Minu päev 9 aastat hiljem

Ehee, võid ju arvata, et oled spontaanne, avatud arenev inimene. Aga tegelikult oled üks stagneerunud konservatiiv. Kuna TT, KK, Epp ja Klari avaldasid oma päeva, otsisin üles vana postituse samal teemal aastast 2015.

Ja üllatus-üllatus.. :) mitte midagi ei ole muutunud. Või siis peaaegu....Mul pole enam lauatelefoni. Ma ei loe enam netist ei Postmeest, ega delfit- vahel harva err.ee-d...  Laps ei ela enam kodus ja suhtlus käib pigem veebi teel...

Õhtusse ning nädalavahetusse on lisandunud teleka, raamatu ja muusikaga konkureerima NK üritused, laulukoor, lisatöö koolis.  Tõusen nüüd 6.45 ja voodis üritan olla vähemalt kell 23.
aga kõik muu on sama. Ma elan endiselt sama igavat elu.

Elu aasta 2015 veebruaris:

Ma ei saada oma postitust ei Ritsikule ega ka Dakile.
Mul on oma blogi.
Lugesin sealseid sissekandeid ja sain aru, et ma elan imelist elu. Kõik see- kiired hommikud, aja peale lasteaeda tormamised, näljasena tehtud poeskäigud on olnud.
Nüüd on teisiti. Ma tean, et see ei kesta igavesti ja seda enam ma naudin seda ja kirjutan ka teile teadmiseks ja lootuseks, et ükskord tuleb see päev ka teile:)

B-koondis

nn mõtteline järg Kinoteatri Jalgpallistuudiole ja Katarsisele.

Ma ei tea spordist mitte midagi. Ei huvita. Mees kõrvalt kogu aeg sosistas- näe, see on ju see ja see too.  Seega suur osa viidetest võis minu jaoks minna kaduma, kuna ma konteksti ei teadnud. Aga mina vaatasin suuremat lugu. Ja see lugu oli väga kurb. Tragikomöödia, sest situatsiooninalja sai kõvasti. Aga suur pilt oli kurb.

Kuidas meil pole raha, talente, treenereid, metoodikat... ja kui siis minnakse võistlema, ei tule tulemusi. Ning kuna eesmärgi nimel antakse maksimum, on karjääri lõpuks alles vaid inimvare, kes ei sobitu tööturule, kuna tal pole haridust. sest oli ju trennis.

Kui natuke veel kritiseerida, siis isegi spordikauge inimesena oleks tahtnud rohkem Armastust 3 apelsini vastu st improvisatsiooni ja tänast päeva. Nii mõnedki skandaalid ja skandaalikesed oleks võinud veel üldistatuna etendusesse jõuda. Uued ministrid ja spordijuhid ja maailmapoliitiline diskursus. Peresuhted ja nõukaaegsed treeningmeetodid osati ka olid, aga oleks võinud rohkem.

Gladiaator 2

Te väitsite, et ka minu näo järgi loodud inimesed ei saa olla ilusad ja head.

Aga saavad. Ka Hollywoodis. Selle filmi suurim pluss oli sõjavastasus. Tänasel päeval väga värskendav sõnum. 

Muidu oli selline lihtsakene. Filmi vaadates mõtlesin kahele asjale. Esiteks, kui kerge on tänapäeval filmi teha.  Looga ei pea isegi vaeva nägema. Vägivald+ eriefektid+ seks= kassa. Selles filmis polnud isegi seksi.

Ja teine. Huvitav, kas neil on seelikute all trussikud. Kõik kaadrid olid sellised, et polnud näha. Paljas mees on Hollywoodis endiselt tabu. 

Tühi sajand?

Paljud inimesed kes tegelevad koolitamistega, õpetamistega mainivad, et koosolemine noortega muudab neid ka nooremaks, Mul on vastupidi. Ma tunnen end erakordselt vanana.

Mingil hetkel avastasin, et raamatud- materjalid, millele ma tuginen on kõige värskemad aastast 2000. Plussmiinus. Aga. Aga, see on ju 24 aastat. Ei guugeldamine, ega ka Ai pole osanud mind aidata, Tundub kuidagi uskumatu, et viimase veerandsajandi jooksul pole tehtud mitte ühtegi revolutsioonilist uut avastust majanduses, psühholoogias, turunduses...

Ja teine teema on mu näited. Kui eelmisel aastal oli veel mõni, kes Mauruse peale teadvalt noogutas, siis Z ja millieeniumilapsed ei tea mitte ühtegi filmi, mida ma neile näitan.

Ehk oskate aidata? Ma panen kirja teema ja näitefilmi. Oskate soovitada midagi, mis on filmitud viimase 10 aasta jooksul?

• eelarvamused klientide suhtes  - Pretty Woman (1990) Julia Robertsi poestseenid
• lojaalsus ei tähenda midagi, kui kõrval pakutakse allahindlusi You Got Mail (1998) Meg Ryani raamatupood läheb pankrotti
• "hea" klienditeenindus You Got Mail (1998) Cash Only stseen
• "hea" klienditeenindus Love Actually (2003) mr Bean pakib kingitusi
• "hea" klienditeenindus + vajadused Sügis (1990) pagaripoe saia ostmise stseen
• vajadustest arusaamine  What Women Want (2000) Nike  kampaania
• product placement Cast Away ( 2000), The Devil Wears Prada ( 2006)
• sinu andmeid kasutatakse sinu vastu- üks sotsiaalreklaam aastast 2012 (!)
• mänguteooria - A Beutiful Mind (2001) illustratsioon Nashi tasakaalust
• nõudlus ja avalikkuse surve Wall-E (2008)
• kuidas tekib nõudlus The Devil Wears Prada ( 2006) sinise kampsuni lugu

Milleks meile psühholoogid, kui on AI?

Täispikk pealkiri on siin Milleks meile psühholoogid ja psühhoterapeudid, kui meil on olemas ChatGPT? Kas tehisintellekt suudab inimese hinge ravida? 

Hiljuti kogesin täielikku kognitiivset dissonantsi. Käisin juuksuris. Peamassaaz, imeline aroomiteraapia. Ja taustaks. On neil väga vali ja agressiivne muusika. Umbes midagi sellist, kui kogesin Narva- Jõesuu spaas. Kas lõõgastumine on rahu. Või on hoopis väljakarjumine?

Nippe saab ka mujalt. Lauluõpetaja õpetas. Selline harjutus. Istud nn tagurpidi toolile, paned käed toolileenile ja langetad pea sinna peale. Lõdvestab kurgu. 
Mul on nimelt üks sümptom see, et kurgus tekib ärevuse korral pinge, füüsiline valu. Aitab nii sellel puhul, kui ka laulmisel.

Kassi osas tahaks konsulteerida loomaaarstiga, Guugeldasin, aga telefonikonsultatsiuooni ei saa- mul on tööandja telefon. Veebi teel maksab 25 eurot. Nii häda siiski veel pole.

November

Ma päriselt ei mõtle oma elu välja. Vaid asjad käivadki paarikaupa. 

Sel nädalal oli kaks esinemist. Kooriga. Päris hästi tuli välja. Aga hiljem videod ja fotosid vaadates on näha peamine probleem. Enamik meist ei naerata. Ma olen varasemalt väitnud, et mida õpid noores eas.. on vale. Aga sel juhtumil mitte. Selgelt tuleb välja, kel on varasem esinemiskogemus. Mis ikka. Rohkem praktikat on vaja.

Eksistentsiaalne küsimus

Lisaks vanadele - kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm. Miks on vaja igal hommikul tõusta? Miks on vaja iga päev süüa?

Lisaks - kuidas kujuneb elektri hind. Kuidas nad ikkagi teavad, et täpselt kell 17.01 muutub nõudlus või pakkumine.

Riskiks ühega veel. Kui mulle järele tullakse, siis kustutan ära. Kui ma oleksin jumal.. ja, just. Ma alustasin sellest, et mul on 3 miljardit Seejärel arutlesin, et miks end piirata - kui mul oleks kogu maailma raha. Ja sealt oli juba järgmine samm loogiline.

Ehk siis. Kui ma oleksin maailma algusest keelanud kõik teiste kultuurigruppide territooriumite vägivaldse hõivamise. Sõbralik ühinemine ja kodusõjad on lubatud. Ja kõikide maailma pühakirjad algaks nõudega - tasakaal. ( Ja need külad, kes sellest kinni ei pea - seal sünniks ainult poisid ja röövitud tüdrukud sureks) 

Milline meie maailm oleks?

