungla raamat on lihtne. Kedagi ei tapeta ega vägistata, aga raamatust õhkub meeletut kurbust. Õrna hingega, nagu ma olen, nutsin ikka mitu taskurätikut läbimärjaks. Väga võimalik, et mul on primitiivne maitse, aga mulle meeldib Leelo Tungla stiil: ühel hetkel ajab ta sind südamest naerma ning teisel nutad silmad peast. Tema puhul vastab ilmselt ka tõele, et kõik kirjanikud kirjutavad ühte sama lugu, seni, kuni jõuavad lõpuks tuumani. Kui mõelda "Kirju liblika suve" ning Pille-lugudest, siis korduvad raamatust raamatusse kaks motiivi. Emaarmastusest ilma jäänud laps, kes kõigest hoolimata ema meeletult igatseb ning suur-tugev-tark ja hea "näärivanast" isa.
See, et minategelaseks oli valitud laps, andis samuti raamatule plussi juurde. Kui võrrelda näiteks Heljo Männi mälestustega, kus nimesid ja sugulusliine sai lõpuks liiga palju. Lapse positsioon (kas teadlikult või siis kogemata) võimaldas rääkida ainult lähedastest inimestest, nendest kes elu kuidagimoodi mõjutasid ja korda läksid. Nagu ta "Neistsi Maarjas.." kirjutas a la (mälu järgi): suured inimesed mäletavad sündmusi, mina (st laps) mäletan emotsioone. Seda, mida ma tundsin, kui ei saanud koolimaja suurt ust lahti.
Just need emotsioonid ja tunded teevadki selle raamatu minu jaoks heaks. See, et raamat pole vaid sündmuste jada.
Igaljuhul, ma juba väga-väga ootan järgmist osa. Kas väikese Leelo ema tuleb tagasi...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!