teisipäev, 18. märts 2014

Et oleks rahu

Ma olen rahuajal sõjahirmuga kasvanud laps.
Olid sellised ajad.
Ma olen voltinud vatimarlisidemeid. Olen rohkem kui korra jooksnud klassiga varjendisse. Olen õppinud, ja mäletan surmani, et keemiarünnaku signaal on rõvedalt plekine. Meie kooli seinal olid plakatid tuumaseenest ja tuumatalvest. Me tegime töid nende äratundmise peale.
Ma tean kui vastik on kanda gaasimaski ja kuidas kalašnikovi kokku-lahtivõtmine lõhub käsi. Riviõppused olid rutiin.
Ja meedia kostitas sõjafilmide ning- raamatutega.

Meie pioneerimaleval oli ka oma sõjaveteran. Vanem eesti mees ordenitega, kelle mälestused olid mitmete meile eelnenud klasside poolt juba korduvalt kirja pandud. Mehel polnud meile enam midagi uut lisada. Käis vahel meie üritustel.
Mõisted reetmine, au, kangelaslikkus on selged.
See kõik ei olnud abstraktne või poolmilitaarse lasteorganisatsiooni mäng.
Kui meie linnas toimus tsiviilkaitse õppuste raames pimendamine, siis istusime ema ja õega hämaras toas. Isa oli saadetud "lahingusse".
See oli rohkem, kui reaalne.

Külm sõda sai läbi.
Riigikord muutus.
Ja ma kirjutan ikka sõjast.  Gruusia, Türgi nüüd Krimm.

Mu mõistus tahab uskuda seda mida räägitakse.
Meil on EL ja NATO. Korralik kaitsevägi ning vabatahtlike Kaitseliit. Me pole õnneks saanud tagasi piiritaguseid alasid vaenulikult meelestatud inimestega...
Et Venemaal puuduvad hetkel Eestis strateegilised huvid: sadam on olemas ja vene kapital omab Eestis nii mõndagi.
Et Venemaal puudub tegelikult majanduslik võimekus astuda kogu maailmaga sõtta. Ja annekteeritud Krimm neelab päris kõvasti veelgi. Juba tehtu halvendab Venemaa majanduslikku olukorda. Nii loll ei saa isegi Putin olla, et oma riigi päris põhja mängib.
Et...
Ma olen tegelikult kindel, et Eesti ei lange seekord lahinguta. Meie nõukogude viha on lihtsalt nii suur. Ma usun, et me pigem sureme. Vähemalt need, kes Rootsi ei põgene.

Aga ma kardan. Ma kardan tegelikult hoopis teiste riikide pärast. Sest nad on energeetiliselt sõltuvad. Sest globaliseerunud maailm kahjustab majandushuve. Sest keegi lihtsalt ei usu, et keegi võib olla nii nahhaalne. (Ja ometi me ju ütlesime neile!)
Ma pole ajaloos just väga erudeeritud, aga praegu toimuv meenutab kõiki mu loetud raamatuid.
"Ehk läheb mööda... Me ei saa oma rahvast mingi Poola/Ukraina/Eesti pärast ometi sõtta saata või oma julgeoleku ja majandushuvidega riskida.." Loogiline.
See on argus. See on mugavus. See on enese alalhoiu instinkt.

Tundub, et USA on ainus riik maailmas, kus kehtib veel orwellilik "sõda on rahu". Õnneks. Täna meie õnneks.

Ma käisin Jaltas viimati aastal 2006. Olen toona kirjutanud :
Jalta, see on nostalgiaretk 80-datesse. Pelmennajad, stolovajad, kollased kaljavaadid, muide imehea kaljaga.. Lenini kuju, ja kauboikapitalism, kus kõik on müügiks, ütle vaid hind. 
Unustada ei tasu, et Türgi pole kaugel- ole valmis kauplema, tingima, ja petta saama. 
Inimesed ( peale paari erandi) on aga lahked, sõbralikud ja omavad vähemalt ühte tuttavat või sõjaväekaaslast kui mitte Eestist siis Baltikumist ikka:) 
Eesti maine on hea ja meile ollakse pisut kadedad, et oleme juba Euroopasse jõudnud. Üks taksojuht oli päris kuri, et miks me ei käi EL peale, et Ukraina ka EL vastu võtta- et ikkagi ju omad:)

Ja täna nad ütlevad, et tahavad elada Venemaal. See tundub niivõrd arusaamatu ja tobe- kuidas, ometi, tahab keegi elada Venemaal! Aga mine tea. Ehk oleme ka meie ajupestud.  Siis teises suunas.

Ma tahan, et maailmas oleks rahu. Ja selleks, et oleks rahu on vahel vaja sõda.
Mulle tundub, et mina olen (vist) moraalselt valmis.
Ma tahan, et ülbetele näidatakse koht kätte.
Nippe kuidas sõja ajal toime tulla olen kirja pannud juba  2011 aastal.
Lähen nüüd poodi soola ja jahu ostma.

