Kirjutan enda toimetulekustrateegiatest.
- üks mu elu mõjutajaid on olnud Levi psühholoogiaraamatud, kust sain ka rolliteooria. Nagu kõik maailma lapsed, nii mängisime ka meie hommikust õhtuni rollimänge ning kirjutasime, lavastasime ja etendasime üritustel näitemänge. Seega oli kirjeldatu arusaadav ja loogiline. Kui pead tegema midagi tüütut või ebameeldivat, siis võtad endale rolli ja etendad seda. Inkassaator, kuri tädike, korrapidaja, ekstravertne suhtleja ...
kehtib tegelikult ka meeldivate tegevuste juures. Jälgida, kuidas käituvad sinu eeskujud ning proovid teha sama.
On mind elus väga-väga aidanud. Sobiv vanasõna on Fake it till you make it - Kohe. Ära analüüsi, mõtle, planeeri (- kehtib siis rutiinsete ning tüütute igapäevaste tegevuste puhul). Vaid tee kohe, spontaanselt ära.
Tõsi, eriti töises elus on tegevusi, mida ootamine ainult paremaks teeb. Mõned päevad hiljem võib selguda, et agarus on ogarus ja tegelikult on ümber mõeldud ja polnud vajagi. See tuleb ära tunda. Põhjendusi selleks strateegiaks on tegelikult kolm.
Esiteks on oht ülemõtlemisele ning hakkad närveerima jne. Niipea kui ma omaette elama kolisin, lõpetasin igasugused " laupäeviti me koristame" "rutiinid".
Näiteks sobiksid siia ka telefonikõned (või toostid, kõned). Mul on paar tuttavat, kes ei julge helistada. Näed kõrvalt, kuidas ta mõtleb läbi, teeb lausa paberile kava jne. Ja teemaks ei ole ettevõtte kasumit puudutav vms. Tavalised asjad. Ja siis, kui lõpuks on julgus olemas, helistab, hääl väriseb ja kõik läheb pekki. Selle asemel, lihtsalt võta toru. Lase 5 korda kutsuda, selle aja jooksul ei jõua närvi minna. ( ja inimene helistab tagasi, ja siis on juba lihtsam, kuna oled reaktiivses rollis) Ning ära mõtle kuidas oleks õigem ja kavalam. Vaid räägi siiralt lihtsate sõnadega, mis mure oli.
Teiseks. Ma olen kohutavalt laisk. Ja kui asi on kiirelt tehtud, siis saad ju oma aja ja pikutada ja pilvi vahtida. Vanasõnaks- mis täna tehtud, see homme hooletu.
Ma toon näite, kuidas mu aknad pestud saavad. 2 korda aastas, kui väljas on piisavalt soe (st mul pole enam ettekäändeid):
Vaatan aknast välja ja näen, et...(lähen kööki, toon vajalikud vahendid, pesen akna ära, viin asjad tagasi).. aken on must. St ma ei mõtle mõtet isegi lõpuni vaid hakkan tegema. Ja nii, ükshaaval saavad mingi perioodi jooksul kõik aknad pestud.
Ma ei korista tube. Ei viitsi- vaid mul on programmeeritud robot. Tolmu pühin, kui telefoniga rääkides näpp kogemata mustaks saab, kõne ajal kuni see kestab. Ma ei valva pliidi kõrval, vaid taimer annab teada. Ma ei käi poes- ainus vaev ( ja see on tegelikult ka vaev. Kui rikkaks saan, siis ostan nutikülmiku) on nimekirja koostamine ja kulleri tellimine.
Kolmandaks. Ma vihkan ootamist ja muretsemist. Kui on mingi probleem, siis selle asemel et saata meil ja nädalate kaupa oodata vastust, muretseda, spekuleerida jne. Võta (ilma ette planeerimata) telefon , helista küsi. Saa vastus. Vastus on ka - ei/mine ../ma vastan sulle X ajal jne. Tehtud. Unustatud. Läheme eluga edasi. 2 kohutavat minutit ja seejärel rahu. Vanasõnana sobiks- koera saba raiumine korraga mitte jupikaupa. - püüa lainet. On erinevaid teooriaid, mida uskuda- alates biorütmidest kuni magnettormide ja hormoonideni. Aga on nii, et mingitel päevadel tahad istuda pehmes kampsunis, pea teki all täielikus vaikuses ja ei taha kellegagi rääkida, suhelda. Ja siis tuleb etapp, kus kogu maailm on valla. See tuleks ära kasutada ning teha 200%, vaikse perioodi eest ka. Mul on tehtud selleks nimekirjad. Ja neil vaiksetel perioodidel teen endale pai ja luban endal olla laisk introvert. Sest ma tean, et see läheb mööda.
- Ja viimane on ilmselt kõige raskemini rakendatav, kuna see sõltub iseloomust. Vastutustunne ja tubli tüdruk. Viimasel meeskonnakoolitusel kirjutas üks kolleeg minu kohta " eeskujulik aktivist". Ma naersin südamest, olin hämmeldunud, kuidas mu noor kolleeg teab üleüldse selliseid sõnu ja suudab kell 3 öösel üsna ebakaines olekus kirja panna midagi nii õiget. Ma olengi. Mul on alati kodutöö tehtud.
Sest ma tahan kontrollida olukorda. Sobib tsitaat- kui oled taltsutanud, siis pead ka vastutama.
Taaskord võid valida sulle sobiva teooria, kuna inimkond on juba aastasadu tagasi avastanud, et on olemas kahte sorti inimesi. Esimesed, kes peavad mingi asja juhtumiseks seda tegema. Ja teised, kellele tulevad need pakkumised kusagilt ja on valik kas võtta või jätta. Ma olen täna juba piisavalt elanud et väita .