Meie Aja Kangelased

Miks head võidavad ainult muinasjuttudes? Ja päris-elus mitte? See on retooriline küsimus, ma tean vastuseid, aga kurb on ikka. Hiina, Venemaa, Moldovas läks nippa-nappa. Gruusia. Kohevarsti Ameerika.

Üks mu tuttav koondati ning nüüd läks karjääripöörde käigus tööle. Venekeelsesse lasteaeda. Eesti keele rääkijaks. Pedagoogiline haridus tal puudub, magistrikraad on muul alal ja makstaksegi selle eest, et ta räägiks töötajate ja lastega iga päev 7 tundi eesti keeles. Nn päris kasvatajad teevad abiõpetaja tööd. Üks neist on kohe-kohe sooritamas B2 taset, seejärel saab juba päris tööd teha. Teistel olevat veel minna. Õnneks on majapeal veel ka teisi eestlasi ja ka juhataja pidi väga hästi rääkima. 
Ütles, et mingit vaenulikkust ( a la võtad meie töö ära ja sunnid meid võõrkeles rääkima) vähemalt praegu, esialgu, ei tunneta. Eelkäija pidas vastu 2 nädalat...
Kõik tuli nii tuttav ette. Kõige raskem on hoopis.. lihtlausetega, kirjakeelne selge diktsiooniga aeglaselt rääkimine. Tajumine, et sa oled 2024 aastal Eesti Vabariigi pealinnas vähemus. 
Ma loodan, et ta peab vastu. Sest see, mida ta teeb on hädavajalik. 

Nädalavahetusel käisime Eesti teises otsas juubelil. Setumaal. Imeline, kordatehtud puhkeküla.  Lõuna- Eesti teeservad on küll hõredamad, kui ma varasemast mäletasin, aga hoonetest on näha raha. Kui kütuse hind peaks soodsamaks minema, siis tahaks teha ühe tripi nii, et eesmärki pole. Käiks ja vaataks. Nii palju on uusi silte- viitu kohtadesse, millest pole kuulnudki.
Tagasiteel kutsus üks sõber meid pizzat sööma. Habajale. Seal on kaks linnapõgenikku avanud pruulikoja ja pakuvad imelist pizzat. Teadsite, et Eestis, Tallinna lähedal on koht nimega Habaja? Pizza oli super.

Hommikul parki minnes kohtan lehepuhurimeest. Mingil põhjusel jääb ta mind nähes alati seisma, noogutab ja kergitab tervituseks oma nokatsit.  Alguses tundus kuidagi hirmutav. Aga täna mõtlesin, et.. nii tore ju?!

kelleks saada vol 10000

Kuulsin raadiost ja ei suutnud oma rõõmu uskuda, eesti teadlased on lõpuks leidnud algoritmi, et leida inimese isiksusega sobiv töö.

Ja no muidugi, pidin ma taas pettuma. Minu jaoks sobivat tööd polegi olemas... Kõige lähemal olen ma / (ja väidetavalt võiks mulle sobida) kirjanikele, veterinaaridele, teadlastele, kohtunikele-advokaatidele (mis on küll väga vale). Kõigeks hilja. Ja/või nõuavad omadusi- andeid, mida mul lihtsalt olemaski pole.

Tõsi. Ühe valikuna oli kirjas kõrgkooliõppejõud. NB! mitte laste õpetaja.
Aga mitte ühtegi teist mu praegustest ametitest polnud isegi mainitud. 

midagi on neis küsimustes valesti  või on mu enesepilt täiesti vale. Sest see muster- soovitused vs mu enese valikud on kutsesobivustestist -testi alati olnud kõvasti nihkes.
Viimasel koolitusel, kus ma käisin, tehti meile nn mini-Belbinit. Et metoodikat ja loogikat tutvustada. Me olime selleks hetkeks koos olnud ca 12 tundi, varasemalt ei tundnud. Ja pilt mina vs teised minust tuli väga adekvaatne.

Või on kõik see, mida ma olen ca 30 aastat teinud üks äraõpitud käitumismudel? Olen mingil hetkel teinud täiesti vale valiku? Ja maha maganud oma õnne?

Seekord nii

Hullumeelne nädal oli. Igal õhtul jõudsin koju peale üheksat. ühel hommikul pidin kell 4 tõusma. Selle kohta olen täitsa okei. Natuke on veel jäänud. Detsembris läheb lihtsamaks.
öeldakse, et ei saa ette ja järgi magada. Või oli see söömise kohta? Igatahes olen ma väga tige, kui mees mind hommikul kell pool kümme üles ajab. Samas tänulik, sest kui ta laseks mind magada niipalju kui ma tahaks, siis vahiksin öösel seda imelist täiskuud. Mingid tunnid on siiski norm, millest üle ei suuda isegi mina magada.

santabarbara

Soovite eelmise nädala horoskoopi? Palun. Suhtedraamad.

Lõpetasin Malluka raamatu.
Mingil põhjusel pole ma mitte kunagi tema blogi lugenud. Ei teagi, miks. Aga loomulikult ma tean, kes ta on. Minu top of mind on tema pääsukeste päästmise lugu ja siis esines ta korra ühel konverentsil. Mulle meeldivad julged ja tugevad naised. Lisaks on temas siirus, pragmaatilisus. Kahe jalaga maapeal. Ilus on ta ka. Lühidalt, väga sümpaatne.

Võrreldes BSH raamatuga- Mallu on kindlasti parem kirjutaja. Lugu on ladusam, paremini toimetatud. Mõlemad on biograafiale lisanud eneseabi nippe. BSH omaenese tarkusest, Mallukas kasutanud professionaalset psühholoogi. Mõlema raamatu suurim väärtus võiks ehk ollagi pakutav eneseabi noortele inimestele, kes siis loodetavasti väldivad seeläbi vigu (muahhahhaaa) ja saavad positiivsed rollieeskujud.

Üks teema, mis mind isiklikult puudutas olid suheteklaarimiskirjad. Ilmselgelt on mul sellega mingi isiklik psühhotrauma. Mingi aeg tagasi leidsin oma kunagi saadetud kirjad- mustandid, mõned jäid saatmata, osa vahetasime tagasi. Kui ma eelmises postituses praalisin, kuidas ma ei muutu, siis siinkohal tahaksin olla veendunud, et ma olen muutunud. Need kirjad ajavad öökima. Seal on manipuleerimine, ratsionaalne arvestamine. Kalkuleerimine, kuidas võiks mingit asja öelda. Mitmed on tunnistatud, kui palju nad tookord haiget said. Niimoodi ei tohiks mitte kunagi suhteid klaarida. 

Päris lõpuni ma seda raamatut lugeda ei suutnud. Mulle tundus, et olen teemast- kes keda armastab- juba välja kasvanud. Aga võta näpust.

Targaks saamine

Ma olen varemgi horoskoope ümber kirjutanud, sel korral pidi eelmisel nädalal olema kõikides tähtedes kirjas "areng, haridus, õppimine". Oliju?

Teisipäeval peeti minuga nkk ringkonna poolt arenguvestlus. 
Kolmapäeval ja neljapäeval andsin selle aasta esimesed loengud. Sel aastal on grupis kõik naised. 17. Esimesed loengud läksid minu enda jaoks hästi. Vist ikka natuke on kogemustest ka kasu. Ma polnud päeva lõpuks toss, vaid vastupidi- energiast laetud. Hea mõte oli, et tegin  ülesehituses ja metoodikas muudatusi. Minu enda jaoks on asi loogilisem ja mul on lihtsam veenda, et räägin huvitavat ning vajalikku asja. Õppijad on taas toredad, usinad ja töötavad rõõmuga kaasa. Loodetavasti jagub seda energiat ka mõne nädala pärast.

