Savvusanna sõsarad

Meil näidati välikinos Savvusanna sõsaraid.
Ilmselt polnud see selle filmi jaoks just parim keskkond. Väljas sadas vihma, mingid sääselised tüütasid ja minu lähedal istus grupp umbes 7-9 aastaseid                         poisikesi, kellel oli alguses lõbus, siis piinlik ja lõpuks hakkas õnneks igav ning nad läksid ära.

Film oli väga hea.  Super operaatoritöö. Imelised kaadrid. Väga head rakursid, nii et paljas keha ei mõjunud ei erootilise ega pornograafilisena. poisse ajas itsitama pigem audio, mitte video. Väga meeldis muusikaline taust. Mõjuv, intensiivne. Ja režissööri peab ka kiitma, kuidas inimesed rääkima saadi.

läksin koju ja mees küsis, et millest film oli... ja ma ei osanud vastata- Oli see sellest, et naistel on raske elu? Aga kui vaadata, siis minu meelest on meil kordades rohkem katkisi, lõhutud ja kompleksides mehi (aga võib olla on mehed lihtsalt nähtavamad?). Ma ei oskagi defineerida, mis oli see kandev idee, mis kõiki neid lugusid ühendas. Eks ma pärast guugeldan, et mis õige vastus on.
Ja ehk polnudki midagi. Olidki lihtsalt lood. Mingi hetke kaardistus. Vahel on piip lihtsalt piip.

mis mind aga närvi ajas. Vanemate süüdistamine. (ma tean. Kui naised oleks koostanud piibli, siis oleks kindlasti ühe õpetusena kirjas- sina ei pea mitte tundma end kogu aeg süüdi. Olles ise nii ema kui ka tütar, ei meeldi mulle absoluutselt vastutuse veeretamine ükskõik kummale poolele. Ma olen sama teemat viimastes postitustes jauranud, aga ehk peab lihtsalt mingi asja enda jaoks läbi ja lahti kirjutama.) Süüdistamine lähtub eeldusest, et inimene saab nipsust oma käitumist muuta. Vabandust. Aga halb inimene olemine on nagu alkoholism või sooline identiteet. Sa oled lihtsalt selline, see on haigus. Huvitav, miks meil on tekkinud selline valikuline tolerants. Miks mingi puudus on aktsepteeritav, aga teise pean ma kogu maailma ees hukka mõistma?
Jah, kindlasti on sadiste. Aga usun, suuremalt jaolt on see tahtmatu. On üsna vähe emasid ja isasid, kes tahavad oma lastele halba. Enamik meist tahab head. Aga ühelt poolt- me ei oska. Ja teiselt poolt on alati ka vastuvõtja. Kui vastuvõtja ei ütle, mis talle meeldib, on väga raske seda  välja mõelda. Mitmes intervjuus väljendati ka arusaamist, miks ja kuidas vanemad selliseks kujunenud on.

Huvitava nüansi lisavad aga meie ootused.
Ma toon näiteks kolm lugu. Ühes rääkis naine, et ema vastas ta küsimusele- kas ma olen ilus?. Sa oled huvitav, omapärane. Naine sai sellest pikaajalise trauma.
Kuulan ja mõtlen. Milline oleks olnud õige vastus? Kas sa oleksid tahtnud, et sulle valetataks ( ja miks sa end üleüldse läbi välimuse defineerid?). Kas kolmede eest peab kiitma? (jah, ma saan aru, et küsimus polnud- mida öeldi, vaid KUIDAS. Aga. Millises koolis seda oskust õpetatakse?)

teises loos polnud inimene rahul, kuidas vanemad reageerisid teatele, et ta on lesbi.

Kolmandas ei sobinud kaugelt reisilt saabudes vanemate vastuvõtureaktsioon .

Me ootame mingeid käitumisi, sest meile tundub, et niimoodi me tunneme end paremini ja nii tekiks vähem traumasid. 

ja me tegelikult kõik teame "õigeid" käitumisviise, aga me ei käitu alati nii, sest paljude inimeste jaoks pole see loomupärane, vaid oleks mäng. Teesklus. Nagu ameerika film. me oleme näinud, kuidas on õige käituda ning seetõttu loodame, et kui nii tehakse, siis saab meie elu parem? 

Õiged reaktsioonid on:

sinu laps on maailma parim. Ka siis, kui ta tegelikult seda pole. Sa oled alati tema poolt

Kui su lapsel on mingi sündmus või võit- siis tort, lilled sampus ja ilutulestik. 

ja viimane. Mida on ilmselt kõige lihtsam ära õppida. Kui keegi tuleb sulle külla, siis  jätad kõik oma tegemised kus see ja teine. Lähed naeratades vastu, kallistad. Küsid- kuidas läheb. ja vähemalt 10 minutit kuulad, hoiad pilgu rääkijal, kasutad aktiivse kuulamise tehnikat ning minasõnumeid. Ei katkesta " aga mul ükskord".

Need reaktsioonid on võimalik selgeks õppida. Sa oled täiskasvanud inimene ja suudad end hea eesmärgi nimel kokku võtta. okei.

Aga inimesed on erinevad.  Filmi vaadates mõtlesin, et mul on nii mõnigi sarnane situatsioon olnud, aga mitte sellist traumat. Mul on sada kompleksi ja hingehaava, aga hoopis teistel põhjustel.

Me tahame kõiki asju sõnastada, anda neile tähenduse.  Kas see, kui me oleme saanud selgeks need põhjused ja põhjendused, kas see teeb meist endist paremad emad? Või äkki võib juhtuda hoopis nii, et meile sünnib laps, kes väldib meiega suhtlemist, kuna ei suuda kannatada liigset tähelepanu, kallistamisi, pjedestaalile tõstmist ja liigset huvi.  

Kui me käitume õigest. Kui kõikides maailma lasteaedades õpetataks tundetarkust, suhtlemist jne. Kas siis oleks kõik maailma inimesed psüühiliselt terved ja me ei vajaks enam psühholooge? Kas see muudab aegrida. Ja katkestab traumade ahela? Või on hoopis normaalsus kõrvalekalle ja katkiolek norm? 

Ning täiskasvanud inimestena me peaks võtma vastutuse ja mitte süüdistama vanemaid?