Üks mu tuttav koondati ning nüüd läks karjääripöörde käigus tööle. Venekeelsesse lasteaeda. Eesti keele rääkijaks. Pedagoogiline haridus tal puudub, magistrikraad on muul alal ja makstaksegi selle eest, et ta räägiks töötajate ja lastega iga päev 7 tundi eesti keeles. Nn päris kasvatajad teevad abiõpetaja tööd. Üks neist on kohe-kohe sooritamas B2 taset, seejärel saab juba päris tööd teha. Teistel olevat veel minna. Õnneks on majapeal veel ka teisi eestlasi ja ka juhataja pidi väga hästi rääkima.
Ütles, et mingit vaenulikkust ( a la võtad meie töö ära ja sunnid meid võõrkeles rääkima) vähemalt praegu, esialgu, ei tunneta. Eelkäija pidas vastu 2 nädalat...
Kõik tuli nii tuttav ette. Kõige raskem on hoopis.. lihtlausetega, kirjakeelne selge diktsiooniga aeglaselt rääkimine. Tajumine, et sa oled 2024 aastal Eesti Vabariigi pealinnas vähemus.
Ma loodan, et ta peab vastu. Sest see, mida ta teeb on hädavajalik.
Nädalavahetusel käisime Eesti teises otsas juubelil. Setumaal. Imeline, kordatehtud puhkeküla. Lõuna- Eesti teeservad on küll hõredamad, kui ma varasemast mäletasin, aga hoonetest on näha raha. Kui kütuse hind peaks soodsamaks minema, siis tahaks teha ühe tripi nii, et eesmärki pole. Käiks ja vaataks. Nii palju on uusi silte- viitu kohtadesse, millest pole kuulnudki.
Tagasiteel kutsus üks sõber meid pizzat sööma. Habajale. Seal on kaks linnapõgenikku avanud pruulikoja ja pakuvad imelist pizzat. Teadsite, et Eestis, Tallinna lähedal on koht nimega Habaja? Pizza oli super.
Hommikul parki minnes kohtan lehepuhurimeest. Mingil põhjusel jääb ta mind nähes alati seisma, noogutab ja kergitab tervituseks oma nokatsit. Alguses tundus kuidagi hirmutav. Aga täna mõtlesin, et.. nii tore ju?!
Sõidan sellest pitsakohast suve jooksul maakoju minnes mitmed-setmed korrad mööda. Iga kord mõtlen, et peaks kinni pidama ja rahus tunnikese klaasikesega istuma, aga.....parkimiskohta pole, tahaks juba maale jõuda, päike paistab silma ja viuviuviuviu:) Järgmisel suvel lähen kindlasti! :D
VastaKustutaMis parkimiskohta? Viinaköögi (vana külasauna) ja maantee vahel on parkimiseks ruumi küllalt.
KustutaNad on talvel ka kenasti lahti. Käisime seal mu naise sünnipäeval (19. novembril), ja no suve jooksul muidugi ka mitu korda. Talvel on neil uisuplats ja tasuta uisulaenutus.
Kas see on see veinitalu? Midagi oleks nagu kuulnud.
VastaKustutaJah, Habaja Viinavabrik.
Kustutahttps://www.facebook.com/viinavabriku
Habaja on minu jaoks täiesti uus ja kuulmatu koht. Ja kui ma elaks Eestis ja ei teeks oma praegust tööd, siis eesti keele rääkija kohta tahaks endalegi. Ehk on neid kümne aasta pärast, kui pensionile lähen, ka saada. Siis võin aastas kolm-neli kuud Eestis inimestega eesti keeles rääkida. Mul on isegi iidvana pedagoogiline haridus (ajast, kui ülikool veel 5 aastat kestis), mis ilmselt eriti ei päde ja kasutatud ka pole, aga magister ja postmaster tõlkimises ja tõlkeõpetuses, nii et mind on aastaid õpetatud inimestega rääkima. Milline tore töökoht!
VastaKustutaMul oli sama reaktsioon, kui tuttav sellest rääkis- minu unistuste töö! Kohe lähen kirjutan lahkumisavalduse :) aga eks igal pool omad plussid miinused. Samas, vaikselt loodan, et kui pensionile kunagi lähen, siis on see võimalus veel alles. Hea selline vanainimesele sobiv :) :)
Kustutapole küll töö, aga näiteks Tartus käib aeg-ajalt eesti keele rääkimise õhtu, kuhu eesti keele kui emakeele rääkijad võivad end vabatahtlikuks üles anda ja siis koha peal kõnelda nendega, kes praktiseerida tahavad. Praegu käivat seal muidugi kõige enam ukrainlasi.
KustutaKui meie, kahesaja lapsega kooli imbusid 12 vene kõnekeelega ukrainlast, siis oli vahetundidel kuulda ainult ülikõva vene keelset jutuvada (minu jaoks jutumöla) Küll oli raske!
VastaKustutaHabaja viinaköök oli suur avastus. Peab ikka pidevalt Eesti reisisaateid vaatama (Maahommik jm.)
Ja mis need vaesed sõjapõgenikest lapsed siis oleksid pidanud peale hakkama? Vahetunnis hiirvaikselt nurgas konutama, sest ei oska veel eesti keelt? Nad ongi loomupäraselt valjuhäälsemad ja lärmakamad kui meie. Imbusid kooli, vaikselt nagu salaagendid?
VastaKustutaAitäh, Pilleke, ausa vastuse eest. Loodan, et Sul teemaga palju kokkupuudet. Minu isiklik arvamus, mis tugineb ajalool ütleb, et kui eesti põgenikud pidid oma sünnimaa maha jätma, siis hakkasid kiiresti selle maa keelt õppima, kuhu imbusid. Loomulikult küüditanud pidi eranditult kogu oma elu elama suure kodumaa keeles. Mõni näide sõjapõgenike tänapäevast, vägivaldselt keelde ümber pandud: Ja nikogda ne utšu estonski, võ dolšnõ govorit porusski! (sõjapõgenik Viktor, 10.a.) Ühe tegelase ema nõudis maakonnalinna kooli direktorilt vene keelset õpet. Ei saanud.Tsiteerin tema arusaama meie riigist: Miša
VastaKustutatak ljubit spa, eto vse besblatno. Minu lapselapsed ka ljubit, aga peavad selle kinni maksma. Topelt. Järgmine näide: täiskasvanud, õpetajaharidusega neidis (sõjapõgenik) ei suutnud kolme aasta jooksul omandada meie maa keelt suhtluskeele tasandil. Aga miks ta peaks. Selle aja jooksul oli ainult üks ema, kes võttis enda autistist poja ja sõitis oma autoga 6000km. koju tagasi. Minu lugupidamine, nutsime kõik. Andsin endast parima ja olen selle üle uhke. Muidugi on erandeid, neid saabki toetatud. Kui hakati korjama sõjapõgenikele majandusabi, siis nõuti meie vallas täiesti uusi voodiriideid jne. Mina olen ikka püüdnud taaskasutusega leppida, sest moi deti ljubit spa i teatr. eto ne besplatno. Vabandan blogi perenaise ees oma väljaütlemise pärast.