esmaspäev, 15. juuli 2019

Normaalseks

Ära loe seda postitust, mul on vaja end lihtsalt välja elada.

Mind on treenitud olema terve. Mu isa oli enne pensionile minekut arst See tähendas, et palavik alla 38 on kindel kooliminek. Mu stampdiagnoos- äge respiratoorne haigestumine andis küll vabastuse ujumis- ja suusatundidest, aga mitte koolist, trennidest ja muusikakoolist.
Kui hädad ei lakanud, siis lükati mind õigetest ustest sisse. Ma sain teada, et jalad valutavad, sest nad kasvavad, peavaludele põhjust ei leitudki. Sondi neelamine ja erinevad uuringud välistasid ka seedimisega seotud tõved. Simulant. Psühhosomaatilised hädad.
Pekki, isegi oma lapseootuses pidin arsti veenma. Et on päriselt ka rasedus, mitte tsüklihäire.


No on siis on. Õppisin sellega elama. Ma olengi seesugune, et mul on pidevalt nohu, pissihäda ja kõht lahti. Eriti karm olukord tekib, kui olen laos, pööningul, keldris või second hand poes. Jalad kasvavad mul endiselt. Ja paar korda nädalas võtan loosi, valides ibumetini ja sudafedi vahel.
Jumal. Inimesed elavad diabeedi ja hivi ja paljude karmide krooniliste tõbedega. Mul peas küll pisut logiseb ja nägemine pole enam endine, aga mul on kaks kätt ja jalga ja ma olen oma vanuse kohta päris kenas vormis.


Ma ei mäleta millal ma viimati arsti juures käisin ( st mitte tõendit saamas), kindlasti oli see rohkem kui 10 aastat tagasi, kuna blogis seda pole :) Aga toonane käik kinnitas reeglit. Seksige, sportige ja saunatage rohkem ja ärge virisege nii palju. Sa oled täiesti terve naine ja ära raiska arsti aega.

Nojah. elu käibki üles ja alla ja vahel on paremad ja siis jälle kehvemad päevad.

Mingil põhjusel sattusin kolleegiga rääkima  oma närvilisusest. Depressioon! Hüüatas ta, mine kindlasti arsti juurde. Kui selgitasin talle, miks ma seda kindlasti teha ei saa, lükkas ta mu väited ümber. Usu mind. Depressiooni võetakse väga tõsiselt.

Ma olen tänaseks kaks aastat vahelduva eduga krõbistanud Exitressi. Aitab, aga niipea kui pausi teen, siis langen jälle tagasi, kus olin. Lisaks teeb palderjan mind uimaseks. Aga mul on vaja energiat. Palju palju energiat. Uimane olen ma oma loomult nagunii. Mul oleks vaja amfetamiini.
Hakkasin mõtlema, et aga äkki... Äkki ei olegi mu hädades süüdi mu kehv iseloom, vaid mul on vaja normaalseks saamiseks ajule vitamiine ja abi?

Otsustasin riskida ja imed hakkasid juhtuma.
Esiteks, sain ma esimesel (!) korral telefoniga kätte perearsti kabineti. Siis leiti mulle kohe aeg paari päeva (!) pärast.
Leppisin endaga kokku, et räägin ainult siis, kui küsitakse.

Aga läks nii, nagu Susan ennustas. Selle aasta juulis juhtub sama mis eelmise aasta juulis ja augustis. Midagi mida sa ei oska oodatagi, ja mitte miski pole jälle enam nii nagu paistis.
Tund enne arsti juurde minekut kutsuti meid koosolekule ja anti teada, et ma saan homme (jälle)uue ülemuse. Kõigest neljas sel aastal...Võimalik, et tegemist on toreda inimesega, aga üks põhjustest, miks ma üldse siia tööle tuli, lasti sisinal tühjaks. Üsna suure tõenäosusega pean hakkama uut tööd otsima.
Ja veel... põhjus, miks ta kinga sai, on väga paljuski minu poolt juhitud osakonna halvas töös.

Ühesõnaga, ma saabusin arsti juurde matusemeeleolus.

