esmaspäev, 23. aprill 2018

Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.


Sel kevadel ilmuvad järjest lood It spetsidest, kes ei saa tööle, kuna vanus on liiga kõrge; lugu tööandjaga, kes kiitleb, et tema vanureid ei võta , kuna kaasaegne It maailm vajab riskijulgust. Ja lugu USA IT profist, kes ei saa tööd, kuna ta on.... liikumispuudega. Tänu ministeeriumi sekkumisele, siiski saab lõpuks töö.

Ehk siis. Teoreetiliselt. Jah.
Sa said kursuste abiga eelteadmised  (mul puudub kompetents hindamaks, millisel tasemel). Kui sul on piisav enesemotivatsioon, tahe ja nälg. Õpid juurde ning pole seda praktikat vajagi. Küll lõpuks saad selle töö.

Mis mind vihastab, on hoopis muu. Linnukese pärast tegemine. Kui turul on nõudlus ja oletame, et see ei ole teoreetiline nõudlus (ehk siis nõudlus vaid teatud demograafilist profiili esindavate töötegijate järele), siis loomulikult- väga hea idee. Taotleme Euroopast raha ja hakkame neid spetsialiste ette valmistama. Kui nüüd aga, peale mitut lendu, on selgunud tõsiasi, et kursuslaste tase ? ei rahulda tööandjat. Või et see nõudlus polegi nii pakiline, kui algselt arvati ? Miks siis tuima järjekindlusega seda jätkata, toota praaki.

M läks oma vanale töökohale tagasi. Uute teadmiste võrra rikkam.


E oli julge. Andis lahkumisavalduse ilma tagavaravarianti omamata. Otsib siiani tööd. Ja pool aastat hiljem nendib, et muutus pole võimalik. Kuna ta oli väga hea spetsialist, siis ju läheb vanale tööle tagasi.

R tegi muudatuse  ütleme siis nii, et 90 kraadi. Midagi vanast professioonist, aga teise nurga alt. Andis lahkumisavalduse, läks kooli ja sebis praktikakoha. Mis peale praktikat ja koolilõppu saab. Täna veel ei tea. Aga kuna ta on nii tegus tüüp ja alla 45 :) :), küll saab..

Õ karjäärimuutus seisnes selles. et asutas oma firma. Töö kõrvalt, loomulikult. Tal läheb väga hästi. Ta on mitu toodet maha müünud. Ta on end suutnud sisse sebida sellesse ringkonda . (Mina näiteks ei teadnudki, et teatud kohtades müümiseks on konkurss )
Aga. Selleks, et tulla ära palgatöölt ja elatuda ainult sellest hobist- peaks maht kasvama umbes 10 korda. Mis eeldab laenu ja investeeringuid. Kas ta julgeb riskida... Ma täna veel ei tea.

K tegi karjääripöörde välismaal. Tuli Eestisse (muuseas, kas teate, et noorem põlvkond kasutab vormi "Eesti tagasi").  Ja kuna ta pole saanud erialast haridust Eestis, puuduvad soovitajad, sotsiaalne selle eriala võrgustik ja tuttavad. Ehk siis tööd leida on väga raske. Aga ma olen tema osas optimistlik. Kuna ta on alles noor  ja kui Eestis ei saa, siis selle erialaga saab kindlasti ka välismaal või kaugtööna.

Ja minu lugu?
Eelmisel suvel hakkas mul kripeldama. Ma tean, et mu praegust tööd pole enam kauaks. Ma tahtsin võtta saatuse oma kätte ja teha muudatused enne, kui mind on pandud fakti ette, et ma pean uue töö leidma. Aga ma tahtsin midagi muud. Ma ütlesin ei mitmele, kes kutsusid mind tegema sama tööd. Sest ma tahtsin uut, huvitavat, teistsugust.
Ma tegin väikse swot analüüsi oma võimete, oskuste ja lapsepõlveunistuste osas ja leidsin mitu head ideed.

