teisipäev, 9. märts 2021

Keelesõber


Tegelikult on see postitus eelarvamustest.

Mul on viimasel ajal probleeme mäluga, nii et ma tõepoolest ei mäleta, kust ja miks mul see mõte tuli. Võimalik, et see oli see hetk " koroonast on siiber, tahaks ka nagu teised midagi huvitavat teha". Võimalik, et see oli järjekordne juhus, kui mulle üritati vene keeles reklaami müüa. Või siis lihtsalt mõtlesin Ladõnskaja peale ning mulle meenusid Eesti Keele Majad. 
Igatahes jõudsin ma  integratsiooni sihtasutuse lehele, kus otsiti keelesõpru. Pikalt mõtlemata täitsin ankeedi ja jäin ootama.
Mulle tundus, et möödus mitu vaikset nädalat. Aga võib olla oli vaid ka mõni päev. Jõudsin juba mõelda, et- näed, mitte keegi ei armasta mind ja isegi keelesõbraks mind ei taheta. 
Ja siis sain kirja, et .. rahu. Ankeetide töötlemine ja sõprade kokku sobitamine võtab aega.

Vahepeal toimus koolitusseminar. Okei, see kõlas nüüd natuke liiga uhkelt. Zoomi koosolek, kus uutele tegijatele näpunäiteid jagati :)

Minul sellel momendil veel kogemust polnud, seega lihtsalt kuulasin. Küsiti, et millest ikkagi rääkida, kui teemad otsa saavad. Muigasin sisemiselt, no kuidas saavad teemad otsa?
Siis uuriti, et kas on tabuteemasid. Soovitus oli vältida poliitikat ja usku. Mis mind natuke kurvastas. Sest poliitika on just täpselt see teema, millest ma kohalike venelastega rääkida tahaks.
Küsiti, et kas peaks vigu parandama. Vastus rõõmustas mind: kui rääkija just ei palu, siis pigem mitte. Mõistlik on lihtsalt lause ise õigesti üle korrata. Ma ise olen siiani tänulik oma vene keele õpetajale, kes just täpselt nii toimis ja võttis sellega meilt hirmu rääkimise ees. 
Mulle meeldis programmi eestvedaja näide, et see programm on nagu kaks võõrast inimest saavad rongikupees kokku. Ja millest te seal siis ikka räägite. Mõlemale mugaval teemal. Et me pole õpetajad, vaid vabatahtlikud  suhtluskaaslased.

Pane tähele, et ma räägin siiamaani venelastest. Nagu ma kirjutasin, siis ma ei mäleta, aga mulle meeldiks mõelda, et üheks mu liitumise motiiviks oli parem integratsioon. Ma olen siin blogis varem deklareerinud, et keel keeleks. Olulisem on saada need inimesed meie meedia- ja inforuumi. Mõtlesin läbi hulga teemasid, mida saaks haavamata käsitleda, ja millest saaks inimese pikalt rääkima panna. 

Ja siis sain kirja, et minu keelesõbra emakeel on portugali keel.
Nimi oli selline, et ma ei saanud aru, kas mees või naine. Meelega ei guugeldanud ka. Üllatage mind.
Keeletase pidi olema A2- B1.

Leppisime kokku esimese teamsi kohtumise. Ja meesterahvas! teisel pool ekraani andis teada, et ta pole Eestis, ta pole isegi mitte kunagi Eestis käinud. Vaid ta elab ... Brasiilias... (Mul on Brasiiliaga mingi teema. Vist :) )
Ta on ametilt tõlkija, valdab ligi 7-t erinevat keelt ja kuna teda huvitab endise NSVLga seotu, hakkas omal käel õppima eesti keelt. 
Muuhulgas kasutab keeleõppeks Õnne 13 seeriaid..:)

Ma sain aru, et lõbusa lobisemise asemel uue tuttavaga, on tund ( me leppisime kokku esimesel korral tunnise aja) aega intensiivset kuulamist, et vastaspartnerist aru saada. Mul puudub hindamiseks pädevus, aga ma pakun, et tase on pigem A2. Üsna napp. Samas, minu jaoks on tema romaani taust abiks, kuna lihtsam on leida sünonüüme ja teda seeläbi aidata.
Minusuguse kärsitu inimese jaoks on suur väljakutse oodata. Oodata, kuni inimene leiab õiged sõnad. Oma eelmises töökohas pidin ma seda palju tegema, st andma eesti keelt kehvalt oskavale inimesele piisavalt aega küsimuse tõlkimiseks ja vastuse moodustamiseks. Aga, meelest oli läinud. 
Naljakas on see, kuidas ta kogu aeg pidevalt ilmselt guugle transleidib. Ma kuulen klõbistamist ja siis tulevad õiged sõnad.
Huvitav on, et kui mu tuttavatel venelastel olid peamiselt grammatikaprobleemid. Siis temal on grammatika täitsa okei, st loomulikult on vigu, aga  probleem on sõnavaras. 
Nüüd sain aru ka murest- et millest me räägime. Tõepoolest, kui tempo on väga aeglane ja vestluspartneri sõnavara väga piiratud, siis on hea mõned teemad ette valmistada. Igatahes otsisin peale esimest kohtumist mulle saadetud juhendmaterjalid välja...:)

