neljapäev, 4. jaanuar 2018

Nii nunnu

Mu kassile meeldib aeg- ajalt mind hammustada. Näiteks ei salli ta, kui ma telefoniga räägin.
Mida aeg edasi, seda vähem, aga ikka tuleb ette, et lööb hambad sisse.

Mul tekkis selline teooria.

Kass on nii soe, pehme, karvane ja armas, et vahel tahaks ta lihtsalt ära süüa.
Äkki kass mõtleb samuti? Et ma olen nii kõva, sile ja külm, et tahaks lihtsalt ära süüa ?! :)
Ja selleks ta mind aeg- ajalt hammustabki ???...


Muidugi, kui tulla nüüd selle juurde, et hammustamist on jäänud vähemaks....siis...
ta armastab mind vähem? Ma olen muutunud pehmemaks? karvasemaks???  ....


11 kommentaari :

  1. Tegelikult, kui on näha, et otseselt ei ründa, vaid tuleb vaikselt ja hammustab tasakesi, siis justnimelt armastab. Siis ei tasu kätt kohe rapsakuga ära tõmmata, sest muidu annad vale signaali, nagu oleks käsi saak, mida on vaja rebida, ning kokkuvõttes on tulemus hullem. Minu kass hammustab mind tasakesi, nii umbes viis sekundit, siis laseb lahti ja lakub selle koha üle ja hõõrub pead vastu. Ei ole valus.
    Naabrite kassil on komme peale silitamist mingil hetkel kätte kinni karata - kurjalt. Aga ma arvan, et teda on just selliste armuhammustuste eest karistatud (löödud), ja nüüd ta teeb seda lihtsalt ennetavalt. Mind ka hoiatati, et ta nii teeb, tavaliselt ma jõudsin käe õigel hetkel ära tõmmata. Aga ükskord ei jõudnud, ja siis ei hakanud ka rabelema, vaid rääkisin temaga ilusti, et sina meeldid mulle, aga miks sina minu hammustad? Ta lasi lahti ja peale seda pole mind enam kunagi hammustanud. Võin talle pai teha ja kui ta siis kergelt hammastega võtabki, siis pole see enam endine kuri rabak. Vaat nii - räägi inimestega ja räägi ka loomadega. Saavad aru küll :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Saavad aru küll, selles osas olen nõus.

      Minu kassil on 3 varianti. Juba mainitud telefonijuhtum. Siis ta reaalselt ründab. Aga kuna ma juba tean seda, et ta tuleb kallale, siis ma üldjuhul telefoniga kuhugi istuma end ei säti (iga astutud samm teeb head jne...:))

      Päris alguses, kui me ta saime, siis oli sama lugu, nagu kirjeldasid, et pikk paitamine lõppes hammustamisega. Ehk tõesti oli tal halb kogemus? (Ta tuli meile perest, kus lapsel selgus olevat kassiallergia.)
      Aga sellest oleme üle saanud. Ma oskan täna juba tähele panna, kui ta närviliseks hakkab muutuma ja lõpetan nn õigel ajal st oskan kehakeelt lugeda.

      Ja kolmas variant on selline nn kiisupoja tõstmine. Et kui inimese käsi lebab täiesti tegevusetult ja kassil on pai vaja, sis võtab käest kinni ja tõstab selle õige koha peale :) :) See pole valus vaid armas ja naljakas.

      Kustuta
  2. See viimane on tõesti nunnu :) Aga vat ühel eelmisel kassil oli ka rumal komme selja tagant säärde karata - hammaste pesu ajal. Oled seal kraanikausi najal upakil, eksole, vannituba oli siis ka nii väike, et enamasti ma hoidsingi tookord ukse lahti - ja iga jumala kord sain sähmaka. Aga siis võtsin ma koera, suure hundi, ja kui siis kass tuli, tegi enne veel sihukest vastikut vinguvat häält, siis hüüdsin ma koera appi, see kargas pilgult vahele ja sai selle robaka endale kaela. Aga no parem ikka tema kui mina, eksole :)

    VastaKustuta
  3. osa selliseid hammustamisi on selged hoolitsusnakitsemised - kui nad ennast pesevad, nakitsevad nad ennast samuti. nad lihtsalt ei oska päris arvestada, et paljam nahk on tundlikum.

