Minu Ameerika 3

Kui sarja esimene raamat oli naljakas, siis kaks järgmist on olnud nukrad ja mõtlikud. Õigupoolest pole see raamat enam Ameerikast. See raamat on inimestevahelistest suhetest, kompromissidest ja hirmust meie ümber, mis laieneb ja toimub täna kogu maailmas.
Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.

Ma ei väsi imetlemast Minu sarja autoreid nende avameelsuse ja (hilisema kriitika osas) paksu naha eest. Ja kui enesest rääkimine on mõistetav- enamikele meist meeldib endast rääkida, siis seda hämmastavam on nende autorite lähedaste soov saada pea- ja kõrvategelasteks. (Ah, ma muidugi tean, et selliseid inimesi on rohkem kui küll ja mina olen üks erand ses maailmas....)

Kelleks saada

Selline mäng. Tuleb kuldkalake või jõulule kohaselt soovipäkapikk ja annab mulle võimaluse- vali 5-s erinevat ametit, kus sa saad töötada prooviks kuu aega .
Soov täitub nii, et mul on vajalikud isiksuseomadused, vastav kvalifikatsioon, haridus ja kogemused. Ehk siis minu parendatud mina täna ja praegu juhul, kui oleksin peale keskkooli läinud õppima seda eriala.

Jõululaulude TOP

Ma ei saa aru kurtmistest, et jõululauludest on siiber. Neis raadiojaamades, mida mina kuulan jõulumuusikat ei lasta. Kui siis harva mõni. Kaubanduskeskustes käin ma harva ja nii kiiresti kui võimalik. Ehk siis, seda muusikat saan ma kuulata vaid siis, kui panen ise oma plaadimängijasse plaadi.  Nii et tüdimus sõltub ainult ja ainult minust.
Aga mulle selline muusika väga meeldib, mistõttu on väga keeruline valida ainult kolme. Neid, mis kuuluvad detsembrikuu püsirepertuaari on ikka rohkem.

Ivo Linna ja Maria Listra jõulukontsert

Maria Listra ja Ivo Linna on muidugi kvaliteedigarantii.
Ja Raadio Lastekoor oli veel kirss tordil. Ma mäletan, kuidas meie õpetaja pea põlvili anus, et me vähemalt naerataksime... tänapäeva lapsed laulavad lusti ja rõõmuga. Super solistid ning prof koor!

Ning veel üks üllatus, kui palju on meil eestikeelseid jõulu- ja talvelaule! Sõbrad Artistist, visake Sinatra minema ja pange keskustesse eesti omad laulud. Need on seda väärt.

Maria Listra on VAPUSTAV: Ma ootan, Estonia, teie pressiteadet, et Violeta või Carmeni osas teeb külalisgastrolli Listra. Sel noorel naisel on ees suur tulevik.

Minge kuulama vaatama, kui vähegi saate. Mustas ja hallis detsembris üks ilus helge hetk.

Miks mitte osta HTC-d

Esiteks selgus, et mu see udupeen telefon ei ühildu übermoodsa auto hands free süsteemiga. Das Auto. Jep.
(lisatud 16.12. Kui jõudsid siis otsingut kasutades sama probleemiga, siis lahendus: võta Bluetooth settings ning sealt Discoverable. Ja siis lase autol ja telefonil teienteist otsida. Kindlasti kannatust, Mul endal õnnestus alles millalgi seitsmendal katsel)
Teiseks. Tegemist on mänguasjaga, mille esmane funktsioon pole helistamine. Oletame, et soovid helistada oma vanatädile, kes, kurb küll, pole sul kiirvaliku all ning pole ka ise sulle ammu helistanud. Kui sa tahad helistada, siis valid vastava funktsiooni, eks?  See viib sind võimaluse juurde, kus saad valida numbri. Tunnete te kedagi, kes teab peast telefoninumbreid? Mina ei tunne. Jah, tõsi, on funktsioon, mis pakub numbri alt välja ka tähe. Ja see õnnestub, kui su vanatädi nimi juhtub olema näiteks Amanda. Aga kui tädi nimi on Kertu või Erika... Head proovimist:)

Kusagil foorumis muret kurtes sain teada, et olen täitsa loll. Kui tahad helistada, tuleb valida funtsioon "People". No tõesti, on naatukene. lihtsam. Valid funktsiooni, jõuad oma miljoni kontaktiga nimekirja. Teed otsingu, valid nime- ja voila? Ei, Patrick, see pole veel kõik. Kuna su telefon on sünkroonitud Fb, Google ja jumalteab veel millega, jõuad sa isiku personaakaardini, kust saad valida, mida sa temaga ette võtad. Soovid helistada? Kirjutada? Pilte postitada?

Recording 2011-12-08 (Thu) 12:06

K1   See ei Blogipostitus on sisse võetud telefoni teel kasutades rakendust mille nii maandiktofon.


Täiendatud hiljem:
tegelikult oli tekst, mille sisse lugesin selline:
See blogipostitus on sisse loetud telefoni teel, kasutades rakendust, mille nimi on "diktofon"

Peaaegu:)!! Väga lahe. Igaljuhul, kui mu parem käsi peaks nüüd täiega otsad andma, aga mul endiselt on hädavajalik maailmale midagi öelda, siis on see täiesti võimalik. Ei ühtegi liigutust arvutil. Ainult minu kaunis hääl ja telefon.

No ja see, et puuduvad kirjavahemärgid ja natuke sõnad muutuvad. melotš, ma ütlen:).

Jonnipunnide revolutsioon

Juhtusin lehes lugema õpetussõnu lapse jonniga toimetulekuks. Kahjuks on need minu puhul lootusetult hilinenud. Kuid igaüks, kel kahe-kolmeaastane kodus, ahmis seda infot ilmselt suurima huvi ja tänuga.
Jonni ignoreerimine annab lapsele signaali, et negatiivsed tunded pole aksepteeritud. Tegelikult pole olemas valesid ega õigeid tundeid, on lihtsalt tunded ja parim, mida vanem saab oma lapse jaoks teha, on teda toetada, kui emotsioonid paisu tagant välja pääsevad.