Mind võttis vastu noor meesarst. Kes võttis asja ülitõsiselt.
Kirjutas välja antidepressandid ja lisaks veel ühe rohu hädajuhtumiteks, kui asi väga käest peaks minema. Kas soovite haiguslehte ka, küsis.
Ma tundsin end nagu Helen Hunt " Enam paremaks minna ei saa" filmis. Nagu, Päriselt. Keegi. Usub. Et Minul. On. Paha???????
Ausalt. Mul praegu kripeldab, nagu oleks ma talle koti pähe tõmmanud, aga ausalt ka. Ma ei valetanud.
Ei. Ma ei kaalu enesetappu. Vastupidi. Ma tahan väga väga elada. aga ma tahaks elada  inimtühjal looduskaunil saarel, koos koera, kahe kassi ja kolme kanaga. Kus oleks tomatid, maasikad, klaver, väga hea muusika- ja raamatukogu, maalimistarbed ja väga hea interneti- ja lennuühendus.
Ei. Mul pole unehäireid. Või? Kas lugeda häireks see, et 30 aastaga on mu normaalsest 12- tunnisest unevajadusest saanud 10 tundi?
Ei. Ma ei karda olla tähelepanu keskpunktis ega ka esineda. Ma lausa jumaldan mõlemat.


No näis.  Arst ütles, et vähemalt 6 kuud. Ma väga loodan, et minust saab stabiilne, tasakaalukas, energiline, õigeid mõtteid mõtlev päikseline suhtlemisaldis inimene.
Päriselt. Ilma naljata.

26 kommentaari :

  1. Viimati kui depressioonitesti tegin siis sain tulemuseks, et mul on küll sügav depressioon aga see-eest ei ole esinemishirmu ega ärevushäiret. Võimekust midagi teha see vastus küll ei andnud aga abiks ikka...

    VastaKustuta
  2. Ma lugesin täna, kuidas Ingvar Villido õpetab emotsioonidest vabanema ja korraks tekkis kiusatus, et äkki.. Aga samas nagu ei taha ka, sest mis elu see ilma emotsioonideta oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen töötanud koos inimesega, kel polnud emotsioone. See oli ÕUDNE. Inimesel peavad olema emotsioonid, lihtsalt neid peab oskama kontrollida ja doseerida.
      Villido üht loengut olen kuulnud. Võimalik, et "see polnud see", aga minu jaoks oli täielik umbluu. Isegi mu astroloog Susan räägib mõistlikumat juttu.

      Aga igaühele oma... :)

      Kustuta
    2. Ma olin kunagi mingi naljaka psühhiaatrilise ravimi peal, mis võttis kõik emotsioonid ära. Nii hirmu kui ahastuse, aga ka rõõmu ja naeratuse. Väga jube oli, tõesti. Elasin nagu mingi robot - ise sain aru, et ahah, siin olukorras võiks tunda sellist või sellist emotsiooni, aga vot näe ei tunne.

      Kustuta
    3. Ma olen käinud Villido koolitusel (mingitel asjaoludel oli see meie kooli töötajatele tasuta, muidu poleks raatsinud), küll ainult esimesel osal. Ja seal kõneldi küll pigem negatiivsetest emotsioonidest vabanemisest (võimalik, et ma kuulsin ainult seda, mida ma tahtsin :D). Ja seal saadud võtet kasutan nüüd juba aastaid. Mind igatahes aitab :)

      Kustuta
    4. Põhimõtteliselt tuleb oma tundele öelda: "Sa võid nüüd ära minna, mul ei ole sind rohkem vaja." Jepp, ma tean, see kõlab jaburalt :D Oluline on kõigepealt täpselt sõnastada, mis tunne see, mida sa enam ei vaja (kadedus, pettumus, ülekohtutunne etc) ja siis aru saada, kus täpselt kehas see tunne asub. Jepp, ma tean, et see kõlab VEEL jaburamalt :D Aga kui mõnda aega harjutada, siis saab aru, et tegelikult ka asuvad erinevad tunded erinevas kohas. Esialgu vajasin ma vaikust ja rahu ja pidin mitu korda oma tundeid teele saatma. A nüüd saab suht käigu pealt ka korda ajada.

      Eks see töötab sõnastamise põhimõttel. Et sa saad aru, mis sul tegelikult viga on. Samamoodi nagu töötab unistuste elluviimine.