21 kommentaari :

  1. See laste sõjahirm tundub Lõuna-Eesti tüdrukute teema olema. Ma ei mäleta ise midagi sellist. Oli tsiviilkaitse ja sõjanduse tund, aga see oli kas põnev või tüütu, mitte hirmutav. Mul on tunne, et Soome TV-st kaugemal elav kontingent oli NSVL propagandale vastuvõtlikum, ja poiste jaoks on sõda alati pigem võimalus kui õnnetus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võimalus milleks? Tapmiseks või?

      Kustuta
    2. äkki pigem adrenaliinilaksuks. ma lugesin kunagi üht raamatut, kus hüpoteeriti, miks inimestele, eriti meestele meeldib sõdida. et see on legitiimne võimalus eluohtlikus olukorras olla. naised said vanasti selle laksu juba sünnitusega kätte, meestel oli kah midagi vaja.

      ja küllap tapmisel ja muiduvägivallal on samuti oma võlu.

      Kustuta
    3. Võimalus kasutada vägivalda, paista silma, sõita teistele meestele molli, kasutada ägedat tehnikat ja põhjustada plahvatusi, teha karjääri, tunda end Tõelise Mehena. Või nagu notsu ütleb, saada laks adrenaliini.

      Oled sa näinud (dok) filme lapssõduritest? Nad on õnnelikud, omal moel, sest neil on relv ja sellega koos ka võim.

      Kustuta
    4. jah, lapssõdurid on hea näide.

      tõsiasi on küll see, et tänapäeva sõda pakub kõike seda lõbu vähem. vähemalt ma oletan, et isegi tulirelvaga laskmine ei anna seda intensiivsust, mida lähivõitlus külmrelvadega. mõtlen I maailmasõja peale, kus sõduritel enam eriti tore ei olnud - siuke massiline tulistamine, mingit isiklikku suhet ei ole, lihtsalt nüri ja hirmus.
      droonidega on veel magedam.

      Kustuta
  2. Mina olen Põhja-Eesti tüdruk ja mul on täpselt samad mälestused. Kordusõppustele saadetud mehed sõitsid soomukitega meie maja tagant läbi, üle põldude Aegviitu. Mul oli pidev hirm sõjaväe ja tankida suhtes. Lisaks ajateenijad kuskilt paduvenemaa steppidest, umbkeelsed ja tülitavad raudteejaamas. Õhtused piirangud väljaskäimistele, sest kardeti, et need naistenäljas mustad tulevad tülitama. Neil oli alaline laager kohe maantee servas, raudteejaama lähedal.
    Ja meil olid ka õppused, keldris passimised, maskid, kalashnikovi kokku- ja lahkuvõtmine, sõjalise tunnid, pioneerimalev. Täpselt nii nagu sa kirjeldad.

    VastaKustuta
  3. Ja mulle ka ei mahu pähe, kuidas saab mõistusega olend 2014. aastal hääletada Vene riiki minemise poolt. Mis see on? Ajupesu? Siiras ja põhjendatud hirm? Täielik teadmatus?

    http://www.snob.ru/profile/27517/blog/73706 lugesid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. küllap osadel siiras ja neile kättesaadava info alusel (seal lõigati ju kõik kanalid peale Vene omade ära) põhjendatud hirm. info, mida neile peale tuli, oli ju selline, et mandri-Ukrainas toimub kurat teab mis, venelasi kiusatakse taga ja siin Krimmis on veel rahulik ainult sellepärast, et tagakiusamine pole siia jõudnud.

      ja teine osa boikottis. Lisaks veel see, et pagan teab, kui palju see reaalne hääletamine üldse luges.

      Kustuta
  4. Ma olen üldjoontes nõus.
    (öeldud, et vahel jätta ka nõusoleva kommentaar kuskile =)

    VastaKustuta
  5. Ei tahaks olla paanikaõhutaja, aga juba mitu kuud tagasi kirjutas üks väidetavalt Kremlile lähedal seisev tegelane, et "Ukraina ühineb Venemaaga nagunii, kui näeb, et meil on tõsi taga; ja kui eliit hakkab vastu, siis töötleme masse". Meie kohta arvas ta umbes nii, et "selleks ajaks, kui NATO oma väed mobiliseerib, on Balti riikides juba ametisse pandud uued valitsused, kes teatavad otsusest NATOst välja astuda, ja lääneriigid hingavad kergendatult, sest taktikalise tuumarelvaga vastu vahtimist saada pole neil mingit tahtmist".

    VastaKustuta
  6. Si vis pacem para bellum - Kui tahad rahu valmistu sõjaks, nagu vanad roomlased ütlesid.