Reede pluss nädalavahetus olin juhtimiskoolitusel. See oli eelmisel aastal läbitu teine osa. Eelmise korra treener polnud üldse minu inimene- minu jaoks oli ta seksistlik, enesekeskne ja halb tagasisidestaja.  Ja ma andsin talle tookord hävitava tagasiside.
Mu vastas istuvad tuttavad pidid naerust ära surema, kui nägid mu nägu... kui mind määrati taas selle treeneri gruppi. Ta vist ei mäletanud mind (õnneks), uuris, et tundun tuttav aga kust...
Mul jälle vedas. Sattusin jälle  võitjate meeskonda. Sel korral oli meid kokku neli minusugust, aga kui tugineda siirupilisele tagasisidele, siis tundub, et saime võimu kenasti jagatud ning kõik toimis. Kõik ülesanded "võitsime" st võistlust sellises kohas ju ei toimu, aga ikka ju hea, kui annad 100% õigeid ( =mida eeldatakse ja oodatakse) vastused.  Meil oli tore, sai palju nalja jne. Mina pidin küll (nagu alati) paar korda suures saalis taas " nurgas seisma", kui selgus et kursusel andsid vaid paar inimest märku, et saavad aru minu kasutatud akronüümidest- SMART, KPI, EBITDA... (juhtimiskoolitus khm..)
(Kui keegi vajab kusagil näidet inimesest, kes pole õppimisvõimeline- võite vabalt mind näiteks tuua. Mul on kenasti ära vormistatud 3 vastust/teemat, mida kogu mu elu jooksul mulle ette heidetakse/saan tuua välja arenemis- ja õppimiskohtadena. Üks neist on arrogants- ma ei arvesta auditooriumi tasemega.. Ei õpi)

Eelmise postituse järeldused

Kirjutan siia,

Lühidalt: tehnoloogia oli järgmine: mina lihtsalt rääkisin, ai tekitas teksti ja toimetas st polnud päris üks ühele mida ütlesin. Selle kopeerisin blogisse.

Peamiselt kaks järeldust. Esiteks, natuke üllatav, aga samas ka vastus sellele, miks (minul) pole nii lihtne blogida ( tähenduses- avan arvuti ja tipin sinna mõtted). Mõtte saamisel tekstiks on väga palju etappe. Lihtsalt ideed, mõtted ja sõnad ei ole veel mõtestatud tekst. Isegi, kui Ai pani komad vist õigetele kohtadele, leidis õiged suurtähed ja punktid ( ei kontrollinud) ning sõnastas voolava jutu ümber. Muutis stilistiliselt. 
Siis ise oma peaga oleks veel kõvasti muudatusi teinud. Stiil eelkõige, lõikude järjestus. Prioriteedid. Iga väljaöeldud sõna pole veel kuld, mida maailmaga jagada.
Ai-l, nagu ma ka muudel puhkudel olen tähele pannud, on liiga palju vahtu ja vähe konkreetsust.

Teine. Prompt. Nii nagu Notsu mainis- on veel arenguruumi toimetajana. Jah, tõsi. Aga üks osa süüst on ka minul endal. Rolli, lähteülesande, stilistika peaks konkreetsemalt määratlema. Kui mingil hetkel on aega, siis proovin uuesti, parema lähteülesandega + geminiga+ eestlaste tarkvaraga. 

Järeldus. Kui tahta blogi kirjutada ai abiga, on vaja natuke põhjalikumalt teha eeltööd ja masinat õpetada. Või jääda ikka " vana kooli" juurde ja ise edasi pingutada :)

Kiri Marcale

Kallis Marca,

Ma olen sulle varemgi kirjutanud. See on naljakas, et sa oled üks vähestest blogijatest, kellele ma saadan kirju. Ma lubasin sulle postituse – olen sulle postituse võlgu, kuid mingil põhjusel ma ei suuda seda teha. Ma ei saa viimasel ajal enam blogida, kuigi suudan moodustada veel lauseid: alus, öeldis, sihitis, määrus jne, aga neist ei teki terviklikku teksti. Ma ei tea, kas tegemist on algava dementsusega või üleminekuea uduse aju sündroomiga. Kas ma hakkan lihtsalt vanaks jääma või on mu aju lihtsalt üle koormatud?

Ma proovin nüüd seda teha chat gpt-ga. Mina räägin, tema toimetab.

Tundub, et olen jõudnud etappi, kus ka mina lihtsalt enam ei jõua. Ma olen väsinud, aga ma ei oska punkti panna. 

Ma ei oska tõmmata piiri ja öelda "siit enam edasi ei lähe." Võimalused, mis mul on, tunduvad kõik nii ägedad, et neist on raske loobuda. Aga samas, kui jätkata samamoodi, siis kaua ma vastu pean?

Sitsiilia reis. Reis Sitsiiliasse

Pistaatsiajäätisevõileib 

Juulis ajas Etna tuhka välja ja lennud suunati ümber. Kõigepealt saime teate, et lennufirmad on plaane muutnud ja meie reis lükkub kaks päeva edasi. See lükkas veerema lumepalli. Muutus ööbimislinn ja siis ka hotell ja sellega koos muud plaanid. Lennuki pardal ootasime väljasõitu 45 minutit, kuna parandati maandumistulesid. .

Sitsiilia on oranž. Igal pool must tuhk. Ja pigem Elena Ferrante, kui Mayesi Itaalia. Kõik on.. korralagedus. 

Kuidas tegelikult läheb

kohutavalt.
Teisipäev oli puhtalt adreka pealt. Õhtul kell 10 jõudsin koju ja olin täiesti laip. Kolmapäeval olin koomas- peas vatt ja ninas tatt. Neljapäeval ka. Õnneks täna tundub, et hakkab juba looma..

Audit läks hästi. Meie audiitor on äärmiselt tore, professionaalne. Ja oskab väljastpoolt vaadates teha tõsiselt häid tähelepanekuid ja anda ideid, kuidas paremini. Kvaliteedijuhi suutsin taaskord paaril korral viia ataki äärele. Mulle meeldivad mängureeglid. Aga ma ei salli reegleid reeglite pärast. Neid, mis on ebaloogilised, mõttetud, arusaamatud..
Ma räägin liiga palju. Mitte kvantitatiivselt, vaid kvalitatiivselt. Seda mida ei peaks, ega tohiks.

Mingi aeg tagasi oli meil üks golfiüritus. Olen vist korda viis saanud baaskoolitust ( aga ikka ei oska ega meeldi) ja teadsin, et see asub kusagil Peterburi maanteelt tuleb ära keerata. Kuna väga kindel polnud, toksisin aadressi gpsi.  Ja gps juhatab mind Paldiski maanteele!? Segaduses ja hämmingus. Keegi helistab. Ja räägib, et tahab minuga intervjuu teha. Mina samal ajal juurdlen, et kas panin  kogemata vale aadressi. Alles ma siin sõitsin Metsaääre asemel Mereäärde. Ja siis järsku punane sähvatus ( 40 eurot). Et tast lahti saada, ütlesin jah. Aadress oli õige, kes oleks osanud arvata...

Niipea, kui salvestamine lõppes, sain aru, et see oli viga. Intervjueerijaks on mu kunagine kiusakas konkurent, kelle tõttu olen sõna otseses mõttes pisaraid valanud. See tekitas raamistuse. Mu hoiak oli vale. Ma räägin liiga palju. Mitte kvantitatiivselt, vaid kvalitatiivselt. Seda mida ei peaks, ega tohiks.
Aga noh, kessee ikka viitsib siukseid asju kuulata, lohutasin end. Ja siis tulid muud asjad peale.

Saare võimalikkusest

See on alati täpselt seesama stsenaarium. Mu mees jääb haigeks. Ma ikkagi üritan-deson, tuulutan, vitamiinitan ja magan teises toas. Aga ei pääse. Kui muu osas enam-vähem, siis nohu vastu tahtejõuga ei saa. Homme on hambaarst ja ülehomme audit ja siis hooaja esimene kooriproov ja üks koolitus, mis huvi pakub ja õppematerjalid tuleb valmis seada ja nädalapärast puhkusereis. Ma lihtsalt ei saa lubada endale luksust olla haige.

Käisime saarel. Ma olen seal varem käinud, aga mitte olnud. Täiesti uskumatu- nii lähedal linnale asub paradiis. Liivarand, vaikus. Pääsesime giidi abiga vanadesse majadesse. Mis lagunevad.. pole ju mõtet, meie lühike suvi jne. Teate küll. Aga kahju on. Kui ma oleks miljardär...

Uus septembrikuus

Selle sügise hitt tundub olevat kurgidieet. Teineteisega mitteseotud allikad on seda sõltumatult kinnitanud. Uus on unustatud vana.

Avastus. Mu sammulugeja arvestab kiikumise sammudeks ( õel naer)

Mind ajab närvi, kui ai vastab küsimusele " guugelda, pane otsingusse.." 