Korter on aus ja hea

Kas mäletate, kuidas tekkisid eliitkoolid? Ajaleht x avaldas lõpueksamite pingerea, teised ei saanud maha jääda. Kes ees oli eliit, kes taga see paha.
Ma vaatan hämmingus EPL uut aktsiooni- "mägedest saavad getod".
Mina elan ka mäel. Aastaid 5 tagasi, allusin ühiskondlikule survele ning alustasime projekti- "kõik elavad oma majas või vähemalt uues korteris, meie tahame ka". Järgnesid väsitavad nädalavahetused uusprojektide kliendipäevadel. Et tõdeda. Meil on täna parem. Mul on valgust, avarust.

Sõjaks valmistumine

Ma ei tea, kas sõjaks on üldse võimalik nö valmistuda. Kirjanduse põhjal võib väita, et märgid on küll tavaliselt õhus, sellest räägitakse. Aga tavaline inimene ei usu. Sellised asjad ei juhtu minuga, mul pole aega ja viitsimist sellega tegeleda.
Nojah, on ka teistsuguseid näiteid. WC ennustas, et kohe-kohe algab sõda oma kümmekond aastat. Lõpuks tuli ka ja siis oli hea öelda, et näe- ma ja ütlesin.

Ma ei tea, kas see sõda tuleb nö klassikaline.
Aga eeldada võib, et kui poole maailma säästud haihtuvad õhku, pole tööd ja leiba, siis mingil hetkel kannatus katkeb. Ja siis peavad valitsused kasutama vastumeetmeid ja elanikud protestima valitsuste vastu ja nii ta läheb. Ikka leidub siis mõni riik, kes näeb endal maailmaparandusmissiooni.

Naiste autod

Ma sõidan autoga nr 11. Pikad otsad maanteel muutusid nauditavaks hetkest, kui ilmus püsikiirushoidja. Linnasõit ja ummikutes tiksumine muutus talutavaks alates automaatkäigukastist.
Minu meelest väärib kodanik, kes konstrueeris pagasniku, mida saab avada ja sulgeda käsi määrimata ning automaatse lähi/kaugtulede vahetuse suurt preemiat ja eluaegset tunnustust.
Väga ootan seda hetke, kui keegi leiutab klaasipesu vedeliku valamise konstruktsiooni sellisena, et su käed pole porised, kõht ja auto mootor läbimärjad ning 5 liitrist jõuab tugeva tuulega paaki rohkem kui pool.
Need ülalnimetatud ja lisaks veel mõned leiutised muudavad autosõidu mõnusaks.

Pärast surma 4

Huvitav, miks alati kui filmis näidatakse surma on vaade alt üles maa pealt puude latvadesse?

Kui filmitegija usub, et surm on lõplik, pole ju taevaga miskit tegemist. Surnud inimene ei saa vaadata maa alt pilvi. Kunsti huvides, no et vabadus ja vabanemine ja avarus ja lootus jms  võiks näidata siis hoopis näiteks rohuliblede tärkamist või muud sellist.
Ning kui filmimeister usub paradiisi ning taevasse, siis peaks ju vaade olema ülevalt alla.

"Aeg. Teine sümfoonia"

Millalgi 80-date keskel saabus meie linna Venemaalt hüpnotisöör. Kahjuks nime ei mäleta, aga meie noortemaja saal oli rahvast pungil. Esimese ülesandena palus käed tooli käetugedele panna, luges vist kahekümneni ning seejärel lasi proovida, kas käed tulevad tooli küljest lahti. Need kel ei tulnud, paluti lavale tulla. Kuna ma väga tahtsin minna, siis otsustasin, et tõesti-tõesti, ei olnud väga kerge neid tooli küljest lahti saada küll. Ja läksin lavale.

Laval pandi meid toolidele istuma ning hakati igasugu trikke tegema. Ühel hetkel anti individuaalsed nö ülesanded. Näiteks üks pidi Alla Pugatšovana laulma ja teine mingit poeemi lugema. Jeesus, mõtlesin, ma ei oska ju niipalju vene keelt (väidetavalt pidi hüpnoos su tegema polüglotiks ning vene tulema sama vabalt kui emakeel).  Ja nüüd tuleb mu pettus välja. Aga vedas. Seltsimees hüpnotisöör vaatas mind ja arvas, et ma võiksin Maia Plissetskajana esitada surevat luike.

Miss Maailm 3000

Viimases Imelises Teaduses kirjutab "Lihas on palju rohkem kaloreid....seega polnud  suur seedetrakt enam vajalik. Me muutusime kergemaks  ja saledamaks." Ning tänu rasva ja kaloreid sisaldavale toidule hakkas kasvama ka meie aju.
Ehk siis liha muutis meid targemaks ja saledamaks ning kahandas meie kõhu suurust ( vs näiteks gorillad, lehmad, kes vajavad kiudainete seedimiseks pikka soolestikku).

Täna on teada, et liha söömine jääb maailmas järjest vähemaks- osadel põhimõtete ja paljudel hinna ning globaalselt ressursside- vee, maa ja biosööda vähenemise tõttu. Alles raporteeris konjuktuuriinstituut, et ka Eestis on liha tarbimine võrreldes möödunud perioodiga kahanenud.

Intelligentsi paradoks

Tahtmata kuidagi kärpida noore inimese tiibu, tuli ikkagi kurb mõte. Mis kasu on sellest, et oled hästi kursis väärtkirjandusega, käid usinalt teatris ja tunned kaasaegset kunsti. Kui ühiskond vajab hoopis insenere, IT-spetse ja keevitajaid.
Mitte et keevitaja ei võiks nautida Tarkovskit. Aga nii retooriliselt humanitaar vs reaal.

Vanasti oli arusaadav.Võimalus tarbida väärtkultuuri näitas, et sul on olemas selleks vajalik ressurss- raha ning aeg ja veel varem- haridus (kirjaoskus). Ehk siis, sa olid priviligeeritud klass.

Nüüd on raha reaalinimestel ning aeg neil, keda väärtkutuur üldjuhul ei huvita. Eliit peab privileegiks osta oma vaevaga teenitud raha eest väärtuslikku massikultuuri. Nõudlus on muutunud, kuid pakkumine jäänud samaks.
Ehk siis, sinu intellektuaalselt nõudlikud valikud näitavad pigem seda, et sul on humanitaarala vähemakstud eriala ning oled suure eeldusega SKP seisukohast mitteproduktiivne kodanik, kelle jaoks maksumaksja raha eest pakutakse põhiseaduses ette nähtud väärtuslikku eesti kultuuri ja keelt?