    VastaKustuta
  7. Mina Tallinna-tüdrukuna ei mäleta lapsepõlvest erilisi "sõjamänge".
    Küll aga tunnen praegu hirmu. Reaalse sõja ees. Ja mina tunnen, et olen küll see jalgadega hääletaja. Ma olen nõus oma kodu jätma ja minema alustama kuskil mujal uuesti, aga ei ole nõus sellega, et mu pojad sõtta saadetakse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kellele see meeldiks aga just pühapäeval vaatasin saadet väliseestlastest, kes siit läksid USAsse. Ka seal saadeti mehed taas sõtta..

      Mul töötas üks endine kolleeg kutsealustega pikalt ja rääkis, et kui vene noormehe jaoks on kaitseväeteenistus auasi, siis eesti noormeestel tulid sageli emmed kaasa ja üritasid poegi ära rääkida. Et äkki laps ei saa sõjaväes piisavalt süüa või tehakse liiga.

      Minu meelest peaks mees kasvama teadmisega, et oma peret ja kodumaad tuleb kaitsta.

      Kustuta
    2. Mina ei läinud oma pojaga sõjaväkke kaasa. Mu poeg sai seal väga hästi hakkama. (Ma olin isegi uhke, et 50% mu poegadest :) osutus sõjaväekõlbuliseks)
      Aga praegu ma ei taha küll mõelda, et noored mehed (ja mitte ainult minu pojad) saadetakse kahurilihaks, et kodumaad kaitsta. Paraku sealt ju midagi muud tulemas ei ole.
      Üldse, miks me arvame, et venelased tankiga tulevad? Paar raketti ja olemegi küpsed. Pole mingit sõda vajagi. :S

      Kustuta
  8. Mina olen küll tiba vanem, aga mingeid sõjahirme ega tõsiselt võetavaid varjendi ja gaasimaskiteemasid lapsepõlvest küll ei mäleta. Sõjalise kabinetis olid need küll olemas, aga mind isiklikult loksutas vaid kahe saamine Kalashnikovi kokkupaneku eest, sest see rikkus mu tunnistuse ära. Kuuba kriis oli enne minu aega ja edasine oli tavaline lääne roiskuva kapitalismi materdamise propaganda ilma otsese sõjaohuta.

    Praegune olukord Ukrainas on ärevakstegev, aga päris üheselt meiega siiski seda võrrelda ei saaks. Esiteks, Krimm on endiselt vene sõjaväebaase täis. Suur õnn, et me oma territooriumilt vene baasidest lahti saime ja nüüd on ka piirileping lõpuks alla kirjutatud. Kui vene sõjavägi liigub üle teise riigi piiri, siis on see ikkagi rahvusvahelise õiguse seisukohalt midagi muud, kui viia oma baasides üksused lahinguvalmidusse. Teiseks, ma usun, et Krimmis enamus inimesi oleks tahtnud ka ilma vene sõjaväe survestamiseta liituda Venemaaga. Sest nad on ise ka enamuses venelased ja nende territoorium anti kokkuleppe alusel Ukrainale, küsimata rahva arvamust. Ilma Ukrainas asetleidnud valitsuskriisita polnud neil eraldumiseks võimalust. Iseküsimus on muidugi, kas Venemaa Krimmiga piirdub. Minu arust on kogu maailm selle osas samuti äraootaval seisukohal.

    Võrdlus meie Narva või Ida-Virumaaga on mingil määral mõeldav, kuigi nende puhul pole tegu autonoomsete piikondadega. Tahaks loota ka seda, et sealsetele inimestele meeldib rohkem elada Eesti riigi kui Venemaa all. Meie riigi majanduslik olukord, erinevalt Ukrainast, toetab valikut lääneliku eluviisi poole. Kui mitte muu, siis vähemalt viisavabaduse ja tööjõu vaba liikumise poolest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krimmis elavad ka tatarlased, kellele see on nende kodumaa.

      Kustuta
    2. ja tatarlased on päris ärevil, kardavad omaaegse etnilise puhastuse kordumist.

      Kustuta
  9. Minul on ka sarnased mälestused lapsepõlvest (elasin Tallinnas). Pidev hirm sõja ees, vatimarlimaskid, varjendid ja muu säärane. Mäletan, et kui kuskil algklassides koolis kohustuslikus korras vaatasime multifilmi "Paljasjalgne Ken", mis rääkis Hiroshima pommitamisest, siis pärast seda palju aastaid kartsin paaniliselt igasuguseid lennukeid. Praegused sündmused on neid mälestusi elustanud ja ma ei taha jälle karta. Aga väga kõhe tunne on.

    VastaKustuta
  10. Sille kommentaar teeb lihtsalt sõnatuks. Kas tõesti meil ei ole vaja isegi tanke Vabaduse väljakul, et näha kes on patrioot?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!