Täna oli väga hea genAI koolitus, kus selgus (üllatus!) et viga on minu kehvas lähteülesandes. Kas see pole nörritav. Ma kasutan ai -d, et elu oleks lihtsam. Aga selleks et oleks lihtsam, tuleb kõvasti vaeva näha...

 

Tootearendus

 

see ei ole postitus. 

Lihtsalt, et ma pärast leiaksin üle, siis koondan kokku maailmast kuuldud hea tootearenduse näited, mida saan loengutes kasutada.

Beko koolituselt. Tooted on maailmas müügil, meile pole veel jõudnud väiksema ostujõu tõttu.

• multi-zone külmik. Idee selles, et saad sügavkülma kambri nupuliigutusega muuta jahekambriks. 
  Mulle tundub, et see on läbimõtlemata idee. Olukord, kus sul tekib 2 x rohkem jahekaupa on vast paar korda aastas. Mingi juubel, jõulud jne. Pigem võiks olla rakendus energia kokkuhoius. Et kui sügavkülma asjad otsas, siis saad lihtsalt selle sektsiooni välja lülitada (see lahendus on ammu olemas).
• split&cook. Ahju saab spetsiaalse plaadiga jagada kaheks. Ning mõlemas sektsioonis on erinev temperatuur, mis võimaldab teha erinevat toitu. Kasu taas energiakokkuhoius ja/või multitasking- sama ajaga 2 erinevat reziimi.
• külmikus " harvest fresh" funktsioon- Point siis selles, et köögiviljasektsioonis imiteeritakse ööpäevast valgust- koidupunast päiksevalguseni jne. Tundub mu jaoks selline ... nice to have
• tarbijatelt tulnud soov oli olnud. Ahju klaasuks on tavaolekus ( st kui ahi töötab, siis on valgus sees ja nagunii paistab läbi) läbipaistmatu, must. Tänapäeva kööktubades ilmselt tõesti asjalik.
• vee kokkuhoid.
  nõudepesumasin säilitab viimase loputusevee 24 h, ja kui selle aja jooksul masin uuesti käivitatakse, siis kasutab seda nn eelpesuks. Kui periood on pikem, siis mitte, kuna vesi rikneb.
  Sama funktsioon ka pesumasinas. Tsentrifuugimisel tekkinud jääkvesi kogutakse kokku ja kasutatakse pesufunktsioonis.
• Jaapani wc pott. Loputuskasti kohal/asemel on kraanikauss. Kätepesuveest saab loputuskastivesi. No neil seal on muidugi palju ägedaid lahendusi, eriti kempsude valdkonnas.
  
  

Nostalgiatripp: maitserännakud

Oo, meemid mulle meeldivad :) Tänud algatamast. originaalpostitus on siin Kaamos ja W. Lisaks loe ka Klari ja Iganesmida postitusi. Kahe viimasega ma küll koos luurele minna ei saa :)

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

Sellist vist polegi. Aga nostalgialaksu saan ma magustoitudega. Kui kusagil kohvikus pakutakse leivasuppi, mannavahtu, saiavormi. Ühes peenes Pariisi kohvikus sain sellist lumepallisuppi, et oi-oi-oi... Ise kodus ma neid teha ei viitsi.

2. Mida enam ei taha?

no näiteks... radiaatori peal tehtud " röstsai" suhkruga. Samuti ei isuta enam eriti kakao ja suhkruga segatud hapukoor :) Ei taha võtta ühte kätte pätsi saia, teise 100 grammi keeduvorsti ning magustoiduks kamašokolaadi ja loputada see alla pudeli limonaadiga või klaasi gaseeritud veega.

3. Mida enam kunagi ei saa?

Aus vastus on, et mitte ühtegi toonastest toitudest, sest muutunud on pannid, toorained, valmistusviisid. Ma isegi ei tea, kas searasva, mis andis toidule spetsiifilise maitse, enam müüaksegi.  Toitudes on vähem suhkrut, soola ja rasva..
Ühel seminaril räägiti, et jah- paljudel juhtudel me mäletame nn valesti-  nostalgia annab toidule parema maitse, kui see oli. Aga mõningatel juhtudel on see tõsi. Näiteks köögiviljad. Tomatit kasvatati toona mullal, nüüd mullavabalt, lahuses. Muld on muutunud kehvemaks ( st seal on vähem toitaineid) ja seetõttu maitseb porgand teistmoodi. Siis on veel geneetiline lahjendusefekt. Maailma toitmiseks on aretatud sorte ( nt kana), mis saab ruttu suureks, aga on selle võrra maitselt lahjem. 
Tooted pakendatakse teisiti (leib, piimatooted, lihatooted) ja ka see mõjutab maitset päris kõvasti.

Savvusanna sõsarad

Meil näidati välikinos Savvusanna sõsaraid.
Ilmselt polnud see selle filmi jaoks just parim keskkond. Väljas sadas vihma, mingid sääselised tüütasid ja minu lähedal istus grupp umbes 7-9 aastaseid                         poisikesi, kellel oli alguses lõbus, siis piinlik ja lõpuks hakkas õnneks igav ning nad läksid ära.

Film oli väga hea.  Super operaatoritöö. Imelised kaadrid. Väga head rakursid, nii et paljas keha ei mõjunud ei erootilise ega pornograafilisena. poisse ajas itsitama pigem audio, mitte video. Väga meeldis muusikaline taust. Mõjuv, intensiivne. Ja režissööri peab ka kiitma, kuidas inimesed rääkima saadi.

läksin koju ja mees küsis, et millest film oli... ja ma ei osanud vastata- Oli see sellest, et naistel on raske elu? Aga kui vaadata, siis minu meelest on meil kordades rohkem katkisi, lõhutud ja kompleksides mehi (aga võib olla on mehed lihtsalt nähtavamad?). Ma ei oskagi defineerida, mis oli see kandev idee, mis kõiki neid lugusid ühendas. Eks ma pärast guugeldan, et mis õige vastus on.
Ja ehk polnudki midagi. Olidki lihtsalt lood. Mingi hetke kaardistus. Vahel on piip lihtsalt piip.

mis mind aga närvi ajas. Vanemate süüdistamine. (ma tean. Kui naised oleks koostanud piibli, siis oleks kindlasti ühe õpetusena kirjas- sina ei pea mitte tundma end kogu aeg süüdi. Olles ise nii ema kui ka tütar, ei meeldi mulle absoluutselt vastutuse veeretamine ükskõik kummale poolele. Ma olen sama teemat viimastes postitustes jauranud, aga ehk peab lihtsalt mingi asja enda jaoks läbi ja lahti kirjutama.) Süüdistamine lähtub eeldusest, et inimene saab nipsust oma käitumist muuta. Vabandust. Aga halb inimene olemine on nagu alkoholism või sooline identiteet. Sa oled lihtsalt selline, see on haigus. Huvitav, miks meil on tekkinud selline valikuline tolerants. Miks mingi puudus on aktsepteeritav, aga teise pean ma kogu maailma ees hukka mõistma?
Jah, kindlasti on sadiste. Aga usun, suuremalt jaolt on see tahtmatu. On üsna vähe emasid ja isasid, kes tahavad oma lastele halba. Enamik meist tahab head. Aga ühelt poolt- me ei oska. Ja teiselt poolt on alati ka vastuvõtja. Kui vastuvõtja ei ütle, mis talle meeldib, on väga raske seda  välja mõelda. Mitmes intervjuus väljendati ka arusaamist, miks ja kuidas vanemad selliseks kujunenud on.

Võikriis

Ajakirjanduses on niipalju putru, et professionaalne kretinism lihtsalt sunnib ühe lusikatäie lisaks lisama.

Mis siis juhtus? 
Ajakirjanik käis oma kodupoes (või sai teate lugejalt, vahet pole) ja märkas, et selles ühes ketis pole müügil ühe konkreetse tootja võid. 
Ilmselgelt ei astunud ta näiteks kõrvalpoodi (eile kontrollisin- Maximas on letil E-Piima, Estoveri, Saaremaa, Valio ja Läti tootjate võid, aga ilmselt homme enam mitte, sest kõik on ju kursis ja igaks juhuks peaks varuks ostma...), vaid eesmärk on ju saada klikke. Kirjutas artikli. Kriis. Helistas tootjatele, kes rõõmuga kinnitasid hüpoteesi, allpool selgitan, miks.
Ja meil on teema, mida arutada. Võikriis! Katastroof! Kas sellist Eestit me tahtsimegi. Oleks nüüd vaid Savisaar.

