neljapäev, 21. veebruar 2013

Suhted päästavad maailma

Möödunud sõbrapäev tõi  taas meediasse kuhja nõuandeid, arvamusi ja artikleid, kuidas  suhteid paremaks lihvida. 

Mulle meenub läbi aegade vaid üks normi eirav ja teistsugust julgustav artikkel- oli vist Ekspressis ja autoriks Tiina Jõgeda,  mis väitis, et introvertsus on tuleviku hitt ja uus trend. Muidu on üldiseks normiks aksioom, et inimene vajab suhteid ja suhtlemist. Mida rohkem on suhteid, seda õigem. Ja mida parem suhtleja sa oled, seda edukam ning õnnelikum.

Miks ei usuta, et õnnelik võiks olla ka üksinda ja suheteta? Ma igaks juhuks täpsustan: heade suhete vastandiks ei pea ma halbu suhteid vaid suhete puudumist.

ETV2 vaatan ma aeg-ajalt seriaali "Erica". See räägib noorest naisest, kes saab võimaluse minna tagasi oma minevikku ning seal midagi vajadusel muuta või teisiti teha.  Ma pole eriti selline kahetseja tüüp, aga see seriaal paneb  kaasa mõtlema- mis oleks olnud, kui oleks olnud hoopis nii või naa. Mulle tundub, et iga asi on elus olnud millekski vajalik ja iga astutud samm on viinud järgmiseni, mida poleks saanud olla, kui poleks olnud eelmist.

Muster,  mis selles seriaalis kordub- on inimesed. Midagi on juhtunud, mõjutanud tänu konkreetsele inimesele ja Erica pingutused on üldjuhul seotud tolle tüübiga suhete silumise või muutmisega.

Mul on elus olnud päris mitu sõlmpunkti, kus ma tunnen end tõelise "saatuse etturina". Ükskõik kuidas ma eelnevalt oleks käitunud või olnud, poleks ma tekkinud olukorda saanud mitte kuidagi muuta, mõjutada või suunata.
Läks nii, ma olin konkreetses situatsioonis ja minu mõjutada olid vaid edasised valikud, kuidas muutunud olukorraga hakkama saada.
Kuid kui väga  põhjalikult süveneda, siis saad aru, et iga muutuse/juhtumise taga on ikkagi tegelikult mingid inimesed. Sa ei tarvitse neid isegi tunda, aga nende poolt tehtud otsused või valikud mõjutavad ka sinu elu.

Mis paneb mind mõtlema, et kas midagi saaks meie elus juhtuda, kui me oleksime 24/7 täiesti üksi, No näiteks üksikus metsatalus, tööl ei käi ja naturaalmajandus. Mitte ühtegi muutujat- ei pere, lähedasi, tööd?

Kas see on põhjuseks, miks peetakse suhteid oluliseks. Et midagi juhtuks, muutuks? Et elu oleks huvitavam. Et midagi ei saa su elus juhtuda, kui seal pole mitte ühtegi suhet?

Praegu tuli pähe, et ikkagi saab nö saatus meid kätte- maja võib maha põleda, kukud kogemata sügavale auku või katuselt alla vms.  Ja elu ongi muutunud.

Miks siis peetakse suhtlemist nii hädavajalikuks ja oluliseks?

8 kommentaari :

  1. Kas oled näinud seda loengut? Väga armas. http://www.youtube.com/watch?v=c0KYU2j0TM4

    Lugeja

    VastaKustuta
  2. "Talumatu igavuse tõttu on tingimata tarvis, et midagi juhtuks. Selles peitubki enamuse inimsuhete saladus."
    Albert Camus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sealsamas tõi Camus ka näite mehest, kes oli oma elu pühendanud ühele naisele. Toonud talle ohvriks kõik - oma varanduse, pere, sõbrad ja eneseväärikuse.

      Kuid ühel hommikul oli mees mõistnud, et ta pole seda naist tegelikult mitte kunagi armastanud. Tal oli olnud lihtsalt "talumatult igav nagu inimesel enamasti ikka."

