Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Puuduvatest paidest...

Hilisteismelisena käisime õega nõia juures. Kontaktid saime ilmselt tuttava- tuttavatelt. Midagi viga meil endi meelest polnud, olime terved ja toredad tüdrukud. Aga tookord oli teema (nagu nüüdki) aktuaalne ja väga põnev tundus see ka kõik olevat. Kõik käisid, kontakte levitati saladuskatte all. Meil lihtsalt oli ju vaja sinna minna.
Jõudisme kohale, kurja ja tõsise ilmega proua vaatas meid üle, silitas käenahka ja ilmselt tegi veel mingit hookus-pookust. Natuke õudne ja müstiline tunne oli. Ja siis pandi mulle diagnoos: sul on maksalutikad ning munasarjas tsüst. Täielikus paanikas tormasin günekoloogi juurde ning naiivse tibina teadustasin ettevaatamatult kohe kabinetti astudes, et käisin nõia juures ja et mul on tsüst mida tuleks kontrollida.
Arst irvitas ja küsis tuimalt: "Mille üle te kaebate?". Pisar silmas selgitan siis veel kord, et näed käisin, öeldi....
"Mille üle te kaebate? Kas teil kusagilt valutab, on teil probleeme..?"

Analüüsid tehti ära ja loomulikult olin ma terve kui purikas. Aga viha, alandus ja pettumus sellest juhtumist jäid. Äkki ikkagi arst eksis? Ei saa ju olla, et NÕID mulle valetas....?
Hiljuti oli prof. Zilmeriga juttu sellest, kuidas paljudel inimestel on Eestis avastatud laktoositalumatus. Ma ei mäleta kahjuks täpset tsitaati, aga üldine sõnum oli see, et tegelikke haigeid on umbes 0,05% ringis (või oli see number veel väiksem), ülejäänud on "haiged" tänu sellele, et see on praegu nii moodne. Kõht ju ikka vahel valutab...
Üks mu tuttav on Herbalife kütkes. Kuigi kodune kaal näitab juba ammu normkaalu, normaalset vee- ja rasvasisaldust, siis iganädalastel kaalumistel leiab nutikas firma ikka võimaluse diagnoosi muuta ja mõni purgike lisaks müüa.

Kõik eelnev on inspireeritud ühe blogija sissekandest, milles ta kirjeldab, kuidas sai välismaalt laborist uudise, kuidas ta on nii unikaalne ja haiglane, et praktiliselt midagi ei kannata süüa.

Miks meile meeldib olla haige? Miks me oleme pettunud, kui käime arsti juures ja meid kuulutatakse terveks- või veel hullem- määratakse raviks "seks, sport ja saun"? Kas meie igapäevane elu on nii stressirohke ja kohustustest-vastutustest koormatud, et me oleme valmis uskuma iga võimalust saamaks natuke lisatähelepanu, hellitusi, hoolitsusi. Olla natuke aega väike laps, kes saab ennast voodisse kerra tõmmata, koolist puududa ja päev läbi kohustusteta telekat vahtida?  Ja oodata, kuidas ema toob tassikese kakaod, tomatisaia ...olla natukene lihtsalt haige...?
Tehke oma lähedastele sagedamini pai ning olge allikakriitilisemad.

1 kommentaar :

  1. Noh, selleks et lähedastele pai teha, peavad seda laadi lähedased esmalt olema.

    Aga mõnes mõttes tõesti, see kui sa tead, et isegi kui oled palavikus haige, pead ise süüa ostma minema ja toad kütma, kuidagi mobiliseerib ja ei lase haigeks jääda.

    Ja ehk ei julge osad armastuse puuduses vaevlevad inimesed seda õige nimetusega nimetada ja püüavad soojust kaudselt välja meelitada. Aga tegelikult kas me ikka saame rahulduse sellest soojusest, mille me oleme nii välja meelitanud või jääme me selle otsa igaveseks näljaseks?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!