See on igaaastane fakt, loodusseadus, et suvine piim on lahja. Koort on vähe, seega ka võid vähe. Nõudlus on laes ja pakkumine madal. Paljud tootjad sätivad selleks ajaks liinide hooldused, mis on äärmiselt loogiline ja mõistlik.

Ning siis tuleb sul geniaalne idee- pakuks tarbijatele väga soodsa hinnaga võid. Unustades mikroökonoomika abc- , on tooteid, kus pakkumist ei ole võimalik nipsust suurendada. See lihtsalt ei ole reaalne. Kompoti teeb maitsekamaks efektiivsus. Efektiivsuse nimel olen ma oma sortimendi lihvinud imeõhukeseks ja kitsaks. Ning kui nüüd ühe tootjaga juhtub jama, siis lumepall hakkabki veerema. Sa võid saada kaubale teise pakkujaga, aga ilmselgelt ei suuda mitte keegi täita avatud turul seda auku nii kiiresti.

Sest me oleme avatud turul. Või hind maailmaturul on (23.08) 7,75 /kg, koore hind 9,75/kg. Või kilogrammi tootmise omahind peaks tänase piimahinnaga olema 7,20. Siit puuduvad kõik marginaalid ja maksud.
Kampaaniavõi väljamüügihind oli 8,45 eur/kg. Tee nüüd pisike matemaatikatehe, võta maha käibemaks ja kuna kõik tahavad ka palka saada siis nii tootja, kui ka kaubandusketi marginaalid.. ja heureka..

ebaprofessionaalsus on selle kriisi nimi

Tänapäeva noorus

mida tuttavad räägivad.

Sõbral on laps (ca 11 a) tõeline arvutisõltlane ja vaheajal teatavasti asi eriti hull. Mõtleb  igasuguseid nippe välja, et laps korrakski ekraani tagant välja saada.
Andis siis lapsele raha ja käskis poest paar asja tuua.
Istume lobiseme. Helistab lapsele.. Kuidas seis on?
(mina kuulan kõrvalt)

Kas said asjad kätte?
...
Käisid poes?
...
Kuidas siis...?
...
Tellisid kulleriga????!!! 

Teine lugu, võimalik, et olen selle juba kusagile kirja pannud.
Naised arutavad, et tänapäeval poiss-tüdruk on selline voolav nähtus, ja ei ole kindel, kas on üldse hea toon vahet teha ja rõhutada, kes on poiss ja kes tüdruk. Las igaüks ise otsustab, kes ta olla tahab.
Jah, räägib üks. Aga minu lapse klassis õpivad kaks tüdrukut, kes on kassid.
Me muidugi naerame, aga selgub, et tegemist polegi naljaga.
Lapsed suhtlevad ainult nurrudes ja kräunudes ja kannavad maske ning kostüüme...

Tõepoolest. Miks mitte, kui hinded on korras...

suva

ma olen nüüdseks kolm mustandit ära kustutanud. Mõtted käivad peas ringi, aga sidusat lugu ei teki. Kuskil keegi ajakirjanik ( sry, ei mäleta nagu tavaliselt) avaldas arvamust, et ei peakski nii palju uut materjali kogu aeg juurde tootma. Infot ongi liiga palju.

Olen alati arvanud, et oskan paljusõnaliselt seletada ja lühivorm ei ole minu jaoks. Mingi aeg taasavastasin enda jaoks X-i, Konto on mul sada aastat olnud, aga postitanud pole suurt midagi. oo kui tore omada kontot, mida keegi ei jälgi, mõtlesin. Saad olla sina ise.
ja siis sain aru, et mul pole ju sinna midagi kirjutada.  Ma ei oska nii lühidalt ja nii vaimukalt. Aga x-i ma jumaldan. Täielik heatuju kanal. Ma õhtuti sirvin ja naeran kõva häälega.
Siis leidsin Threadsi. Selle kohta ei oskagi mingit seisukohta võtta. Veel.

vaja oleks vahepealset.  Kuhu ma saaks kirja panna näiteks  sellised mõtted.

mu vastasmaja katusel- st siis 9 kordse, elab orav. Ta on hullult energiline ja kogu aeg sebib ringi. Kui ta minu käest küsiks, siis ma vastaksin et asjata. Ei ole vaja niimoodi rapsida. 

Raadiost rääkis, et varesed on monogaamid ja üldse oli sel nädalal väga äge järjejutt.

Ma ärkasin varahommikul üles jõhkra peavalu peale. Miks. Täiesti arusaamatu. Ei ole palavikku.Vist neli ibukat olen juba võtnud. Siiani pea valutab. 

Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Uhkus

Ma ei tea, mida teie õhtuti loete, aga mina sirvin Mikroökonoomika õpikut:) 
Kolm huvitavat tähelepanekut. Esiteks, väga vähe on nn uut- mis tähendab, et suur osa kunagi õpitust on meeles! Ja ma olen kas alateadlikult, intuitiivselt või siis tõepoolest toona õpitut kasutanud. Ma olen täiesti hämmingus.

Teiseks. Kuidas on võimalik et sellest on möödas üle 20 aasta. Kaks Kümmend Aastat. Ja uskumatu, aga tõsi: suur osa neist tarkustest on siiamaani aktuaalsed ja vähemalt minu meelest õiged. Ma kasutan neid tänaseni. Ja pole uute revolutsiooniliste teadmisteni jõudnud. Kõik kehtib.

Ja kolmas- naljakas on lugeda, et  toona raamatutes  tehtud prognoosid, ennustused trendide osas on suuremalt jaolt õiged. Või siis õiged mõningate mööndustega. Näiteks üks, mis meelde jäi (ei viitsi täpset tsitaati otsida). Ennustati, et PCde tähtsus ja turuosa langeb, kuna inimesed kogunevad pigem nn internetipunktidesse, kust saavad juurdepääsu väikese tasu eest.  Esimene ja viimane osa on õiged, keskmine mitte. Meil on igal ühel taskus oma väike "PC".

Eelmise õppeaasta lõpus otsustasin, et koormus on liiga suur. Et kui, siis poole vähem. No jah. Lahkusin koosolekult  8 vähema tunniga. 

Ahnus

Kui jagada inimkond kaheks: kütid ja korilased. Siis mina olen kindlasti viimane.

Pohlaluurele võiks ju minna. Kõnnin metsas ja kiidan ennast, et suudan pilvikuid ja kukeseeni ignoda. Sel aastal seeni ei korja, kuna ma ei suuda üksinda nii palju süüa ja teised ei taha.

Pohli on sellel aastal jõhkralt palju. Aga tahaks veel mõned päevad valmida.. toored jäävad mõrud... Mõtisklen, kas need marjad on nädala pärast alles.. kõnnin edasi ja..

Näen, et üks naine korjab mitte kaugel MINU pohla kohast MINU pohli. 

Lähen joonelt tagasi ja korjan tsirr tsirr oma ämbri täis. Õnneks on vaid liitrine.

Eelmisel aastal tabas mind valgustus. Miks teha moosiks 6 euroseid maasikaid, kui eksootilised luuviljad on 1-2 euri ja üldse mitte pahad. Praegu on virsikud 1,59. (Päris hea kombo jäi.)

Miks ma seda teen? Sest. Automaatne evolutsiooniline reptiilaju süsteem 1 käitumine.

Hiljem

Ma panin kirja oma Pariisi olümpiamängude avamistseremoonia muljed vahetult peale etendust. Ja arvan siiani, et see oli vaimukas, naljakas, äge, põnev, ühiskonnakriitiline, eneseirooniline, professionaalne. Lühidalt: vaimustav.
Ja siis loen päev hiljem sotsiaalmeediast, et ei.. see oli hoopis kõike ja kõiki solvav.
Umbes samasugune reaktsioon oli ka Barbie filmiga, mis vastas mu meelest samadele omadussõnadele ning lisaks andis raamistuse ning ankru Oppenheimerile.

Ei julge nüüd isegi öelda, mida ma Banksy näitusest arvasin ( samad omadussõnad).