Tallinn- Tartu. 4 rida.

Milleks leiutada jalgratast, kui meil on olemas suurepärane näide Tallinn-Rakvere 4-rajalise maantee näol. Jättes kõrvale argumendid " kiiremini ja turvalisem", mis on mingis mõttes natuke viltu, põhinedes eeldusel, et järgneva 50 aasta jooksul jagub metalli, energiat ning kõigil kodanikel on isiklik auto.
Aga regionaalpoliitiliselt? On ju olemas kõik andmed, et teha selgeks, kuidas on paranenud Virumaa tööhõive, ettevõtlus. Kas tööandjad leiavad lihtsamalt tööjõudu., kas gümnaasiumid ja kutsekoolid on õpilasi täis. Ja kaubanduskeskused ning lõbustusasutused edukad. Sest Tallinnast Rakverre on mugav ja lihtne sõita, Vaid tunnike.
Või kuidapidi see tõmbekeskus toimis?

Pagan, 8 rida tuli.

Oskus unistada 2. Teiste elud

Üks mu lemmikblogija on ropult andekas. Loen ja nutan. Vaimustusest ning kadedusest. Samas selgub ta blogist, et elab palgapäevast palgapäevani. Tahaks raputada teda ja öelda, kullake. Sissetuleku tõstmine 2-3 korda on sinu annet tööle pannes imelihtne!  Sinust saaks ilma kahtluseta ja kohe tipp-copyrighter agentuuris. Või, hea küll, kui kommerts tundub vale, siis ajakirjandus. Sa oled pea-jagu üle suuremast osast tänastest kolumnistidest. Vaja on vaid end pisut müüa, reklaamida, esineda ja esitleda...

Mul on üks tuttav väga andekas neiu. Pärit traagilises mõttes värvikast ja vaesest kärgperest. Tahaks karjuda, nähes kuidas kõik tema nii igapäevased, kui ka karjääri, edasiõppimist mõjutavad valikud ja otsused taastoodavad vaesust. Kopeerivad vääramatult tema ema elu, viies ebastabiilsete ja - võrdsete suheteni ning kehva sissetulekuga ning alla võimete ametini.

Viina tahaks

Jah, ma võin tunnistada. Mina. Alkohoolik.

Ma vaatan alati hämmingus filme-seriaale, kus inimesed õlut- veini päev läbi limpsivad. Ma ei saa sellest aru. Nii nagu saiakeste puhul, ei näe ma argises päevas ka seda kohta, võimalust ja aega, millal alkoholi tarbida. Söögi kõrvale, hoolimata mu ema aastakümnete pikkustest pingutustest (muidugi mitte alkoholi suhtes:)) pole ma kunagi mitte midagi joonud. Õhtul, telekat vaadates ka nagu ei saa. Professionaalne kretinism loeb alateadlikult kaloreid. Piisab praegustestki.
Ja õigupoolest mul alkoholi väga kodus polegi. Ei viitsi poest tassida. Kallis on ka.
Seetõttu on mul kodus vaid kingitud ning (loodetavasti) kvaliteetsed joogid. Ning neid jälle ei raatsi.

Õigus olla nõme

Ma käisin viimati raamatukogus ilmselt siis, kui õppisin koolis. (Ja see on muidugi piinlik ülestunnistus). Ehk siis, teemal- raamatukogu- puudub mul moraalne õigus kaasa rääkida.
Kuid iga teema, kus riik arvab heaks mulle öelda kas ja mis on õige, ajab mind vihaseks. Jutt siis Langi raamatunimekirjadest.

Saan aru, et just-just algas sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud sallivuskampaania teine voor. Ehk tuleks seda kampaaniat veelgi laiendada, et  lisaks samasooliste suhetele, erinevate rasside ja rahvuste tolereerimisele, suudaksime me üles näidata empaatiat  ka  teistsuguse maitse, kultuurinivoo, harituse suhtes.
Me otsustame riiklikult, et me ei tolereeri "nõmedaid " inimesi? Ja kusagil saab olema komisjon, kes otsustab, mis nõme on?

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes iial ei libastu ning armastavad-eelistavad vaid õigeid asju. Pärt on in ja Meie Mees out. Õhtuleht on out ja Sirp in. Koort okei, aga Kangro nõme. Kaplinski kõlbab aga Tohvri mitte. Olen Eesti Laulu kontekstis sel teemal juba pikemalt kirjutanud, kuidas tegelikult, selles maailmas, kus mina elan, on võimalik nautida neid kõiki. Igaks ajaks ja elujuhtumiks on olemas see Õige. Miks peab välistama? Miks peab vastandama?

Egiptuse lood 2

Huvitav, mis tunne on olla suure rahva esindaja?

Sa lähed Aasiasse või Ameerikasse või Aafrikasse. Ja sind teenindatakse alati emakeeles. Sildid ja viidad on arusaadavad. Hotellis näitab telekas su kodumaa kanaleid.
Ja  tuhandete aastate pikkust kultuuri tutvustaval õhtul on kulminatsiooniks sinu kodumaalt pärit Suure Isamaasõja aegne populaarne lauluke.

Egiptuse lood 1

-Marlboro? West? Ten dollar!  Ten dollar! Tell your price!
-Tänan, ma ei suitseta...
-(No problem!) Hašiš?
-...

-Ainult sulle! Nahast! D&G, Versace, Boss? Tell your price !
-Ma ei soovi osta püksirihma. Miks te mulle seda pakute?
-Aga sul ju pole rihma!?


Möödume puuviljaletist.
-Hey, you! Tule osta. Only two dollar!
-Tänan, me praegu läheme linna. Kui tagasi tuleme, siis ostame.

Boroditš lubas. Tehtud.

Enne riigikogu valimisi saime Denissilt isikliku nimelise kirja, milles ta lubas majadevahelised siseteed 2012 aata lõpuks korda teha. Hämming ja üllatus oli mitmes mõttes- esiteks, jess-kastõesti-lõpuksometi!!! Samas, ma pole väga kindel, kas ta meie ringkonnas üldse kandideeriski, ei viitsi praegu ka otsida, aga seos riigikogu valimised ja majadevaheline asfald jäi üsna hämaraks.

