esmaspäev, 5. detsember 2011

Jonnipunnide revolutsioon

Juhtusin lehes lugema õpetussõnu lapse jonniga toimetulekuks. Kahjuks on need minu puhul lootusetult hilinenud. Kuid igaüks, kel kahe-kolmeaastane kodus, ahmis seda infot ilmselt suurima huvi ja tänuga.
Jonni ignoreerimine annab lapsele signaali, et negatiivsed tunded pole aksepteeritud. Tegelikult pole olemas valesid ega õigeid tundeid, on lihtsalt tunded ja parim, mida vanem saab oma lapse jaoks teha, on teda toetada, kui emotsioonid paisu tagant välja pääsevad.

Mina olen oma vead kasvatuses juba ära teinud, aga kas pole huvitav, et mitte kunagi ajaloos pole lapsed saanud niivõrd jagamatut tähelepanu  oma emadelt oma vajadustele, emotsioonidele  ja tunnetele, kui nüüd.
Rikaste ja ilusate võsud on läbi sajandite kasvanud internaadis. Keda hoidnud guvernant ning vanematega kohtunud vaid õhtusöögilauas.Vaesemad kasvasid üldjuhul tänaval või põllul ning said eluõpetuse (halbadelt) sõbradelt või õdedelt-vendadelt. Või siis Spock ning 6-kuuselt sõime.
Alles viimaste sajandite koduperenaised, kes oma lapsi ise  kasvatanud. Ja ilmselt kasvatanud valesti? Sest me ju kõik teame, millega see on lõppenud. Igal Lääne-Euroopa või Ameerika lapsel on kodust ellu kaasa võetud psühhotrauma ja segased vanemad.

Kindlasti on tehtud sel teemal sadu doktoritöid  ja spetsialistid teavad täpselt, kas ajaloos juhtunu on põhjustatud mingi põlvkonna kasvatusest ja psühhotraumadest või oleks kõik aegade jooksul juhtunu toimunud nii ehk naa teatud juhuste kokkulangemiste tõttu.
Ja eks ta ole, üks põlvkond pole ju tegelikult homogeenne mass, ikka leidub keegi, kes teadlikult või teadmatusest kasvatab oma lapsi vastupidiselt kehtivatele tõekspidamistele.

Kuid selge, et eelnevad sajandid on pidanud üksikisiku õigustest olulisemaks ühiskonna vajadusi. Ühiskonnal on kergem eksisteerda, kui tema kodanikud ei tujutse ning ei nõua valjuhäälselt oma kõikide emotsioonide ja vajaduste tunnustamist ning ärakuulamist.
Selge on ka see, et just tänu neile sisemiselt haigetele põlvkondadele, elame me täna just sellist elu nagu elame. Läheduse- ja armastusepuudus on loonud muusikat ning kirjandust. Ja tähelepanu- ja kuulumisvajadus, vajadus end tõestada, pannud tegema hullumeelseid asju, avastanud maailma ning leiutanud vajalikku. Iga järgnev põlvkond on püüelnud parema poole. Rahulolematus on olnud see motivaator, mis on sundinud edasi- rohkem, kiiremini, kaugemale.

Ma ei tea kas absoluutne harmoonia ja õnnetunne on võimalik. Kas emotsionaalselt täiesti terved, tasakaalus, rikkumata, rõõmsameelsed ja harmoonilised kodanikud on võimelised progressiks. Ju on. Lihtsalt minu rikutud mõtlemine takistab kujutlusvõimet, kuidas leida rahulolust käivitajat ja takkasundijat (täiesti ebakohastelt  meenusid järsku Dunajevski laulukesed). 

Lihtsalt. Evolutsiooni vingerpuss on see, et meie läbi aegade kõige egoistlikum põlvkond on silmitsi sellega, et esimest korda ajaloos tuleb jätkusuutlikkuse säilimiseks nõuda vähemat. Ja sellega elada. Vähem raha, tööd, leiba, energiat, ressursse...
Või on see nö looduse poolt meile alateadlikult programmeeritud kompensatsioonimehhanism. Põlvkond, kelle nii materiaalsed kui ka emotsionaalsed vajadused saavad lapsepõlves igati rahuldatud, saab olema piisavalt tugev, et üle elada saabuvad rasked ajad?

4 kommentaari :

  1. "nõuda vähemat" - nõudmist ei keela nüüd küll keegi. Saamine on iseasi. Ehk nagu 1 minu lemmiktsitaate (sõnastatud kuulsa 68-a a. põlvkonna hulgas, ma'i tea, kas ehk sedagi üliõpilasmässude põlvkonda vb väga egoistlikuks pidada) kõlab:
    Soyez réalistes, demandez l'impossible.