Maitsed on vaieldamatult erinevad. Aga huvitav hoopis, et miks mul puudub see filter. Miks ma ei näe selliseid asju. Keegi kirjutas, et oli habemega naine- oli või?! Ja kui oli, siis.. mis siis?! Miks Kristus või Olympos ei võiks olla kehapositiivne naine.  Miks sa üldse märkad sellist detaili ja  kisud selle välja tervikust ning kontekstist. Miks mina ei märka? Ja kasvatus-taust-eelnevad kogemused- haridus ei ole õige vastus.  Võin tuua sada empiirilist näidet vastupidise tõestamiseks.
Miks minu jaoks pole miski niipalju püha? Midagi on ajus valesti?

Eesti keel ja Pariis

 

Üks halb ja üks hea teema. Alustan halvast. ettevaatust, järgneb vihakõne.

Ma olen nii nördinud, kuri ja kurb, et taas kord Eesti riik ei kehtestanud end ja andis järele õpetajate keelenõuetes. Eriti vihastab mind, et taaskord asetati poliittehnilised huvid- saada endale keskerakonna  ripakil valijad, kõrgemale riigi huvidest. Hullult paneb nördima, et seda tegi Kristina Kallas, kellest ma siiamaani väga lugu olen pidanud. ja täiesti arusaamatu on, kuidas on võimalik, et kaks parempoolset erakonda lasevad end ühel vasakpoolsel pantvangi võtta.

Et mis saab neist lastest, kui neil pole õpetajat? Ma ütlen teile, mis saab neist lastest kui neil ON umbkeelne õpetaja. me kasvatame üles veel ühe põlvkonna, kes olemata tööjõuturul konkurentsivõimelised ja võimetud osalema eestikeelses meediaruumis, on kibestunud Eesti riigi suhtes. On julgeolekuoht ja sotsiaaltoetused.  Ma mõistan, et suurem osa mu blogi lugejatest ja valitsejatest ei saa sellest oma igapäevases eestikeelses mullis elades aru. Aga minu ümber on AINULT vene keel ja ma olen seda kõike kogenud.
Lisan veel, et see võimaluste aken, mis meile Ukraina sõja tõttu avanes, on sulgumas. Minu koduoblast ei pursi minuga enam eesti keelt. Nad on võitnud. Jälle. Uuesti.

Soliidne

Jätkan Epu algatatut. President kohtus eile ministrikandidaatidega ning täna valitsusega.
Vaatan pilte ja möönan, et soliidsus ei ole riietuseseme nimetus ( a la ülikond), vaid stiil, lõige. Ning eelkõige materjal ja istuvus. Üllatavalt palju annab juurde soeng  ja meeste puhul muude karvade sätung.
Kas soliidne võib olla isikupärane, jah võib. Piisab nt Signe Kivi guugeldamisest.

Kas poliitik peab olema soliidne? Ei pea.
Kas poliitikul on lihtsam, kui ta on soliidne? Jah on. Enamik inimesi ostab ikkagi silmadega. ja soliidsena on lihtsam müüa turvatunnet, usalduväärsust. Professionaalsemat kuvandit.

Pool juulit

Käisime langudel külas. Kui pidid seda sõna guugeldama, siis ok, ma pidin ka :) Mulle tuli meelde, kuidas minu ja mu mehe vanemad omal ajal tuttavaks said.  Õnneks elasid nad ühes linnas ja seega meil oli väga lihtne- kõik sünnipäevad, jõulud jne veetsime koos. 
Meil sellist suhet kahjuks olema ei saa, kuna asume Eesti erinevates otstes. Enne pulmi võtsime mõlemad mitu korda hoogu, aga kuidagi ei leidunudki seda vaba nädalavahetust. Nüüd siis lõpuks. Väga väga toredad inimesed. Ma olen seda varem juba kirjutanud, aga kordan veel. Sa ei saa seda ette planeerida, ega mitte kuidagi mõjutada, aga mul on väga hea meel, et mu lapse abikaasa on pärit tugevast, soojast ja armastavast perekonnast. Ma usun rollimudelitesse. Lapsele panin ka südamele, et unustagu kõik, mis lapsepõlves oli ja vaadaku kuidas mehevanemad elavad. Nii peabki.

Töö on nagu liiv. Kaevad uue raja ja jälle on see täis. See kuu on olnud eriti loominguline. Ma olen disaininud, joonistanud, voltinud, uusi tooteid välja mõtelnud.. Selle töö kõige raskem ja tüütum osa on see, et sa näed kohutavalt palju vaeva, ette teades, et üsna tõenäoliselt on see tühi töö . Ülejala ka ei saa lasta, sest mine sa tea, juhtub ime, ja siis oli vaja korralikult. Praegu on küll selline seis, et kui kõik need projektid õnnestuvad, siis ma uuel aastal kõlgutan ainult jalgu... Vahel juhtuvad ju imed?

Kanalid

Ma tean, mida ma peaksin tegema, aga mul on vaja end välja elada. Katarina tegi otsa lahti.

Telefonis on kõned, SMS, Messenger, Whatsapp, Signal. Arvutis lisaks outlook. 

Keegi otsustas, et Signal on turvaline. Tulemas üritus. Keegi postitab: kas saaksite esmaspäeval tulla? Pea 20 inimest: jah, ei, saaks teisipäeval.. 

Toimetulekustrateegiad

Epp kirjutas, küll teises kontekstis, oma toimetulekustrateegiatest ja ka Morgie võttis jutuks laiskuse.

Kirjutan enda toimetulekustrateegiatest.

1. üks mu elu mõjutajaid on olnud  Levi psühholoogiaraamatud, kust sain ka rolliteooria.  Nagu kõik maailma lapsed, nii mängisime ka meie hommikust õhtuni rollimänge ning kirjutasime, lavastasime ja etendasime üritustel näitemänge. Seega oli kirjeldatu arusaadav ja loogiline. Kui pead tegema midagi tüütut või ebameeldivat, siis võtad endale rolli ja etendad seda. Inkassaator, kuri tädike, korrapidaja, ekstravertne suhtleja ...
   
   kehtib tegelikult ka meeldivate tegevuste juures. Jälgida, kuidas käituvad sinu eeskujud ning proovid teha sama.
   On mind elus väga-väga aidanud. Sobiv vanasõna on Fake it till you make it
   
   
2. Kohe. Ära analüüsi, mõtle, planeeri (- kehtib siis rutiinsete ning tüütute igapäevaste tegevuste puhul). Vaid tee kohe, spontaanselt  ära. 
   Tõsi, eriti töises elus on tegevusi, mida ootamine ainult paremaks teeb. Mõned päevad hiljem võib selguda, et agarus on ogarus ja tegelikult on ümber mõeldud ja polnud vajagi. See tuleb ära tunda. Põhjendusi selleks strateegiaks on tegelikult kolm.
   
   Esiteks on oht ülemõtlemisele ning hakkad närveerima jne. Niipea kui ma omaette elama kolisin, lõpetasin igasugused " laupäeviti me koristame" "rutiinid".
   Näiteks sobiksid siia ka telefonikõned (või toostid, kõned). Mul on paar tuttavat, kes ei julge helistada. Näed kõrvalt, kuidas ta mõtleb läbi, teeb lausa paberile kava jne. Ja teemaks ei ole ettevõtte kasumit puudutav vms. Tavalised asjad. Ja siis, kui lõpuks on julgus olemas, helistab, hääl väriseb ja kõik läheb pekki. Selle asemel, lihtsalt võta toru. Lase 5 korda kutsuda, selle aja jooksul ei jõua närvi minna. ( ja inimene helistab tagasi, ja siis on juba lihtsam, kuna oled reaktiivses rollis) Ning ära mõtle kuidas oleks õigem ja kavalam. Vaid räägi siiralt lihtsate sõnadega, mis mure oli.
   

Vasjok Trubatšov ja sõbrad

Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...

Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.

Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.

Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa. 

Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud

Sina oled kullatera *

Mingil põhjusel saame me juba lapsepõlves endale sildid . 

Kutsu Maria, las ta vaatab muruniiduki üle, tema meil jagab seda tehnikat. Las Mart arvutab läbi, ta on mates tugev jne. Need positiivsed sildid on head. Kui su ümber on torm, siis on, millest kinni hoida. 

