Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Või sa siiski teeskled, üritad olla tore, viiskas, järgida sotsiaalseid norme.  Vastad viisakalt  aitäh. Jätad oma mürgise kommnetaari enda teada  Võimalik, et see mäng hammustatakse läbi, aga teistel on parem ja sul endal on ka parem. 

Koroona-ajal vaatasin suu ammuli, kuidas mu liberaalsest täditütrest sai üleöö vandenõuteoreetik ja ultrakonservatiiv. Nüüd kuulasin hämmingus, kuidas mu konservatiivsest täditütrest on saanud võitlev feminist. Ta on nimelt (??)aasta ..  töötanud ainult meeste kollektiivis....
Mingil põhjusel häirib just mehi kui keegi on erinev. (Piisab, kui kuulata järjest Olukorrast riigis ja Keskpäevatundi, et selles veenduda). Häirib teise inimese (liigne)kehakaal, (roosa)juuksevärv, tättuud, taimetoitlus, koerad laste asemel, valed töökohad ja partnerid... Ma olen sellest ka varem kirjutanud.  Aga jälle kuulad ja tuleb meelde ja vangutad pead.

Ja ma ei vihka mehi. Päriselt ka. Ma usun, et mu isa on üks vähestest inimestest maailmas, kellega me oleme täiesti ühel lainel. Ning mul on maailma parim mees.

Ja #rahaon . Ma polnud ammu ses piirkonnas sõitnud. Keset tühjust on kerkinud muljetavaldav mitmetasandiline ristmik. Jah, põhja-lõuna suunas on üsna intensiivne ( Eesti kontekstis) kaubaliiklus.
35 miljonit eurot saadi  Euroopast. Hilisemad halduskulud? 
Huvitav, kas keegi, kunagi, ka üleüldse kaalub alternatiive? Et mõni valgusfoor? Möödasõidualad? Vana raudtee taastamine? Uus raudtee, mis valmib x aasta pärast?