Skeptiline eestlane minus küsis, et no kas varem pole lubatud, ikka on. Kas on tehtud? Ei ole. Ja samuti, et teede kordategemine ei tohiks nüüd küll olla mingi autasu, preemia, vaid täitsa normaalne tegevus, mida linn minu rahaga tegema peakski. Igaljuhul, sai see üllatav kiri klaasi taha pandud.

Palmisaarele

Mida teha, et su reisibüroo ei läheks pankrotti?
Alustuseks võiks teha endale näiteks selgeks selle turu, kus tegutsetakse ja kliendid.
Eestis on lastel koolivaheaeg koos nädalavahetusega reeglina 9 päeva. Ning need kuupäevad on avalik nfo.
Aaviksoo pole veel jõudnud kõiki neid koole, kus palmi all pikutamist peetakse üheks õppeprotsessi osaks, kinni panna. Suuremas osas koolides, aga, ei vaadata vaheajavälisel ajal reisimisele eriti hea pilguga ja tegelikult on ka üllatavalt palju lapsi, keda ei vaimusta mõte puhkuse ajal valemeid tuupida, käpikuid kududa ning pärast järelvastamisi kaubelda. Niisiis, meil on 9 päeva, okei- reedest ja esmaspäevast võib ka natuke näpistada...

Vares vaga linnuke

Kõnnin mööda teed. Aia peal istub vares. Vaatan varest ja vares vaatab mulle otsa. Täpselt silma sisse. Kõnin edasi, silmsidet hoides. Lõpuks hakkab mul kõhe ja pööran pea ära.
Sekund hiljem piilun üle õla tagasi- vares vaatab mind endiselt pika pilguga ja siis pöörab justkui mühatades pea ära.
Väga õõvastav kogemus. Hitchcock. Linnud

Mõjuga raamatute edetabel

Maria tegi oma elu edetabelitega otsa lahti.  Hea mõte. 101 nimekirju ma teha ei viitsi, aga maailma kindlasti väga huvitavad raamatud, mis on rohkemal või vähemal määral mu elu mõjutanud:)

V. Levi "Enesemuutmise kunst". Raamat, millest pärit enesekontrolli ja autosugestsioonitehnikaid kasutan ma siiani. Ja
D. Carnegie "Kuidas võita sõpru...".  kust on pärit käitumismustrid ja -oskused, millest ma siiani üritan tagajärjetult vabaneda. Mõned raamatud peaksid olema alla 16 keelatud.

Kartulisalat

Vist niikaua kui on eksisteerinud Delfi Naistekas on iga aasta-paari tagant tõstatunud köögirubriigis oluline elutähtis probleem. Kuidas teha vana kooli kartulisalatit.

Suurimad tülinumbrid on läbi aastate olnud porgand ja õun- mis absoluutselt kuuluvad või absoluutselt ei kuulu kartulisalati koostisse. Ning kaks komponenti- sibul ja hernes, mille nimel ollakse valmis oponenti tapma ja solvama. Vastaste argumendiks väide, et need kaks teevad salati hapuks ning pooldajate arusaamatus selle üle, kui kauaks ja palju seda salatit siis valmistatakse, et kätte jääb ja hapuks jõuab minna...
Huvitaval kombel teiste komponentide variatsioonide osas ollakse meeldivalt tolerantsed. Ma pole näinud kaklust teemal värske vs marineeritud kurk. Samuti ollakse mõistvad lihaliste osas- kellele keeduvorst, suitsuvorst, liha või üldse mitte liha või kõik eelnevad korraga.

Puhas keemia

Rocca al Mare keskuses nägin plakatit (vabandust foto kehva kvaliteedi pärast), mis kuulutas maapealse paradiisi saabumist! Kahjuks polnud mul aega, et sinna poodi sisse astuda. Huvitav oleks olnud näha, kas tõepoolest on riiulid täis vaakumtopsikesi...
Ajal, mil rahval pole mateeria eest maksmiseks raha ning energiat on vaja vaid arvuti käivitamiseks, on see muidugi ülimalt progressiivne idee!

Tegelikult on mul selle poe turundusjuhile halb uudis. Loodetavasti on ta eelmisest psühhotraumast, et päkapikke pole olemas, piisavalt toibunud, et võtta väärikalt vastu järgmine löök allapoole vööd. Kohutav teade, mis purustab selle kauni hinge illusioonid.

Niisiis, kallis inimene, ma pean sulle kahtsusega teatama, et toit ongi kahjuks keemia. Täis ilgeid valke, rasvu ja süsivesikuid, aromaatseid ühendeid, sooli ning happeid. Ja sellega õudus ei lõppe, selles keemiapommis toimuvad kohutavad reaktsioonid nagu oküdatsioon, näiteks. Ja siis veel palju koledaid võõrsõnu, mis teevad toidust toidu- emulsioon, kolloidid ja palju muud hirmsat... Ning ei aita ka see, kui pakil on kirjas "mahe" või "öko". Ikka on näiteks puuviljades sees E330, E210, E200, E440, E300, E101, E 162 jne jne kirjeldustele vastavad tegelased....
Ning ka see pole veel kõik. Ka õhk, mida hingame ja vesi mida joome, on keemilised ühendid. Puhas keemia.

See kõik oleks naljakas, kui see poleks kohutavalt kurb. Kas ma pean selleks astuma parteisse, et meie koolides hakataks lõpuks õpetama keemiat ( ja finants-, majandus-, meediaõpet ning programmeerimist)??

Keelest

Huvitav, miks eesti keeles JÄÄME kurvaks ja SAAME kurjaks?

Sõna "jääme" viitab kestvusele, stabiilsusele ja jäävusele. Et kurbus on midagi iseloomulikku ja stabiilset?
Ning "saamine" on seotud lubaduse, tulevikuga, ähvarduse-ultimaatumiga. Me pole päris kindlad, kui kurjaks me täpselt saame, sest tegelikult oleme me ju leplikud ning tasased, aga igaks juhuks anname sellest kaaslasele teada?

Multitasking 2

Avastasin, et Google + jälgitavate nimekirjas pole mul ühtki naist. Ja mitte sellepärast, et meeste mõtted oleksid kuidagi põnevamad, arvamused kaalukamad või mingitel teistel, näiteks, seksistlikel kaalutlustel.