Zooloogiatund

Täna räägime kassidest. (mida kõike me ei tee, et omanikele rahateenimist ja otsuste tegemist edasi lükata) Neli empiirilist tähelepanekut

1. kasside karv on jahe. Ka kõige kuumemal päeval.  
2. Isegi kõige künklikumas voodis või diivanil suudab kass end kukutada sulle nii kõrvale, et ei jää millimeetritki vahet. Kassid ja kastid on vana teema. Ma mõtlen, kas see võib olla sama asi, et inimesed muutuvad rahulikumaks, saavad tagasi turvatunde, kui neil põske silitada/põse vastu midagi panna. Kassidel on see turvatsoon külg. Kui külg on tihedalt millegi/kellegi vastas, siis on hea ja turvaline?
3. kassid on rutiiniarmastajad. Eriti naljakas on see, et kui keegi pereliikmetest nt istub vale koha peal, siis on kass selgelt häiritud ja segaduses. Kõik Peab Olema Nii Nagu Alati. ( ja samas on nad nii uudishimulikud)
4. Kassid ei  roni, vaid hüppavad . Vastupidiselt siis ilvesele ja puukidele, kes mälumängu stampküsimuse väitel ei ründa saaki kunagi hüpates.

P.S. Mälumängudest veel rääkides, siis kas teadsite, et Kanadas on rahvustoit nimega Poutin ( puutin :) :) )

  

K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Algas juuli

igal hommikul õues käies koostan ma peas blogipostituse, mis jääb kirja panemata. Kas pole aega või siis ei tundu enam oluline. Ja mis seal salata, enesetsensuuri on aastate jooksul kõvasti lisandunud.

Aga kuna juuli kavatseb tulla ülikiire, siis näpistan pisut aega. Sest ma muutun.
Vaatasin paar nädalat tagasi nn peeglisse ja otsustasin, et aitab. Ma olen väsinud. 

Ma ei saa enam teha nädalavahetustel pikki tiire, sest mu selg hakkab valutama. Ma ei tee enam päevas 10 000 sammu, nagu viimased... 100 aastat? sest ei viitsi. Olen selle asemel lilli pildistanud, maasikaid korjanud ja söönud. Õhtuti pargis kiikumas ja lugemas käinud. Ma lõpetasin hommikuti pudrusöömise ja seniks kuni ma mõtlen välja, mida ma siis tegelikult süüa tahaks, söön võileiba.
nii et, P- järgmisel aastal ma sinuga enam mäkke ei roni :)  hakkan kehapositiivseks...

Ja juuksed muutusid ka.  See on tegelikult üks veider lugu. Mul on juba pikka aega üks sama juuksur, Ja nagu ma olen aru saanud, siis ta peab nn andmebaasi. Igatahes, varasemalt, kui olen öelnud,. et eelmisel korral polnud see, aga üleeelmise korra oma oli hea, siis ta teebki seda üleeelmisekorra oma. Sel korral kahtlesin kaua, kas üldse minna. Viimati tegi ta mulle väga hea soengu- tihedad valged salgud. Ja kui siis hall hakkas nn välja kasvama, siis jättis mulje, et täpselt nii ma ju tahtsingi. Mõnusalt kirju, päike aitas veel kaasa. 
Aga läksin siiski. Liisi lõpetas, ja mu juuksed olid helebeežid. Kehitasin õlgu, ta on ka varasemalt pannud mulle lõppu kergvärvi nt lillaka tooni, mis hiljem pesus välja tuleb. Sel korral pole tulnud. Ta värviski mu juuksed beeziks. Idee poolest suva, juuksed kasvavad. Aga ma ei saa üle hämmingust, et kuidas me niimoodi mööda rääkisime.

Botaanikatund

Mõned taimed, mille nimed on vaja igal aastal uuesti meelde tuletada. Ja mõned, mis on niisama
Sry, fotode kvaliteet, kuna telefon on s... praegu on mu lemmikaeg, alates maikuust. kõik õitseb ja õitseb ja lõhnab.

madarad ja mailased	Sinine on aas- ja lilla ( millest tehakse küüsi)metskurereha

Mina ja Ikea

Lasin endale kinkida pildiraami, et majapeal vedelevad paberfotod ( ja, on veel selliseid olemas ja tekib isegi juurde), kenasti ära paigutada.

Kõik, mis vajab täpsust, detailide nägemist ja nikerdamist, on minu jaoks EI. ma ei suuda. Tõsi, ma olen kunagi teinud rišeljööd ja mida veel, aga see oli ajal kui /......./ nutad ja teed.

aga no Ikea- see on ju lihtsa kokkupaneku kroonimata kuningas. või isegi kroonitud. Võta näpust. Tükk aega jamasin, kuidas lahtivõetud asi üldse kokku käib. ( Tuletan meelde, et jutt käib pildiraamist). Mõtlesin välja. Panin pildid vahele. 
Ja siis.. selgus, et esiteks ei ole raami sisse jäetud nn augud üldse mitte fotode mõõtu (või siis vastupidi). Teiseks selgus, et kuna fotod pole ju kinnitatud, siis raami seina riputades vajuvad nad kõik alla.

nuputasin nii ja naa. Mõtlesin välja, et paneks taustaks kleeptahvli. Aga ka seda ei saa, sest kleepuv pind ei kleebi ju ainult fotosid, vaid ka peale pandavat läbipaistvat katet ja siseraame jne. Mees soovitas kinnitada kahepoolse teibiga. Tegingi nii,  sai selline nika-naka,. aga sry. ma ei viitsi sellega rohkem jamada. 

Roheline

 Lõpetasin  taas just ühe rohearuande. Kaks päeva olen pusinud ja andmeid otsinud. Iga selline aruanne muudab mind natukese võrra vähem roheliseks. Huvitav, kui roheline lahjeneb, siis kas sinise või kollase arvelt. Kumb minust saab?

See kõik on lihtsalt..
Ma tean et peab planeedi päästma, aga .. need ootused, mis on, pole reaalsed, pole teostatavad. 

Ma elan täna prügimäel. Mu kodu on prügimägi. Pildid on minu kodust. Kapis on 2 prügikasti, neist ma pilte ei teinud. Ühes on biojääde  ja teises olmejääde.  Kraanikausi kõrval ripub kott, millesse lähevad jooksvalt tekkivad pakendid ja paber, mis tegelikult pole paber, vaid on samuti pakend. Aga mingil põhjusel korjan ma plastikut ja pappi eraldi. Ukse taga koridoris ootavad pakendikotid, mis tahaksid konteinerisse viimist. Ja välisukse ees on konteinerid. Ma ei kujuta ette esimesel korrusel elava inimese elu. Hais.
Selleks ehitatud kohta ei saa konteinereid panna, kuna sellega kaasneks ukse lukustamine ( et paharetid meile oma prügi ei tooks) ning prügikonteiner võib kogemata tulekahju korral majast põgenedes ette jääda ja see ei meeldi päästeametile.

Vihma sajab.

Põrnitsen oma arvutit ja ei oska kuidagi kusagilt pihta hakata. Ja siis otsustasin hoopis blogida.
Nad ütlesid mulle, et (iga)järgmine aasta on lihtsam  ja ma ise uskusin seda samuti. Et eelmisel õppeaastal sai ju materjalid ette valmistatud ja.. ma tean isegi seda, mida ma tahaksin teistmoodi teha. Aga ei oska kuidagi peale hakata.

Või ei peakski midagi tegema?
Eelmise aasta rutiin näitas, et mõned päevad varem enne tundi võtsin materjalid ette ja tegin sisuliselt ümber, mõeldes läbi, mida , mis järjekorras ja kuidas ma tahaksin öelda.

Samas tiksub kohusetunne- praegu on aega. Mis täna tehtud, see homme hooletu jne. Äkki mul pole hiljem aega. Äkki ma tahan ikkagi veel midagi lisada, pean lugema mingeid materjale või midagi.

Kooli kaudu on pakutud erinevaid koolitusi, kus vast ka jagatakse erinevaid nippe, kuidas ree peale saada. Aga ma ei saa neil osaleda. sest nad on keset päeva. Mu tööpäeva, mil teen oma kolme teist ametitööd.

Mulle tundub vahel, et ajakirjaniku töö on üks hullemaid. Sa pead iga päev üritama leida konflikti, pealkirja. See, kuidas jagatakse laskmata karu nahka - Kallas Euroopasse, on lausa tragikoomiline. Päris naljakas oleks, kui ta nüüd seda kohta ei saagi. 

Kõik on väga hästi

Kõigepealt väga hea tuju soovitus. Seriaal Clarksoni farm. Lisaks selle, et on pööraselt naljakas, täidab ka suuremat missiooni- näitab kuidas ja millise hinnaga jõuab meieni toit.