    Meil võib üks kass rünnata, kui ta saab aru, et pannakse õueminekuks riide. Ei lähe siin midagi õue!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas oled lugenud blogi Kass Ants on mõnus mees. Sinna vist enam ei kirjutata, aga igavesti lahe lugemine. Vaat Ants oli ka niisugune mees, et tema perenaine ei tohtinud õue minna, muidu tehti kohe füüsiline noomitus, ja ei mingit küünte sissetõmbamist, kussa sellega.

      Kustuta
  4. Meil oli kaks kassi. Mõlemalt olen hammustada saanud, nii "armastus" hammustusi kui hoiatushammustusi. Vahe on ju selge nii kehakeelest kui hammustuse tugevusest ja kestvusest. Kunagi pole liiga tugevalt hammustatud, peaasi et ei tõmba kätt ära. Käpaga uhasid mängu käigus pidevalt, moment enne su käe tabamist tõmmati küüned sisse. Küünistada saime vaid algul kui kiisupojad ei osanud oma mängu ja keha kontrollida.

    Koertega muuseas sama teema, nemad aga veelgi osavamad hammustust kontrollima. Neil ka palju rohkem emotsioone, ikka targemad loomad kui kassid :)

    VastaKustuta
  5. Head lood :) :)
    Tänan, et jagasite ! :)

    VastaKustuta
  6. Me kass teeb seda kõike.

    Kui teed pai ja tal lõpuks küllalt saab (mõnikord ei saagi), siis ta tõmbab pea eemale või vehib käpaga. Küüned sees, selline "noh aitab". Kes sellest välja ei tee, saab lõpuks hammastega.

    On hellad hammustused. Kass tuleb, hõõrub koonu vastu mu päkka (miskipärast ta lemmik), hammustab kergelt, hõõrub...

    Korra hammustas ta mind magades kaenla alt.

    Ja siis mõnikord saab kurjaks. Eriti siis, kui arvab, et me näljutame teda - on juba hiline hommik, pool seitse näiteks, ja IKKA POLE SÜÜA SAANUD!!! Siis võivad kõik teravused jõuliselt käiku minna.

    Kassid on täiega ägedad, mul on meie eluka üle siiralt hea meel.

    VastaKustuta
  7. kaenlaalune on jah mingi eriti magus koht, meil on kah üks kass sealt hammustanud. ju ta leiab, et eriti must, peab korralikult ja sügavalt puhastama.

    ja vahel lähevad puhastus- ja hoolitsusliigutused märkamatult murdmismänguks üle, nt hästi tavaline on see, et kass lakub-nakitseb mu kätt ja siis tuleb mängutuju peale (nähtavasti sellest, et KÄSI ON SIIN OTSE MU HAMMASTE VAHEL) ja ta üritab mängult käel kõri läbi hammustada või soolikaid välja lasta - mängult, sest kui ta seda tõsiselt võtaks, oleks käsi ribadeks - pmst murrab ta mu kätt sama tundega, nagu sõpradest kassid ikka omavahel müravad. siis saab ka ise aru, et vist ei tohi, tardub poolelt hammustuselt - hambad ümber käe - ja on segaduses, kuni ma ta sealt vaikselt lahti harutan ja minema suunan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja sellest kassist, kes on meil lollike, tundub vahel, et ta ei oska parajasti muudmoodi õue küsida, kui et teeb midagi inetut, nt kargab säärde kinni, mispeale ta õue visatakse.

      õnneks on ta ajapikku siin arenenud, nüüd oskab päris tihti juba nõudliku näoga ukse juurde istuma minna.

      Kustuta
  8. Heh, mul on ka üks sattunud seekord täielik blondiin (üks eelmine oli seevastu Einstein, elas kiirelt, suri noorelt). A see praegune, poolpikakarvaline, see viskab end Mme Recamier' poosis pikali, laotab oma lokinad laiali, plaksutab silmi ja vaatab otsa, nagu küsiks tibinahäälega: Mina vää? :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!