Aga, väga huvitav on. Ilmselt sulle antaksegi, mida sa vajad. Usutavasti oleksin ma venelasega olnud patroneeriv  ninatark. Nüüd on mul teiselpool ekraani lihtsalt huvitav võõras inimene teiselt poolt maakera, kes tahab osata mingil arusaamatul põhjusel keelt, mida räägivad miljon inimest. 

Ma ei tea, kas ma tohin/peaksin tegema sellele programmile reklaami, mul pole aimugi, kui suur on tegelik pakkumine ja nõudlus. Aga huvilistele julgen soovitada küll. Praegune sessioon peaks kestma mai keskpaigani. (Keegi ei keela muidugi inimestel omavahel edasi suhelda). 
Ja sügisel algab uus sessioon, nii et uurige asja!





7 kommentaari :

  1. "Minusuguse kärsitu inimese jaoks on suur väljakutse oodata. Oodata, kuni inimene leiab õiged sõnad."
    Äratundmishetk.
    Selleks ei pea vestluskaaslane isegi teise emakeelega olema. Töökaaslane, sügavalt autistlike joontega inimene, räägib ülipikkade lausetega ja kobamisi sõnu otsides, veerand lause pealt tahaks juba ise lauset lõpetama hakata, poole lause pealt olen meeleheitel ja lause lõpuks loen viiekümneni, et mitte nutta, aga ma olen arenenud, juba kuulan lõpuni. Mõnikord teen vigu, siis palun vabandust ja oleme sõbrad edasi.
    Ja ta alustab katkestatud mõtte sõnastamist uuesti.

    Palun andeks, et kommentaar väga teemasse ei lähe.
    Su killud elust on põnevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, ma mõistan. Sama teema. Mul on flegmaatikutega üliraske.. Aga eks elu õpetab, ja ilmselt on ka neil meie/minusugustega keeruline :)

      Kustuta
    2. Ma olen ka pigem aeglane, aga üks soomlasest kolleeg paneb minu kannatuse sajaga proovile. Eriti hea on see, et kui ma olen temaga umbes tund aega zoomis tööd teinud, siis ta võtab eduka kõne kokku lausega: "we are making good progress here!" Ma tahaks siis alati nutta :D

      Kustuta
  2. Haha, sama siin. Mul on aeglaste inimestega tahtmine ise juba kolm lauselõppu välja pakkuda ja endale paar võileiba teha seni kuni teine oma jutuga kuskile välja jõuab.
    Samas suurte lobisejatega on ka väsitav suhelda. Edu keelesõbraga, põnev tõesti!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sama. Meespool A. on selline, kes tahab oma fraasid korralikult välja mõelda ja ära sõnastada, enne kui välja ütleb. Mis tähendab - lisaks sellele, et ta räägib, nagu kirjutaks -, et nende vahele jäävad nii pikad pausid, et ma jõuan selle aja sees kümme mõtet edasi hüpata, ja kui ta oma juttu jätkab, on õudne tegemine, et meenutada, millest jutt lahti läks.

      Kustuta
  3. Kärsitusest. Meil on koolis üks isa... Tuli vestlema kenasti koos abikaasaga, oli vaikne, rahulik. Esitasin küsimusel konkreetselt isale. Isa vaikis. Vaikis. vaikis... Läksime emaga teisel teemal edasi, kaua sa lapsevanemaid ikka kinni hoiad. 15 minutit hiljem tegi isa suu lahti ja hakkas rääkima, minu ja ema vestlusega täiesti seostamatut juttu... siis sain aru, et ta oli mõelnud välja, mida minu veerand tunni eest esitatud küsimusele vastata. Tore, et üldse vastas - ja kui nad seal kodus omavahel ja lastega hakkama saavad, siis pole ju hullu midagi... aga sealtpeale ma suhtlen otse ja ainult emaga, saame kiiremini jutud räägitud. :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!