Ja teine soovitus. Mu hetke lemmiklaul. Geniaalsed sõnad. Tänane ekreskandaal annab veel lisamõõtme.

Selle aasta maasikad on olnud kuidagi nirud. Eile tõi mees Raja talust maasikad, mis ka maasikad on. Suured, päevasoojad, otse põllult. Imelised.

Valimistest

Ma töötasin kunagi ühes firmas, kus me pidime kord nädalas saatma põhjendused, miks müük on kehvem, kui oli aasta tagasi samal perioodil. (Tavaliselt oli sedapidi). Alguses oli keeruline, aga õige varsti kujunes välja vajalik leksika, mida kasutada. 
See tuleb mulle iga kord meelde, kui näen Voogi vaevatud ilmet taaskord põhjendamas mõnd erakondade reitingu uuringut  või siis nüüd valimistulemusi.

Liiga palju reklaami, liiga vähe reklaami, reklaam vales kohas või valele sihtgrupile. Halb ilm, hea ilm. Eesti probleemid mõjutavad või ei mõjuta üldse, hinnang valitsuse tööle, valiti ainult EL kontekstis jne jne.

Samas piisab vaadata/kuulata suvalise kanali "rahva häält". Motiiv: meeldib. Kusagil keegi põhjendas isegi pikemalt: Tore inimene on, juhtinud suurt linna räägib vene keeles . Minu koduoblastis sai Miša võitjana 15% häältest, Jana 8% ja Aivo 6%.

Minu motiivid olid veel lihtsamad, aga sellevõrra oli valik keerulisem. Kas valida keegi, kellest kopp ees, et saaks ta siit minema ( Reinsalu), või pigem mõni eksentrik, kes paistaks silma ja tooks Eesti pildile ( Helme) või peaks valima pragmaatiliselt- suurima fraktsiooni esindaja, et oleksime neis maksimaalselt esindatud ( konservatiiv või sots).  

Selline lugu

Esoteerikablogide nisš on vist täitmata? Ma võtan selle.

See  nädal on olnud inimeste nädal. Kaks klienti teatasid, et lõpetavad tegevuse - tahtsid kohtuda ja rääkida. Ja uued inimesed nende asemel tahtsid rääkida. Ja siis kolm muud klienti tahtsid kohtuda ja rääkida. ( jõime kohvi lennujaamas, sest lähedalolevad kohvikud avatakse alles kell 10..).

Ma südamest vihkan " kohtuda ja rääkida". Milleks? See raiskab mu tööpäevast ca 2 tundi, mil ma midagi muud teha ei saa. Ma olen hästi konkreetne (seda on mulle ette heidetud)- jah/ei, ei mingeid kuidas su koeral ja lapsel läheb jutte. Ei viitsi, ei huvita. Mul pole selleks aega. Ega ma ilma asjata efektiivse töötaja musternäide pole.
Aga pärast kohtumist tunnen ma end suurepäraselt. Inimesed annavad mulle energiat, Aga ma unustan selle alati järgmiseks korraks ära. Ja siis ma jälle vihkan seda momenti, kui keegi helistab/kirjutab, et saaks kokku...

Ja tulen siis ühelt kohtumiselt. Aeglustan "anna teed " märgi ees ja põmm... üks kena noor poiss sõidab mu autole tagant sisse.
Alternatiivne versioon: sõidan kohtumiselt tagasi, rääkides raamatupidajaga (hands free) mingeid asju. Lähenen ristmikule, aeglustan. Hakkan peateele sõitma, kui märkan vasakult lähenevat autot. Vajutan piduril, kirun, et telefoniga ei tohi rääkida, siis ei märka- tänan saatust et ma ellu jäin.. ja vajutan gaasile. Ning sekund hiljem käib tagaotsas põmakas. 

märgid

Lauluväljakul oli nädalavahetusel mingi söögiüritus, mõtlesime, et läheks. Panime kenad riided selga ja..  hakkas müristama ja välku lööma. Sõime siis kodus. Niipea, kui kõht täis, tuli päike välja.
Proovime pühapäeval uuesti, otsustasime. Ja uskumatu. Täpselt sama.  Päev otsa pidas kuiva. Niipea kui autosse istusime, hakkas kallama. Lõpuks sõime ühes suvalises kohvikus. Lõpetades auto juurde lonkides säras taevas päike.

Kas tavalist laiskust on veel olemas või pean ma leidma mingi diagnoosi? Terve nimekiri, mida tegema peaks. Riided läbi sorteerima ja tuimalt ikkagi jäätmejaama viima. ei ole ega tule seda kohta, kes vajaks kaltse. Vaja oleks uurida, millal ma viimati puugisüsti sain ja nii edasi, nii edasi. Ei viitsi.

Mind siiralt huvitab, kas Isamaa saab KOV valimistel mõne hääle, ilma lubaduseta, et Järvanit kuhugi ametisse ei luba? Uskumatu mees. Aga vähemalt aus ja siiras.

Eurovalimiste osas olen kõhklev. Ma ei saa sellest süsteemist aru, pole suutnud enda jaoks sõnastada. Head inimest ei tahaks Euroopasse nn raisata, aga ludride saatmisel pole samuti mõtet. Ma vist ei valigi.

Kus kohalikud söövad?

Soovitage kohvikut, kus juua tass kohvi lennukilt tulnud välismaalasega.

Parkimine tasuta.

Indigoaalane 15

 Mu blogi sai eile 15 aastaseks. Otsisin üles 10. sünnipäevaks kirjutatu.. ja midagi pole lisada.

Kas teie arenete /olete arenenud aja jooksul? ( õige vastus oleks siinkohal, ei. Et mind lohutada). Sest mina ilmselgelt ei arene. Needsamad paar teemat/probleemi/väljakutset mu elus korduvad ja korduvad ja korduvad. Mingil helgemal hetkel sõnastan ma (taaskord) probleemi ja kirjeldan (taaskord)lahendusteid. Aga mitte midagi ei muutu.

Blogi abiga näen, et olen endiselt samas punktis. Ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada. Ma ei tea endiselt kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi. Ma ei tea endiselt kuidas muuta  maailma ja muutuda ise.

Kunagi leidsin selle kirjeldamiseks isegi kena metafoori- nagu oleks karussellil ja maha ei saa.

Su iseloom on sinu saatus. Sinu valikud on sinu saatus. Isegi, kui elu pakub imelisi valikuid ning kuhjaga õnnestumisi.

Kukkus nüüd natuke pessimistlikult välja. Palju õnne ikkagi mulle ja suur tänu teile, kes te endiselt loete ning kommenteerite! Tegelikult on kõik hästi :)

Vaimsest tervisest

See oleks nagu nakkuslik. 
Tulin reisilt  eelduslikult väljapuhanud ja reibas. 
Käisime mälumängul ja saime üliväärtusliku kolmanda koha. Pesin aknad, märgates, et päike on aknalaudadele kõvasti liiga teinud. Ohkasin ja kasutades vana-head sajanditepikkust toimivat nippi. Paludes meest kannataja häälega, et ta tooks vajalikud vahendid.. eks ma siis nädalavahetusel teen ja lihvin ja värvin. Toimis, nagu tavaliselt. Mees lihvis, värvis.
Käisin ühel peol.
Nädalavahetusel käisin pika päeva abiks toitlustamas.

Lugesin Maarja positust ja klikkasin sellele testile.  Kõik lapsepõlvega seonduv oli "ei". Täiskasvanu asjadest olid mingid moodulid 100% "jah", teised 100% "ei". Ma ei tea, mis järeldust sellest tegema peaks. Algav dementsus? Võimalus rõõmustada, et vähemalt lapsena olin normaalne?

Ju siis see diagnoos pole. Aga üks sundmõte ja ärevus on muutunud taas väljakannatamatuks. (Ma säästan teid, sest " varja maailma eest oma pisaraid jne.)Leidsin, et mul on alles jäänud üks pakk xanaxit.
Laulukoorini oli aega. Ma peaksin kodust välja minema kell 17.15.  Kell kolm neelasin ühe tableti ja minutit kümme hiljem tundsin, et kui ma kohe pikali ei heida, siis suren. Ärkasin kell... 19.

Mis on neis ad-des ja Mg-s sellist, mis mind silmapilkselt uinutab? Müstika.

Igaks juhuks kinnitan, et eelnev pole mõeldud mitte kellelgi vaimse tervise probleemide pisendamiseks. Lihtsalt minul on nii.