Ei, minu jaoks huvitavaid naisi, keda jälgida, seal maailmas lihtsalt pole. Mõnel, kes huvitaks, on isegi konto, aga paraku ei kirjuta ta mitte midagi.

Mina näide on paha näide. Aga vaadates enda ümber, selgub, et naistel pole lihtsalt aega. Sips siit, teine sealt . Natuke seda ja natuke teist. Pole aega, võimalust ja privileegi keskenduda ühele teemale, saada eksperdiks ühes valdkonnas, olla arvamusliider ühel alal. Pole aega passida netis ja müüa end ja oma oskusi.

Õnneks uus aeg nõuab uusi oskusi ja nagu kirjutab Marca, on multitasking in ja süvenemine out. Tänu taevale, et ma naine olen:)

Katuselt!

Ma väga tahtsin Põhuteatris ära käia, nii et selle üle on hea meel. Mulle meeldib see mõte. Noh, et põhust.
Mulle meeldib see, et keset linna asuv imekena koht on taas kasutusele võetud. Väga väga loodaks, et see polnud ühekordne projekt, vaid alguse sai sada aastat kestev traditsioon:)
Loomulikult polnud kodulehel infot selle kohta, kui soe-külm seal on. Niisiis infoks neile, kes enne lammutamist veel teatrisse minemas. Seal ollakse välisriietega ja väga soe ei ole.
Aga muidu hästi mõnus. selline lauda-laka lõhn. Lapsepõlv ja vallatu noorus tuli meelde....

Ja küsimused, palun

Ettekanne lõppeb ja saabub vaikus. Kas teil on küsimusi, küsib lektor ja teab juba ette, et eestlastest auditoorium vastab vaikusega. Meil pole küsimusi. 
Juhtimiskoolitustel õpetatakse ja antakse kaasa ülesanne, et alati. iga loengu, ettekande, esinemise lõpus küsi vähemalt üks küsimus. Ma ei mäleta enam, miks see hädavajalik oli, aga loogiliselt võis see olla seotud eneseimidzi loomise, enesekindluse  ja keskendumisvõime arendamisega  ning viisakusega esineja suhtes.

Surnuaiavahi tütar

Sellised lapsed on täiesti olemas. Kes ronivad puude otsas ja teevad onne. Kel pole mingit kaalu- ega rühiprobleemi. Nad suudavad joosta, käsitleda nuga ja teha tuld. Neil on osav motoorika ja nad on füüsiliselt vastupidavad. Ei riku oma silmi raamatutega ega arvutiga ja lähevad poliitikute ning tööandjate liidu rõõmuks võimalikult varakult kutset õppima. Elavad seda täiesti "päris elu", mida meie ja sõjajärgne põlvkond ikka eeskujuks toob ning hakkamasaamise etaloniks seab.
Täiesti mitte-vatitupsulapsed.  Neid on siiani kurvastavalt palju . Ja meie, vatitupsuvanemad, kipume neisse suhtuma kaastundega, kuna nad on meie pilgu läbi üldjuhul asotsiaalsed, kasvatamatud, distsiplineerimatud.

Kas pole paradoksaalne, kuidas kontekst muudab meie väärtushinnanguid? 

Kuidas osta krokodille

Kuidas osta, kui kauba müüja on monopoolses seisundis? Hind, mille ta sulle lajatab on selline, et isegi kui õnnestuks kaubelda 50% allahindlust, ka siis on see sinu meelest ebaõiglane ja põhjendamatu.

Selle koha peal, õpikutes, võtab müüja sinuga ühendust, teeb esitluse ja selgitab miks kõrgem hind on põhjendatud ja miks sellest hoolimata oleks vaja tehing teha. Aga sellised müüjad ongi vaid õpikutes. Tegelikult ta haigutab ja läheb nädalaks Bahamale puhkama. Sinul on vaja teda, temal sind mitte.

Viimasel ajal on seda mu ümber kuidagi liiga palju. Ma lähen turule ja näen kodumaiseid ploome hinnaga 3,50 kg. Tomateid hinnaga 2,50 kg. Samas ma tean nii mitut, kes viib õunu ja ploome korvidega konteinerisse, sest vilju ei jõua tarbida ja äriga pole aega ega viitsimist tegeleda. Kõigile tuttavatele ka juba pakutud.
Kusagil nälgivad lapsed.
Ma ei isegi ei viitsi rääkida elektrist ja kütusest ja veest ja suhkrust ja ....

Jah, ma tean, kuidas kujuneb kauba hind. Ning sellest, et globaalsel turul on alati keegi, kes siiski ostab. Selles, et tuhande kilomeetri kauguselt on võimalik kohale tuua tomat hinnaga 0,55 eurot pole teema odavamas soojuses ega mastaabiefektis. Hinna määrab nõudlus. Ma tean, et kapitalist ei pea tegelema heategevusega ega omama miskit sotsiaalset vastutust, missiooni või pikemaaegset perspektiivi. Et ressursid vähenevad ja suures globaalses plaanis nõudlus järjest kasvab. Jah, saan täiesti aru, et teatud toodete, kaupade, teenuste järele on nõudlus Eestis liiga väike ning investeering liig suur. Monopol saab tegutseda, sest teisel tegijal ei tasu pisikesele turule teist impeeriumi ehitada. 

Aga. Arvates, et tunned ennast, saad ikka ja jälle üllatuse osaliseks. Kui isiklikult ma selliseid asju võtan.  Mu esimene reaktsioon on pettumus ja kurbus. Siis alles viha. Ma olen siiralt õnnetu, et keegi purustab mu illusiooni maailmast, kus inimesed on ilusad, head ja hoolivad. Kui töötaksin ostujuhina, saaksin vist esimesel päeval kinga...:)

Sinna tänna lehekene lendab

Ma olen vist sunnitud avama uue rubriigi minust ja bürokraatiast.
Jah, mu hea lugeja, sul on sada. Ei, sul on tuhat korda õigus. Kord peab olema, mis siis muidu saaks, kui igaüks hakkab tegema nii nagu talle meeldib? Kaos. Jamad. Korralagedus.Ei ole irooniline praegu. See on nii.
Minusugused pilvebaleriinid, kes üritavad pidevalt nihverdada asju nii, et oleks lihtsam, mugavam, odavam ja optimaalsem on relikt, mis kuulub nõukaaega või isegi agraarühiskonda.Vabandust. Ma ei oska.