      Kustuta
    5. Ma üritasin eile seda Villido raamatut lugeda - tal ongi kõik segamini nagu puder ja kapsad. Ta oletab "omadest kogemustest" mida emotsioonid tähendada võiks. Kuna see teema on ka mind pikalt huvitanud, siis tema tundus oma uurimisega väga alguses olevat. Pealegi häiris mind tema seisukoht nagu emotsionaalselt üleköetud inimesed oleks midagi väga halba ja naine peaks kojutulevat meest mitte tervitama, et jälle oled purjus, vaid et näe kallis, tegin sulle süüa :D

      Kustuta
  3. Muarust ei saa olla korraga tasakaalukas, energiline ja päikeseline. Saab olla kas tasakaalukas või energiline ja päikeselist teeselda. Suhtlemisaldis on ka mitme otsaga asi. Ma suhtlen väga hea meelega, aga... Tavaliselt ma suhtlen - ehk siis räägin inimes(t)ega päriselt - kahel või ühel päeval nädalas, ülejäänud päevad ei räägi mitte kellegagi mitte ühtegi sõna. Kui ma pean näiteks kolmel päeval järjest inimestega päriselt ja mitu tundi suhtlema, siis ma pärast pole nõus mitu päeva kellegagi kohtuma. Mina ei saa aru kuidas muvanused inimesed jõuavad iga päev tööl käia, kui seda pole võimalik nii teha, et kellelegagi ei suhtle ja siis neil on kodus ka veel inimesi. See oleks ikka jube väsitav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi väsitav aga enamikule siiski möödapääsmatu. Lugesin eile just, et üle poole inimestest on introverdid (ma ei tea, kes neid üle luges aga raamat ütles) ja meil ongi teistmoodi suhtlemisstiil. See aga ei tähenda, et me suhtlust väldiks või kuidagi veidrad oleks.

      Kustuta
    2. Oo tasakaalukas ja energiline saab vägagi olla. Esimene, kes meelde tuleb on Jüri Ratas ja mitte ainult.

      Ma töötasin 10 aastat kodukontoris ja see sobis mulle väga. paraku neid kohti ( minu oskustele) on imevähe. Aga ei väsi otsimast.

      Kustuta
    3. poliitikud ei lähe arvesse, tipp-poliitik teistmoodi olla ei saakski, aga näiteks Merkeli puhul on näha, millise tervisehäirega selline enesevalitsemine lõpeb.

      Kustuta
  4. Käisin täna pereõe juures. Tõendit saamas. Too hämmeldus täiega, kui kuulis, et mul pole kodus vererõhu mõõtmise aparaati...

    Miks??
    Miks peaks?
    Kas teil on?

    Aga no oma uueks ülemuseks hakka ometi ise!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Mu emal on aga tuttav medõde ütleb, et need valetavad nagu vanad kellad.

      Kustuta
    2. Ettevõtlus pole minu teetassike. See on 24/7 elustiil, seda peab väga tahtma. Olen olnud ja teinud.

      Aga vererõhuaparaat mul naljakal kombel on. Mehel arst mõõtis ja leidis, et pisut kõrge. Nüüd mõõdab püüdlikult iga päev, aga saab alati normis tulemuse :) :)

      Kustuta
  5. Sul hakkaks seal saarel igav.

    Deprekas ongi tõsine ja salakaval, õnneks arstid võtavad seda tänapäeval tõsiselt.
    Minu jaoks käis plõlks siis kui töölt otse arsti kanineti veeti, ca 5+ aastat tagasi. Kõik testid korras, näitajaid brilliantsed, terve elu olnud terve, põdenud vaid laste nakkushaiguseid. Ja siis selline tunne nagu sureks kohe ära. Burnout. Esialgu eraldati karmi käsuga kõigist tööasjadest, õnneks ülemus oli väga mõistev ja korraldas asjad. Ja ajastus oli hea, enne poleks isegi võimalik olnud (pole vaja küsida, miks). Vitamiinid, pikad jalutuskäigud (lihtsalt ja sihitult) ja koormuse ümberjagamine. Ilmselt kehal sai siiber, et ma üritasin olla 24/7 supertubli. Mul omal tegelikult ka :) Sellest hetkest alates olen tasapisi õppinud “ei” ütlema. Alguses oli vaga raske, suured organisatsioonid armastavad esite tõsta tööfanatte, sest nood on neile kasulikud. Eriti kui nood teevad vanatahtlikult j rõõmsalt kogu aeg rohkem kui tarvis. Võeeh, praegu tekitab see mus kerge iivelduse kui ma vaatan, kuidas uued tulijad end tõestada püüavad ja on end nii rakkesse ajanud, et puudub hingetõmbeaeg (kuulake neid telefonis, nad ei oska enam hingata ka) ja sageli ka iseseisev mõtlemine, kriitiline. Mida me esile siis tõstame kaasajal, enese katkitegemist?

    Ju su organism üritab sulle kuidagi märku anda, millestki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Viimases EPL oli Ove Mustingult väga hea tsitaat_ enesetapuks on ka paremaid vahendeid kui ületöötamine.