Minuga ei juhtu mitte midagi, kui ma ise seda ei tee. Ma pean võtma vastutuse oma elu eest. Minu tegemistel on all minu nimi. Mina vastutan.
Mu isa ega riik ei anna mulle elamiseks taskuraha. Mu ema ega teenija ei tule vajuta mu kodumasinate nuppudele, ega tee isegi veebipoe tellimusi. Mulle ei helistata- tead, meil on siis selline äge pakkumine. Ise peab uurima, pakkuma, oma elu elamisväärseks elama.
Ja kui küsida retooriliselt, et kas need nipid ka töötavad, siis .. nagu juuresolevalt pildidlt näha, siis eriti mitte :)
ma peaksin praegu lugema läbi lepingu koos lisadega ning täitma pika tabeli, aga .... ei viitsi!!! Mu eelmise postituse lõpus on Wabariigi-aegne manitsus laiskuse vastu. Mõtlemapanev, kui parafraseerida elavaid klassikuid.
"Minuga ei juhtu mitte midagi, kui ma ise seda ei tee. Ma pean võtma vastutuse oma elu eest. Minu tegemistel on all minu nimi. Mina vastutan."
VastaKustutaMuidu täpselt nii on aga enda puhul modifitseriks esimest lauseosa: Minu käes on kontroll laias laastus mis minuga juhtub ehkki juhuslikkusel on oma osa, aga ma ei mureste selle pärast kui olen teinud endast oleneva.
Ehk siis MINA vastutan enda elu ja tegemiste eest mitte vanemad, naine, riik või partei. Nii õnnestumiste kui läbikukkumiste ja tegemiste ning tegemata jätmiste ning tagajärgede eest vastutan ise.
V.Levi raamatud olid mul kunagi Absoluutseks Aabitsaks! :)
VastaKustutaPunkt number üks - võta roll. Mingites situatsioonides töötab (klassitäie laste ees mängin enesekindlat ja kõva sõnaga inimest jne), mingites on aga tohutu energiakulu ning kasutegur on peaaegu olematu. Ma olen eluaeg mänginud rolli "normaalne inimene", ise tundes ennast nagu tulnukas, kes ei saa selle universumi seadustest, kommetest ja kultuurist tegelikult aru, ükskõik, kui palju ka ei püüaks. Ja ma ei taha eriti enam mingeid rolle ja maske, mul on neist kõrini. Tahaks ükskord ometi ise olla.
VastaKustuta2. Tee lihtsalt ära. See töötab siis, kui mul on rohud sees. Muidu - no ei ole võimalik. Aga kui ravimid toimivad ja "lihsalt ära tegemine" on võimalik, siis see on hea strateegia.
3. Püüa lainet. Noh, ma olen proovinud. Ma tean, et osad päevad on paremad ja osad on nullpäevad. Ja kui siis on see parem päev, siis ma rabelen üle mõistuse rihmaks, et MIDAGIGI tehtud, saaks, sest ma tean, see hea aeg on lühike ja halb aeg on pikk. Tihtipeale pingutan ka üle ja järgnev halb tuleb seetõttu veel halvem. Heade ja halbade perioodide pikkused on täiesti etteennustamatud.
4. punkti jätan lahtiseks. Tublist tüdrukust läbipõlemiseni võib mõnel juhul olla ainult üks samm.
Aga oma elu elan ja oma valikute eest vastutan ma tõesti ise, keegi ei tee mu eest otsuseid ja ei aja mind headel päevadel ülemäära võhmale ega maga kehvi mu eest maha. Ikka ise.
Oma Levi-lugemise ajast on udune mälestus, et seda rollivõtmist soovitati suhtlemisärevuse vastu, mitte motivatsioonipuuduse.
VastaKustutaLainepüüdmise asjus olen püüdnud ennast veenda ja tasapisi hakkab mõjuma: et ei tunne end süüdi, kui ma võtan rabelemispäeva järel uimerdamispäeva. Ka süüdi tundes uimerdaks nagunii samamoodi, nii et ainus vahe ongi enesehinnangus.
VastaKustutaAga siis murrab vahel elu peale ja tuleb rabeleda ka lainepõhjas, ja seejärel laineharjal, ja siis jälle lainepõhjas, kuni laineharju enam järele ei jäägi. Siis pole see muidugi enam õige elu, vaid ellujäämine.
Mu jaoks ei ole probleem mitte laineharja äratundmine ja ära kasutamine, vaid vastupidi - ma saan ju aru, et on hea aeg. Aga ma unustan otsekohe ära, et ka kehv aeg on olemas (ja on tõenäoliselt juba homme) ning lähenen elule liiga optimistlikult - raban ilma puhkepausita hommikust hilisööni kuni nõrkemiseni (sest ma suudan!!!) ja selles seisundis võtan endale liiga palju tulevikukohustusi. Ja töötan kohe kurnatuseni üle ja pärast ei tule oma ahnitsetud kohustustega toime ka veel.
VastaKustutaMõnikord ma ka mäletan, et head ajad ei kesta igavesti, aga siis kannustab mind tagant üle töötama jällegi hirm, et ks ma jõuan selle hea perioodi (päeva, paari) jooksul kõik tehtud, mis vaja. Tulemus on sama - kurnatus.
Aga nii nagu Notsugi - ega siis kehval ajal ei saa rahulikult puhta ja taastuda - ei, süüdi tuleb ennast tunda ju. Süütundest lahti harjutamine on pikk ja vaevaline protsess.
Mul on oma isiklikud toimetulekustrateegiad - kõige tõhusam neist on kaaslane. Tema on tasakaalukas normaalne inimene, ma vaatan tema pealt, kuidas inimeseks olemine käib. Tema ärkab - ärkan mina ka. Tema hakkab tegutsema - hakkan mina tema tuules ka.