Kuidas toita 15 euroga nädalas ära kaks inimest?

Esitas ühes foorumis keegi küsimuse. Jah, teoreetiliselt on vastus jaatav, kuna näiteks kartulikilo maksab 0,35 euri, ehk siis 15 euro eest saab 42 kilo, millest kaks inimest saab nädalaga söönuks küll ja veel.
Pigem on küsimus, et kas selle raha eest saab söönuks tervislikult. Kuna ma ette eeldasin, et vastus on "ei", siis muutsin lähteülesande niipidi, et antud eelarve eest peaks ära toitma ÜHE inimese. Vaadake, mis välja tuli.

Paar nõuannet blogikirjutajale

Kirjutasin pika kommentaari ühes blogis mind intrigeerinud teemal valmis ja - loomulikult, oli jälle mingi peen süsteem seadistatud, kogu mu tark jutt lendas tühjusesse:(

Et siis kallis blogipidaja. Juhul, kui Sa soovid, et blogi loetakse ja kommenteeritakse, siis 3 head soovitust.
1. Kui sul juhtub olema Wordpressi blogi, vaata üle oma kommenteerimise settingud. Mõni neist lubab kommenteerida ainult Wordpressi kasutajatel, teine ainult läbi Facebooki vms. Juhul, kui soovid kommentaare, siis pane valikuks ka anonüümse kommentaari võimalus, Luban, su kommentaaride arv kasvab mühinal.

2. Kui lugemise statistika kisub langema. Palun vaata, milline su blogi välja näeb. Kui sul on tume taust ja väga keeruline srift, siis väga paljud meist, ei suuda sellist kribu lugeda. Väga hea tekst peab olema,

3. Ära kirjuta pikki massiivseid tekste. Blogi on nagu (tänapäevane) ajakirjandus. Ava esimene ajaleht ja vaata, kuidas teksti liigendada ja olulist välja tuua.

Tänan tähelepanu eest!

Vabadusest ja rahust

Lugupeetud minister rõõmustab raadios (Välismääraja 21. august, järgnev pole tsitaat vaid mälu järgi üles kirjutatud) Me teeme siin midagi sellist, mis läheb kokku Rootsi arusaamisega maailma- majanduse ja ühiskonna arengust. Mul on väga hea meel, et me oleme Rootsi riigi poliitilises ja majanduslikus mõjuväljas. Ja jätkates Dalai-laama teemadel, pahandab ajakirjandusega must-valge lihtsustatud maailmakäsitluse pärast: need asjad ei ole nii lihtsad, kui nad välja paistavad . 
Minister on kurb: informeerimata rahvas on üks väga kahtlane koht. (Hea blogilugeja. Tee siinkohal paus ja mõtiskle oma süü üle, selle tänamatu murekoorma üle, mida sinu ja minu rumaluse pärast vaene Rein peab kandma)

See on nii, sest nii on

Sünnipäevahommikute üleslaulmine ja küünlad tordil. Jaanilõke ja ussikeste otsimine. Jõuludel Püha öö ja Aisakellukesed. Laulupidu algab Koiduga ja tantsupidu lõppeb Tuljakuga.
Ja iseseisvumine on Isamaa ilu hoieldes.

Traditsioonid on nõrkadele, stagneerunutele kuivikutele?
Kuidas. Öelge mulle, kuidas, on võimalik tüdida kord aastas toimuvast??

Kirjad minevikust

Iga inimese elust võiks kirjutada raamatu, on öeldud.

Minu omast päris kindlasti:)

Alustasin oma kunagiste päevikute digitaliseerimist. Märkmed, mis on u 15 aastat seisnud peidus. Ilmselt kukub küll enne taevas alla, kui mu pereliikmed hakkavad kappides tuhlama (mida nad ju 15 aastat pole teinud), aga millegipärast tundub internet turvalisem. On asju, mida lapsed ja mehed ei peaks kunagi teadma. Ja järjest lugedes, maha kirjutades tundub, et ka enese jaoks võiks mõned asjad jäädagi sinna kus nad olid. Minevikku.

Geni lood 9- lõpp?

Nädalajagu tagasi oli Genil mingi serveri rike. Kõik viited, täiendused ja lood olid kadunud...
Olukord küll taastati, aga õigupoolest oli see viimaseks piisaks karikas. Pidevad muudatused- kord privaatsus nii, kord naa. Asjad, mis portaalis endas on kõvasti kinni keeratud, on lihtsa vaevaga läbi google nähtavad ja loetavad.
Mul puudub igasugune paranoia sellelaadse avalikustamise osas, aga paraku on mul sugulased, kes seda põevad- ja see on nende õigus. Ning lõppude lõpuks. Kui sellised on olnud lubadused, siis peaks neist ka kinni pidama.

Emad ja lapsed

Kõik jutud veresideme tugevusest jmt on tegelikult jama. Armastuses võidab lähedus, pole midagi teha. Ning ühel päeval on su isiklik pere olulisem, kui su vanemad. Ilmselt on see loodusseadus.

Pole oluline, kas vanem või noorem või hoopis keskmine. Õde või vend. Ühel aastal ta ema sünnipäevale enam ei jõua. Sest tal on niipalju muud tegemist.

Londonite hind

Eestis on 30 000 vähekindlustatud last, kes vajaksid (vähemalt) suvel sööki ja tegelemist.

Kui arvestada söögirahaks keskmine, millega laps lasteaias ära toidetakse (u 1,30 eur), siis kuluks nende laste toitmiseks kuu aja jooksul ca 39 000 eurot.
Ehk aastane kulu ligi pool miljonit eurot.

Söögist enam, ma arvan, vajavad need lapsed aga tähelepanu, hoolimist ja eelkõige rakendamist. Arvestades 5 lapse peale ühe täsikasvanu keskmise palgaga 1000 eurot, oleks kuine palgafond 8 mln euro + juurde tulevad ju veel kõikvõimalike õppevahendite ja vidinate kulud. See on suur summa, kui need oleks uued töökohad. Tegelikkuses on need meie tänased õpetajad, treenerid, huvijuhid, meedikud, sotsiaaltöötajad ja psühholoogid..., kes vajavad ressursse, et rüblikuid märgata ja rakendada ka suvel.