      Ma tegelikult ei tee ületunde alates 90-datest. Aga mulle tundub, et lühike intensiivne on sama paha lahendust kui pikk initensiivne.
      Eks näis, mis saab.

      Kustuta
  6. Ma tean, mida sa tunned - selles osas, et isa arst ja pead ikka tõestama, kas sul on kolm küüru ja mispidi need viltu on. Isegi nüüd veel. Koolis alati öeldi, et mis sul viga, arstist vanemaga saad alati arstitõendi (ilmselt ka popitegemiseks või kui lihtsalt end "njevažnõm" tunned, nagu venelane ütleb). Fakt oli aga see, et pidin alati väljas olema, no alles kui juba ümber olin kukkumas, või nohu tõttu enam silmad lahti ei seisnud ja kõrvad ei kuulnud, võisin koju jääda.
    Ka mul olid need seletamatud jalavalud ja hulk muid asju, pea valutas konstantselt (pea ka kasvab või? :S).
    Igatahes sellest saadik ma arste ei usalda mitte kopika eestki, kohe ei salli neid, ja eriti meesarste mitte. Arstid ei tea midagi, nagu ütles polkovniku lesk. Täielik valge kitli sündroom, isegi veenist vere võtmisel või arstiriistade lauda nähes panen pildi tasku. Ainuke arst, keda ma ei karda ja sallin, on paradoksaalsel kombel hambaarst.
    Mis puutub üksikusse saarde, siis lennuliiklus ja klaver pole obligatoorsed, aga mingi muusikariist, nt suupill, võiks olla küll. Ja kolm rida okastraati ümber saare ning sildid iga meetri peal väljas: ANKRUSSE HEITMINE KEELATUD!!!
    Aga teades, kuidas kõik alati minu nina alla ronivad, siis on kindel, et viie minuti pärast, kui ma olen saanud viimase sildi üles, tuleb keegi kroolides ja otsustab just minu saarele kuivale ronida, kuigi järgmine võib olla kahe tõmbe kaugusel ja inimtühi. URRR.

    VastaKustuta
  7. Ma kuskilt lugesin, et 40+ vanuses peaks inimene töötama poole kohaga, mitte rohkem. Kui keegi selle meie tööandjatele ka selgeks teeks… Selles mõttes, et poole väiksema palgaga on paljudel lihtsam elada kui saada luba/võimalust ainult pooltel päevadel tööasju teha.
    Aga depressioon on tõesti päris haigus ja selle vastu tuleb rohtu võtta küll. Arstid võtavad võib-olla sellepärast ka praegu seda depreka-asja eriti tõsiselt, et viimasel ajal on neid ükskõikse suhtumise tagajärjel surmavaks pöördunud depressioone kuidagi palju olnud. Kuna arstil üksikut saart ja kanu pakkuda ei ole, siis ta annabki selle, mida tal on. Asi seegi.

    VastaKustuta
  8. Depressioon on tüütu. Olen ka 6 kuuliste kuni aastaste perioodide kaupa tablette söönud, vahepeal pause pidades ja paar korda rohtu vahetades. Tänaseks olen ikka olukorras, kus eelmise aasta suvel lõpetasin rohud, sest tundus, et saan edaspidi hakkama aga ohei, ei saa - pidev paha tuju, väsimus, vihahood, kogu aeg tahaks ohata ja pidevalt rinnus rõhub või kargab ligi paanika- või migreenihoog. Tahaks kohe ropendada. Esimene mõte, et laseks perearstil taaskord rohud välja kirjutada. Teine mõte, et jälle lähen kergema vastupanu teed ja ei viitsi ise ennast depressioonist välja lõõgastuda, mediteerida vms.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igaks juhuks lisan, et see teine mõte on mõeldud olema iroonilise alatooniga :)

      Kustuta
    2. ma olen deprekarohtude poolt, kuid samas ma arvan, et mediteerimisest on kasu, ainult et seda on ärevusega jms kole raske teha. huvitav, kas siis saaks mediteerimise kenasti selgeks, kui seda koos deprekarohtudega teha?

      Kustuta
  9. Esiteks tõstavad deprekarohud kehakaalu ja teiseks siis jäädki neist sõltuvusse - kuna olmet on muuta raske, seega ei kao ka depressiooni tekketingimused.

    VastaKustuta
  10. Depressioon võib avalduda väga erinevalt. Mul on rohtude võtmisest vägagi abi olnud, sest tänu ravimitele sain lõpuks ometi oma kinnismõtetest puhkust. Sain juurde jõudu, et teha need muudatused, mida vaja, et keskkond enam auku kukkumist ei soodustaks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!