esmaspäev, 18. jaanuar 2010

EPL istus vangitornis

Kunagi ammu, teismelisena, läksin sõbrantsiga tülli ning draamakuningannana otsustasin teda karistada boikotiga. Ma ei räägi enne ühtki sõna, kui ta pole vabandust palunud. Paar päeva hiljem jõudis kohale, et olin saanud elu ühe tähtsaima õppetunni. Keeldudes suhtlemast, olin ennast määranud vabatahtlikult isolatsiooni. Kannataja olin mina, sõbrants (pealtnäha näiliselt) elas rõõmsat elu edasi, suheldes lihtsalt teistega.
See kurb lugu tuli mulle meelde, kui lugesin EPL-ist lugu, mis mulle korda läks ja millele oleksin tahtnud oma sõna sekka öelda. Ja siis meenus mulle, et tööläpakal pole id kaardi lugejat ning õigupoolest ma ei tohikski ametiarvutisse tarkvara installida... õhtul, kui koju jõudsin, oli teema oma aktuaalsuse juba kaotanud- ma olin saanud seda arutada juba sõpradega ning saanud tagasiside oma mõtetele.

Isiklikus plaanis on mul EPL strateegiast sügavalt ükskõik- ma pole suurem asi kommenteerija. Kuid  vaadates seda juhtumit professionaalsest vaatepunktist, siis tundub mulle, et EPL läks oma ideega natuke rappa. Soovides "karistada" kommenteerijaid, "karistatakse " tegelikult iseennast, jättes end ilma tagasisidest. Fakt ju on, et arvamused ja tagasiside ei kao- nad kolivad lihtsalt mujale.
Jah, ma tean, et lahmivad kommentaarid võivad olla päris ebameeldivad. Et nende lugemiseks tuleb kasutada tugevat filtrit. Et kuna kirjutajateks on ainult väike segment, ei saa kommentaarides väljaöeldud arvamusi laiendada kogu elanikkonnale. Kuid- kui ka 5 inimest arvavad sarnaselt, on see tööülesanne turundus-ja pr meeskonnale, mis on valesti ja miks nii arvatakse.

Nagu Eestis kombeks tegeletakse taaskord tagajärgedega, selle asemel, et tegeleda põhjustega. Mittelugemine- avaldamine ei muuda meile vastumeelseid arvamusi olematuks. Ja ehk oleks ühiskonna tervise huvides hoopis hea teada, et meie keskel elab ka mölakaid? Konkreetsed kohtukeissid on ju olemas/töös- mis aitavad kindlasti kaasa teadlikkuse tekkele vastutusest. Ma pole kursis, kas uues õppekavas on sees meediaõpetus, mis lõppeb eksamiga, kus noored vaevad meedias olemise riske ja vastutust?

EPL on teinud väga häid asju- näiteks raamatuprojekt. Kuid kõik nende tegevused on kummalisel kombel suunatud hästi kitsale segmendile. (Vrdl näiteks nädalavahetustel kauplustes jagatavad PM ja ÕL. Me võime taunida postimees.online vahendeid saavutada klikke läbi kolletumise, kuid eesmärk- Postimehe top of mind, on täidetud). Viimane otsus, paraku, aitab marginaliseerumisele kaasa. Ma loodan, et ma eksin ja EPL läheb tegelikult suurepäraselt, sest Päevalehe lojaalse fännina oleks mul nende ebaedust väga kahju.

Off topic. See ei haaku eeloleva teema-arendusega, aga kuna see oli nii iseloomulik uue meedia näide, siis panen ajaloo huvides kirja. Kuna Ilmar Raagi blogi on mul listis, siis lugesin tema artiklit suht kohe peale avaldamist. Ja siis, kui järgnevate päevade jooksul tuli raadiost, onlinest, lehtedest järjest viiteid nimetatud artiklile, siis... sain aru, et lehtedel on varsti lõpp käes. Arvamused ja ideed kolivad mujale...

1 kommentaar :

  1. Täiesti nõus. EPLi samm on näide sellest, kuidas pesuveega visatakse laps välja. See on neile endale kahjulik nii sisuliselt, kuivõrd nad jäävad ilma ka mõistlikest kommentaaridest, kui ka äriliselt - kaotavad klikke ja lugejaid. Loodetavasti saab EPL oma veast peagi aru. Loodetavasti sellepärast, et ka mina hoian neile muidu pöialt.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!