    Ning võimalik, et see praegune egoistlik põlvkond mõtleb koguni välja, kuidas siiski hankida rohkem raha, tööd, leiba, ressursse. 1ki II põlvkond seda välja'i mõtle, sest nad lihtsalt ei usu selle võimalikkusse:)

    VastaKustuta
  2. Lapsed on alati jonninud ja alati on jagatud ka nõuandeid, kuidas vanemad peaksid sellega toime tulema. Ka minu enda tütar oli parajalt kange loomuga ja kui ta mõnikord poes enda pikali viskas ja kisas et "taha-aa-an seda", siis oli piinlik küll. Kuigi ma olin üsna veendunud, et ma polnud teda liiga ära hellitanud. Aga mu lapselapse jonn on ikka mitu kraadi kangem. See ajab nii tema vanemaid kui ka mind hulluks. Ja hoolimata sellest, et me kõik katsume ranget kasvatuslikku joont järgida, ei kao jonn kuhugi. Oleme seda nähtust analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et niimoodi reageerib laps just vanemate tähelepanu hajumisele. Kas siis teisele lapsele või hoopis mingitele muudele toimetustele. Minu arust ei vasta tõele, et tänapäeval saavad lapsed oma vanemate tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Tänapäeva vanemate pingeline elurütm pigem tekitab lastes suurema nälja selle järele. Eriti pärast seda, kui tänu emapalgale on laps saanud tükk aega nautida täielikku vanema kohalolekut ja siis äkki jääb sellest hüvest ilma. Või on nad tajunud juba emaihus seda tänapäeva meeletut konkurentsi, et sa pead iga hinna eest ennast kuuldavaks ja tähelepandavaks tegema, muidu ei saa siin ilmas mitte kui midagi...

    VastaKustuta
  3. "eelnevad sajandid on pidanud üksikisiku õigustest olulisemaks ühiskonna vajadusi."

    Kahe otsaga asi. Ühest küljest oli isiku või inimese kontseptsioon vanasti seisuse-ameti-jne kontseptsiooniga võrreldes nii palju tagaplaanil, et igaüks justkui oligi peaasjalikult see ühiskondlik roll, mida ta täitis.

    Teisest küljest rakendavad inimesed meile tuttavas tsiviliseeritud ühiskonnas iseendale palju rangemat enesekontrolli - kui varauusajal võis juhtuda, et inimene lõi kellegi vihahoos maha ja sai ometi - kui tal õnnestus hukkamisest pääseda, nt teise valitseja alla põgenedes või oma valitseja käest mingitel põhjustel armu saades - aktseptaabli kodanikuna edasi elada ja keegi ei arvanud, et ta oleks imelik ja ühiskonda sobimatult vägivaldne. Renessansskirjanike suhtumine nii vihahoos tapmiesse kui ka kirehoos vägistamisse on umbes selline, et "ups, juhtus, paha lugu küll". Kui meil praegu keegi midagi sellist teeb, siis surmanuhtlus teda küll ei ähvarda, aga ühiskondlikult saab ta märgi külge. ja kõige rohkem esineb sellist käitumist marginaalide hulgas, keda nagu päris inimeseks ei loetagi.

    Pmst eeldati vanasti inimestelt umbes sama palju või vähe enesekontrolli kui praegu lastelt, seepärast võiski nende kasvatamise tollal palju varem ära lõpetada ja noored palju varem ühiskonda lahti lasta. Siis polnud küsimustki mingite negatiivsete ja positiivsete tunnete aktsepteerimises - igaüks nagunii väljendas oma tundeid meie standardite järgi täiesti (kuigi nende enda pilguga vaadates vaevalt et täiesti) kontrollimatult. See võis muidugi tagajärjed kaasa tuua, sest keegi teine võis sellele täpselt sama kontrollimatult reageerida. Aga väljendamine iseenesest ei teinud kellestki ebanormaalset inimest, see võis lihtsalt ohtlik olla.

    Praegune elu on meie praeguse parema enesekontrolli tõttu palju turvalisem, aga kindlasti neurootilisem. Kogu see psühhoteraapiline tunnete väljendamise jutt on ju lõppeks ainult reaktsioon sellele, et nende väljendamisel on normaaljuhul nii kõvad plokid peal, et nende lahtivõtmiseks peab ekstra tööd tegema.

    ***

    Teiseks suhtun ma kahtlevalt seisukohta, et millegi loomise ja rajamise jm huvitavate asjadega saavad hakkama ainult haige psüühikaga inimesed. Kui ma päris elus ringi vaatan, siis tervemad tüübid on ikka produktiivsemad. Ma pakuks, et igasugused hullud geeniused ja piinatud kunstnikud tegid oma kunsti oma piinatuse kiuste (mitte selle pärast), ja see kunstitegemine oli nende elus ehk kõige tervem käitumine, millega nad hakkama said - ja me teame neid just nende kõige parema aspekti tõttu -
    enamasti saavad sellistest lihtsalt heidikud või sopajoodikud ja mida me neist teame?

    ***

    Jonni kohta olen lugenud supernannyde juttu, et kõige parem, mida teha, on küll lapsega tegeleda, aga mitte jonnile järele anda - st ignoreerida jonni, mitte last. Siis ta ühest küljest näeb, et ta ei ole hüljatud, aga teisest küljest õpib, et väljapressimismeetodid ei tööta.

    "Tegelemine ilma järeleandmiseta" seisnes peamiselt lapse toimetamises rahunemisnurka või rahunemistoolile vms kohta; linna peal olles õue. Need naisterahvad möönsid küll, et see võib alguses õudselt tülikas olla, ainult et tasub mingi aja pärast ära, kui laps on ära õppinud, et ta jonnides nagunii seda ei saa, mis ta nõuab.

    VastaKustuta
  4. ja ma muide arvan, et enesekontroll on väga tugevalt seotud iseenese kui indiviidi tunnetamisega. Kui inimene ei mõtle endast kui omaette isikust, siis ei ole tal ka seda ennast, keda kontrollida. või noh, mis enesekontrolli sa ilma eneseteadvuseta ikka teed.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!