Otsisin üles vanad sõbrad, kes töötavad neis sektorites ja kutsusin nad lõunale. Kohtusin karjäärinõustajaga, kes analüüsis mind paberite ja testide põhjal.
Ja nad ütlesid mulle. Sa oled idioot. (Okei, tegelikult ütlesid nad seda viisakalt.). Sa ei saa visata ära ca 20 aastat töökogemust, professionaalsust, sotsiaalset võrgustikku. Ja alustada nullist. Milleks???
jah, kui sa väga väga tahad.. aga. Kas sa tahad?

Ma ei tea, kas ma tahtsin. Kuidas saan ma seda teada, kui mul puudub selle töö kogemus?!
Kuna taas on riik pannud raha programmi, et koolitada spetsialiste valdkonnas, kus on väidetavalt karjuv tööjõupuudus. Tundus köige loogilisem hakata öpetajaks.

Ma olen lapsena unistanud sellest ametist.  Mulle meeldib esineda, targutada, seletada ja rääkida. Mul on sada ideed, kuidas teha lastele õppimine põnevaks. Ma olen võimeline õpetama päris mitut ainet.
Kuna mul on koduhoovis kaks vene kooli ja nende kodulehel sel hetkel ka tööpakkumised, siis otsustasin, et mulle väga meeldiks missioon õpetada väikestele venelastele eesti keelt.

Mu suurim kõhklus ja kahtlus polnud palk. Ma oleksin hakanud saama netopalka täpselt poole vähem kui praegu + kulud oleksid suurenenud. Aga. Aga. Kui sa oled õnnelik, siis pole ju rahal tähtsust, eksju?! Ja vaba aeg!!! See oli kõikide võimalike variantide, mille vahel ma kaalusin, võtmeteguriks. Õpetajal on vaheajad. Ja siis ma ei pea tegema tööd! Vaba suvi. Mõelge vaid!!!

Mu suurim kõhklus ja kahtlus oli mina ise. Minu isik, Ma olen liiga liberaalne ja tolerantne. Ma räägin liiga kiiresti ja paljude võõrsõnadega. Rumalus ja matslikus teeb mind kurjaks, mitte abivalmiks. Tuttavate õpetajatega teemat lahates sain aru, et ma läheksin kooli tegema revolutsiooni, sest mul on kaasaegse pedagoogika osas täielik eriarvamus. Ma olen liberaal, mis puudutab inimese õigusi olla tema ise; konservatiiv, mis puudutab väärtusi ja töösse suhtumist ja õppimist; ja pragmaatik. Ma lugesin lehtedest koolilugusid, rääksiin tuttavate õpetajatega ja sain aru, et ma ei suudaks mitte midagi ette võtta erivajaduste, käitumishäirete ja lihtsalt kasvatamatute lastega. Ma ei oskaks.

Aga, lohutasin ennast. Nad ju testivad mind. Nad ei võtaks mind, kui ma ei sobiks. Ja enne kui mind saadetakse lahingusse, nad ju koolitavad mind. Eksju.

Nii nagu It programmi puhul, oli ka õpetajaprogramm väga pikk. Umbes pool aastat varem panid end kirja. Poole aasta pärast saad teada, kas sa sobid. Siis passid veel paar kuud ( ok, see on vajalik töösuhete lõpetamiseks). Ja siis aasta hiljem algusest, saad koolituse, praktika ja tööle. Kogu selle aja- praktika, koolitus, elad õhust ja kirest. Ma ei viitsinud uurida, kas haigekassa kaart ikka kehtib.
Ja siis lubadus: tööle saadetakse sinna, kuhu sind vajatakse ning eelistatakse neid, kes on valmis minema suvalisse Eesti paika.

Siis hakkasid tulema märgid. Kui oled meeleheitel, siis loed märke, eks. Esiteks ei õnnestunud mul kahel korral testidele minna. Siis need vestlused tuttavatega. Siis otsustas mu tööandja tõsta mu palka veel 25%, ehk siis vahe teoreetilise prognoositava sissetulekuga alal, mille osas ma polnud kindel, kas see mulle üldse meeldib, kärises veel suuremaks. Siis jõudsid mu lugemislauale järjest samad lood, mis It puhul. Jah, me vajame õpetajaid. Aga me vajame noori. Ja meessoost. Ja selliseid, kes lepivad poole ja veerandkohaga. Ja selliseid, kes suudavad õpetada kõike alates matemaatikast kunstini.
Oma praeguses töös puutun ma meediaga tihedalt kokku. Niiet Ja jah. Ma tean, Meedia ei ole adekvaatne infoallikas. Meedia teeb lugusid konfliktidest, sellest, mis tekitaks diskussiooni ja klikke. See, mida meedia kajastab võib, aga ei tarvitse olla päriselu.