Või on see summa väike? Hind selle eest, et vähemalt meie lapsed saaksid õppida vastustus- ja kohusetunnet. Eneseväärikuse, -julguse,-kehtestamise oskuse. Unistused ja ambitsioonid.Et kõht oleks täis ja teha rohkem, kui jaksaks.

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Tistou

Minu ja taimede vahel on ühepoolne suhe. Mina armastan neid. Vaadata ja süüa. Nemad mind aga mitte.
Kui te kingite mulle potilille, siis kahjuks pean ma kurvastusega teatama, et tema eluiga on õige pisut pikem, kui lõikelillel...:(

Google+ plussid

Küsige, ja sulle antakse:) Uudishimu sai rahuldatud ja väike kokkuvõte minu tähelepanekutest.

Igal tootel peab olema eesmärk. Mõlemad suhtlusvõrgustikud on loodud inimesele, kelle tuttavad pole kõrvaltoas (khm, siin on muidugi erandeid...:)) ja kel on piisavalt ego ning enesekindlust anda maailmale teada oma sammudest, mõtetest, tegevustest. Kes ei karda arvutit nii otses kui ka kaudses mõttes.
Ju on neid inimesi piisavalt palju, nagu näitab senine suhtlusvõrgustike edu.
Edasi taandub kõik tarbimismugavusele. Või õigemini, kõik taandub su tuttavate eelistusele, kuid see omakorda lähtub tarbimismugavusest.

Kas õnnetus hüüab tulles?

Mul olid kunagi Miki kummikud. Noorematele taustainfoks, et need olid välismaised letialused defitsiitkummarid, mille väärtus oli kandja ja saaja jaoks ilmselt midagi võrreldavat sellega, kui täna saaks mõne uue IPad mudeli teistest varem. Käisin nädalapäevad oma uhkete punaste Mikidega, ja ühel õnnetul päeval peale tunde garderoobi minnes selgus, et minu Miki kummikud on kadunud. Kui gardekas oli pahupidi pööratud, sai selgeks, et varastatud. Jooksin nõutult õpetajate tuppa. Staazikad pedagoogid, kes minusse muidu soojalt ja toetavalt suhtusid, olid tõrjuvad ning jäised. Õppealajuhataja ütles välja ruumi meeleolu- miks sa siis tuled kooli SELLISTE kummikutega.
Läksin läbi sügisese paduvihma nuttes maailma ebaõigluse ja ülekohtu üle, võimlemissussides, koju. Koos oma õppetunniga. Ise oled süüdi.

Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii ongi.
Lapsevanemad mu ümber räägivad lõputult lugusid sellest, kuidas lapsel kadus võti/telefon/ rahakott/ tossud/ tantsukingad... midaiganes.

Reklaamiklubi 6, mees kui aksessuaar

See, et mees on luuser, on eesti meedias vana teada-tuntud tõde. Nüüd  on uueks trendiks tõusnud kehvad suhted perekonnas.
Kuulasin just järjest kahte reklaami.
Ühes ajab naine mehe öösel üles, kuna katus tilgub ja palub mehel asi hommikul korda ajada. Mispeale mees vingudes nõustub, et okei -okei. Nagu sada korda oleks kuiva magamisaset vaja naisel... Või pole tegemist naise mehega vaid hoopis armukesega, kes ööseks juhuslikult naise juurde jäänud? Siis, muidugi, on vastumeelsus asjaga tegelemise suhtes mõistetav. Kessee ikka viitsib mingi suvalise daami asju ajada. Ning kivi läheb hoopis naise kapsaeda. Mis sa, sunnik, tüütad, võõrast meest oma katusega. Raske on siis võtta telefon ja töömehed kohale kutsuda...
Ja siis tuleb kohe järgmine reklaam. Mees uurib naiselt alandlikult, et kuidas särk selga sobib. Naine ülbitseb vastu, et oled jah nõme- ma võtan kaasa parem mõne parema aksessuaari. Vist reklaamiti käekotte.

Ilust ja ohvrist

Et ennetada küsimust, miks ma suva juuksuri juures käin- mu oma juuksur on lapsega kodus ja nii käin praegu mööda maailma ja otsin sellist, kes mind mõistaks...

Seekord määras loos ja helde saatus, mis ikka hoolitseb eredate elamuste eest, mu juuksuriks Tanja.
No mida teeme?
Midagi huvitavat võiks. Väga tumedaks pole mõtet, sest ma pleegin kiiresti... jne annan oma soovid edasi.
Teeme siis nii, et ettepoole värviks mõned heledamad triibud ja tagapoolt ühtlane värv. Pakub Tanja.
Okei.

Google pluss Facebook

Kuna vahepeal oli igav ja ümberringi jutt google pluss, google pluss, siis otsustasin asja lähemalt uurida. Aga võta näpust, ei õnnestunud mul sisse häkkida ei otse ega kaude, ei moblast ega arvutist. Ma pole sinna kutsutud...Nojah. On küll hapud viinamarjad.
Aga. Hea oli seejuures see, et esitasin endale küsimuse, milleks ja kas mulle seda tegelikult vaja on? Miks ma tahan sinna minna.

Meie aja kangelased

Ikka eelmist mõttekäiku jätkates...
inimesed, keda ma tänapäeva kirjandusest ei leia olid õilsad, autundega, väärikad, uhked, omasid visiooni-ideid, nad armastavad oma kodumaad ja lähedasi.
Kirglikud. Töökad ja targad. Vaesed, aga ausad.

Sellised inimesed on tegelikult ka tänapäeval olemas, ma tunnen päris mitut. Küsimus on pigem selles, et tänapäeva kirjandus ei kajasta selliseid inimesi positiivsete peategelastena. Miks?
Miks tunduvad nad meile naeruväärsete, naiivsete, lihtsameelsetena...? Inimestena, keda peaks pigem haletsema ja kellele kaasa tundma. Kellest lugemine on igav-igav. Ja kelle kujutamine on kindlasti "propaganda". Miks see teema ei müü?

Vanasti oli elu parem?