      Kustuta
  3. Panen siia paar lauset ühest veel ilmumata raamatust (autor Ian Robertson) - minu arust läheb ilusasti teemasse.
    "Kuna me oleme rühmaloomad, oleme pärinud tugeva tunnustusvajaduse, sest ilma sõpradeta võidaks meid palju kergemini rühmast välja arvata ning me võime sattuda loomade või teiste inimrühmade ohvriks."
    "Enne 1150. aastat oli mina kindlalt raiutud kristluse usaldatavasse ja lõputusse jumaliku saatuse tegelikkusse. Minu koht maailmas oli põhimõtteliselt Jumala tahte väljendus ja üks väga tähtis asi minu elu juures – et minu hing väldiks igavest hukatust – olenes rühmast: kui kirikus on kõik hästi ja õigesti, siis läheb meil kõigil hästi. Alates XIII sajandi keskpaigast, seejärel uuesti reformatsiooni ajal ning eriti suurejooneliselt XX sajandi teisel poolel murdis mina ennast aga üha enam lõpmatuse graniitkaljust lahti ega olnud enam tugevasti Jumala vaimu külge kinnitatud. XXI sajandi saabudes ei ole mina kinnitatud enam isegi inimrühma – kogukonna, hõimu ega perekonna – vaimu külge. Enam ei ole olemas mingit stabiilset inimeste rühma, kelle peegeldavas pilgus inimese mina oleks fikseerunud. Selle asemel liigume me ringi, sageli ühest suhtest teise, ning pean seda mina, mis moodustub teiste inimeste arusaamadest, ise aktiivselt ülal hoidma, haldama ja ise sellega hakkama saama."
    "Põhjus, miks me nii väga kõike kontrollida soovime ning miks see meie vaimsele ja füüsilisele tervisele nii kasulik on, seisneb selles, et kontroll võimaldab meil oma mina kaitsta. Kui ma olen väike osake ühest suurest reaalsusest, siis on minu mina vähem alasti ning ohustatud: suure ratta suurem reaalsus pöörleb edasi ka ilma minuta, mis tähendab ka seda, et seni, kui jätkub suurema reaalsuse eksistents, jätkub mingis mõttes ka minu mina."
    Mina tahaksin siit järeldada, et introverdil ei ole eriti suur tunnustusvajadus (võib-olla ta oskab ennast ise tunnustada?) ja et introvert on Jumalaga (kõiksusega, jne) ühendatud kuidagi "otse", mitte inimrühma kaudu. Võib-olla on need vägivaldsed ja ennastupitavad järeldused, kuna ma ise olen ka kahtlemata introvert. Võib-olla peaks hoopis järeldama, et introverdil on millegipärast keskmisest suurem vajadus end kaitsta, seega ta minimeerib kontaktid ja võimaluse kellelgi teda hinnata (mina teen küll nii).
    Olen teadlik, et kolm kontekstist välja kistud lauset ei pruugi anda edasi asja mõtet, ja palun selle pärast vabandust. Kommentaari pikkuse pärast ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. -introverdil ei ole eriti suur tunnustusvajadus-

      sellega ma ei nõustuks, ma tunnen ikka päris mitut, kes lausa janunevad tagasiside ja kiituse järele. ( Enda võin ka siia sisse lugeda).

      Aga teooria kaitsmisest tundub mulle küll sobiv:)
      + lisaks altpoolt Notsu kommentaarist laenates- sul on endaga piisavalt hea olla- milleks mingid konfliktid, probleemid, vaidlused jms jama.


      Kustuta
  4. introverdil on millegipärast keskmisest suurem vajadus end kaitsta - tundub tõenäolisem - selle teadusuuringu valguses, kus täheldati, et introvertide aju reageeris stiimulitele ägedamalt. St nad saavad oma infodoosi palju vähematest keskkonnateguritest kätte kui ekstraverdid ja peavad oma elu korraldama nii, et sissetulvavat infot oleks vähem, muidu kärssaks läbi.

    Ekstravertide aju oli selle uuringu järgi tuimem - stiimulid ei ületanud nii kergesti tajuläve ja oli vaja kogu aeg uut sisendit, et ennast n.ö ärkvel hoida.

    See selleks, üks suhteväiteid, mida ma ise kõige rohkem uskuma kipun, on see, et head suhted ("suhted" selles tähenduses, et abielu ja muud sarnased vormid) tulevad neil, kes oskavad ka üksi elada. St neil tekivad suhted, sest neile meeldib see inimene, kellega suhe tekib, mitte sellepärast, et "suhet on vaja, appi-appi-appi, ükskõik kellega". See, et teine inimene lausa meeldibki, on parem alus kui üksindusepaanika.

    Rühmaloomsus seletab muidugi suhteid laiemas tähenduses, mitte enam pelgalt paari- või intiimsuhteid. On ju arutatud, et vbla saaks ka inimest kirjeldada kui sipelgat: et sipelgas üksi ei ole organism, seda on sipelgapesa kui tervik. Sel juhul pole inimest olemas, on vaid eri suurusega inimkogukonnad.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!