Ning. Ma lõin põnnama.
Ma ei tea tänaseni, kas ma ütlesin ei oma elu võimalusele. Oma elu kutsumusele.

Ma otsustasin esimest korda elus teha seda, mida ma mitte kunagi pole teinud. Mitte muretseda ette.
(see on ikka jube raske). Ma lasen asjadel lihtsalt minna, ise preventatiivseid samme astumata.
Ja kui ma siis ükskord olen tänaval, näljas ja paljas. Eks  ma siis mõtlen ja vaatan.















13 kommentaari :

  1. Ma ei tööta IT-s, aga ma olen kõrvalt näinud seda IT-kulla(jama), mida meedias pasundatakse.

    Meil räägitakse, et vaja on KOHE 5000 IT spetsialisti. Aga IT spetsialist kui selline on VÄGA lai mõiste - peaks palju rohkem täpsustama, et meil on vaja 3000 senior programmeerijaid ja 2000 junior programmeerijaid; et meil pole vaja süsteemiadministraatoreid ja mingisuguseid IT-baasteadmistega spetsialiste, mida näiteks kutsekoolid välja saadavad; et meie programmeerijatel on vaja kas kõrgharidust + palju kogemusi, või palju-palju kogemusi kui haridust ei ole.

    Ent seda kõike ei räägita. Räägitakse, et meil on vaja IT-inimesi; IT-oskustega inimesi; ICT-teadmistega inimesi. Aga kui seda tööd reaalselt otsima hakata, siis kui programmeerija või arendaja ei ole, siis päriselt ei olegi kedagi teist vaja.

    Ülikoolide sisseastumiskatsel uuritakse ka sisseastujalt MIKS ta küll ometi tahab tulla uut eriala omandama, kui ta eelmisel erialal midagi uuega pistmist ei ole ja tal puudub nii töökogemus kui -eelnevad teadmised; vastus "soovin uusi asju õppida ja karjääripööret sooritada" alati lihtsalt ei kõlbagi. Säh pööret.

    Ja taaskord - jah, meil räägitakse elukestvast õppest, aga reaalsus on:

    1)kui su eelmine töö ei ole olnud teab mis suure karjäärilennuga (või polegi seal karjääri olnud - näiteks tavalisel müüjal - nemad tahavad ju KA ehk muudatusi), siis leidub väga palju inimesi, kes ei mõista, miks peaks keegi üldse oma "karjääri" suunda muutma - seda suhtumist, et karjääripööre on edukatele, leidub väga palju

    2) õppevõimalustest oled ise kirjutanud, seega piirdun ütlemisega, et õppevõimalusi on, aga need ei lähe kokku inimeste võimalustega

    3) et ümber õppida, peab omama kas palju raha (et tulla ära töölt ja minna tagasi kooli või koolitusele, kasvõi lühiajaliselt); või suutma samaaegselt käia täiskohaga tööl ja kaug- või õhtuõppes (eeldab, et inimesel on 8-5 töö, ja ei tööta vahetustega); või peab inimesel olema väga-väga tugev seljatagune, kes suudab teda toetada sel ajal kui ta õpib. Kui üks kolmest puudub või halval juhul pole ühtegi, siis on ümberõppe võimalused kohe keerulisemad.

    VastaKustuta
  2. Natukene sobib ehk teemasse (on muidu ka jube hea lugemismaterjal)
    http://kontoris.blogspot.co.uk/2018/04/kuidas-kogutakse-statistikat.html

    VastaKustuta
  3. See väljend "Eesti tagasi" on jah pikemalt Eestist eemal elanud inimestel väga levinud. Ma puudutusin sellega kokku esimest korda kui meile tuli tööle sekretär, kes oli pikalt elanud Iirimaal ja seal oma esimese lapse saanud. Tal oli kõik III vältes, läksime Iiri ja tulime Eesti. Nii kummaline oli kuulata.

    VastaKustuta
  4. Sul oli ju mitu positiivset näidet ka. Keegi, kes tegeles muusikaga vist?
    Ja mis sai sinu teistest ideedest, mis polnud õpetamine?
    Tegelt liberaalsemaid koole on ka, nt see uus integratsioonikool Tallinnas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sel muusikul läheb endiselt hästi. Ja kas needki lood on negatiivsed? Inimesed võtsid riski, proovisid, katsetasid. Ja said midagi teada-
      ja see on positiivne.

      Kustuta
  5. See esimene on Vali IT, eks?
    Ma proovisin teada saada, kuidas see programm läks, aga edutult.

    Aga. Kui sa lähed IT-d õppima ja siis selgub, et sul ikka ei ole selleks vajalikku abstraktset mõtlemist. Mida siis peaks tegema? V-IT eelselektsioon pidanuks nagu tagama, et sinna satuvad vaid need, kel on potentsiaali. Aga kui sul ei ole? Igaühest ei saa õpetajat; sa võid käia sajal koolitusel, aga kui töö lastega ei klapi, siis ei saa. Ja igaühest ei saa lauljat, kirjanikku, juristi. Lisaks õppimisele peavad olema ka eeldused ja kui õppimise käigus selgub, et ei ole, siis... mis?

    See on muidugi loll, et praktikakohti pole jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, oli
      Ma ei taha/julge teiste inimeste nimel rääkida.
      Aga Sa võtsid tegelikult väga hästi kokku selle pointi. Karjääripööre on risk. Ja sa ei teagi enne, kui oled asja sees. Ja loomulikult võib selguda, et ei sobigi.

      Ehk siis edu võti oleks 100x parem kutsesobivuse testimine ja suunamine. Et igaüks jõuaks just selle õigeni

      Kustuta
    2. See kursus ja sarnased ongi ju mingis mõttes testimine ja suunamine?

      Kustuta
  6. Aitäh kirjutamast!
    http://www.ituudised.ee/uudised/2018/04/20/riik-toetab-eestisse-2000-ikt-spetsialisti-toomist

    VastaKustuta
  7. Minu ainus etteheide Vali IT kursusele on see, et seda esitati alguses täpselt sellise "kõik saavad koolitatud! kõik saavad tööle!" eduloona. Mina vana küünikuna seda muidugi ei uskunud, sest no ei ole võimalik, et nelja kuuga programeerijaks saab, selleks peaks imeinimene olema, aga oli näha, et paljud uskusid küll, et sealt kursuselt otse tööle lähevad - ja seda usku õhutati tagant kuni viimase hetkeni, kui tuli see "no tegelikult ...". Tegelikult on ilmselge, et tahetakse inimesi, kes juba midagi oskavad.

    Muide, selleks, et IT-s raha teenida ja nõutud olla, ei pea sugugi programmeerija olema. Meie ettevõttes on mitmeid korralikku palka saavaid inimesi, kes programmeerida ei oska ja ei ole selle õppimisest eriti huvitatud ka - minu enda elukaaslasel on ca kümme aastat töökogemust ja alles hiljuti ütles, et no tglt Pythonit võiks õppida, tuleks kasuks,aga muidu ta progeda ei oska ja tema valdkonnas pole eriti vaja ka. Nii et päris nii üldistavalt ma ei ütleks.

    VastaKustuta
  8. Ju siis ei olenud see õpetajaamet ikka õige kirg 😉.

    VastaKustuta
  9. See erivajadustega ja kasvatamatute laste asi ei ole tõesti nii hull nagu Õhtulehe põhjal tundub. Tihti aitab see, kui võimatult käituvale lapsele anda mõista, et sa märkad ja saad aru, et tal on mingil põhjusel raske, ja anda talle võimalus olukorrast eneseväärikusega välja tulla. Mitte eskaleerida konflikti.

    Aga õpetada saab ka kõrgkoolides, koolitusfirmades, isegi FIEna...

    VastaKustuta
  10. Erivajadusega lapse ja võimatult käituva lapse vahele võrdusmärgi tõmbamine on tobe, pealiskaudne ja küüniline.
    Erivajadusi on mitmesuguseid.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!