Mis oleks kui keegi kirjutaks raamatu tänapäeva elust.
Ja seal oleksid tegelasteks inimesed, kes siiralt armastavad oma kodumaad ega häbene seda ka väljendada. Et seal on inimesed, kes taunivad joomist, laiskust, valetamist ja muid üldtunnustatud pahesid. Et seal oleksid kangelased, kel on põhimõtted....

Kas muutunud on ajad või muutunud on inimesed?



Selline küsimus tekkis lapsepõlveaegset noorsookirjandust lugedes....

Roxette!

Õigupoolest olin ma kontserdile minnes pisut karune. Pidi toimuma märtsis ning ühe suure osana sünnipäevakingitusest. See, et edasi lükati, oli paha-paha, kuna ma pidin seepärast hankima üleöö uue kingi ja järelkingituseks piletid ei sobinud, kuna juulikuisel üritusel ei saanud pool kollektiivist osaleda...

Publik oli valdavalt khm, minuvanune, mistõttu olin kergelt hämmingus, kui selgus, et soojendajaks on Koit Toome. Miskipärast seostub Koit mulle noorema põlve lauljatega, aga tõsi-tõsi-... kas mäletate, mis oli 90 aasta popim laul?, küsis Koit. Muidugi, On küll hilja... Mulle tundub, et ma vist polegi Koitu peale neidsamu õndsaid üheksakümnendaid suurel laval rokkimas näinudki. Heli oli natuke paigast ära. Aga muidu, Koit oli väga äge!

Toidu kaitseks

Ma ei väsi imestamast, kui oluline selles meediaväljas, kus mina liigun, on toit. Vana küsimus, kas sööd selleks, et elada või vastupidi on nendes ringkondades ammu vastatud. Söömine ja söögi valmistamine on elu keskpunkt.

Igaüks, kes on suuremale perele iga päev toitu teinud, teab seda tunnet- kui ühel päeval pole söögivaaritamiseks enam vajadust. Jah, alguses on kergendus, aga seejärel üks suur tühjus. Sa pole enam vajalik, sa pole enam tähtis. Ja mida selle ajaga, mis kulus toidu väljamõtlemisele, poes käigule, kogu logistika ja  tehnoloogia väljamõtlemisele, nüüd peale hakata...?

Ringi või üle mäe

Juhtusin mingi aeg tagasi kuulma sellest, et IT spetsidest on jätkuvalt puudus.
Ahaa, aga äkki see just ongi see, mida olen ammu otsinud..., mõtlesin. Hea puhas tubane töö vanainimesele enne pensionileminekut. Ja kui peaks juhtuma arusaamatus, et skype mind tööle ei võta, siis teen ka oma netipoe:)

Meestest, lihtsalt ( nagu ikka)

Juhtusin Daki blogist lugema meestest. Väga ladusalt ja vaimukalt kirjutatud sissekanne. Lihtsalt meestest. Aga. Lihtsalt nii, nagu meestest ikka on kombeks kirjutada. Me, ka mina, kirjutame meestest alati ühtemoodi- mehed on oma emotsioone, tahet ja bioloogiat mitte kontrollivad manipuleeritavad ja tahtetud objektid.
Nii on kombeks kirjutada, sest see müüb ja see on naljakas.

Kellele on vaja ajalehti 2

Kas ma pean nüüd iga lehe "päästmiseks" tegema FB-s lehe?!
Uus Päevaleht oli lihtsalt šokk. Et siis mis mõttes? Et antaksegi alla, me oleme väiksed ja õnnetud ja keegi meid ei loe....
Selgituseks- EPL muutis taaskord oma lehe layouti. Loomulikult, läheb natuke aega ja küll ma harjun  See mis mind häirib on rapsimine. See et EPL ei näi teadvat kuhu ja millises suunas liikuda.

Teie sisu, kallis EPL on täiesti ok. Teil on väga head autorid, te olete leidnud ja teete originaalseid rubriike, mida teistel pole.
Mis teil aga puudub- oskus end müüa ja usk iseenda toote tugevustesse.
Mis kasu on suurepärasest sisust, kui mitte keegi sellest mitte midagi ei tea?

Pilvebaleriini lood 8- dumbuser

ja mu nogija lõpetaski eksistentsi. Irooniliselt sai ta viimase infarkti Soomes, Nokia esinduse ees. Rünnak hoonele jäi toimumata, kuigi usun, et rahvusvaheline üldsus oleks mulle toetust avaldanud küll.
Viimase remondi järel halastas EMT lõpuks mu peale ja võttis ta tagasi.
Enne kui edasi vingun, tahaksin vahepeal kiita teenindust. Midagi nii positiivset pole minuga ammu juhtunud.

Kui me lapsed on kord suured...

Appi! Maailm on üks hädaorg. Mu stressitaluvus on miinus sada. Olen paanikas ja hirmul. Tahaks nutta.

Viimati olin siis selline, kui sa läksid kooli.
Ok, kirjutamise ja lugemisega oli kõik kenasti. Aga. Ega nad sind koolis narrima ja kiusama ei hakka? Kas sa jaksad õpetajat lobisemata ja vastu vaidlemata kuulata? Kuidas sa saad elusalt üle tee, kas autod märkavad seda pöial-liisit ja jäävad seisma? Kas sa jaksad lahti tõmmata meie suure ja raske välisukse ning luku lahti? Kas sa ulatud  liftinupuni ning kas lift üldse ülepeakaela tööle hakkab?... Sa ju kerge kui lumehelbeke...

L. Mletšin Breznev

Ma ei saa mäletada Breznevi aega, kuna sel ajal olin ma alles rõõmus oktoobrilaps ja pioneer, aga ometi tekitas see raamat minus tunde- oi, kui tuttav see kõik on.
Millest on kahju, kuna tegelik tunne seda raamatut lugedes peaks olema vastupidine- jumal tänatud, see aeg on läbi.
Mõned aastad tagasi töötasin ma suures rahvusvahelises firmas, kus kaadripoliitika käis samuti, kui raamatus kirjaldatud Breznevi ajal. Kord aastas kutsuti meid kabinetti ning anti teada, kuhu meid sel korral paigutatakse. Vaba aeg kohvinurgas kulus skeemide, kes-kellega-käib arutamiseks.

Peterburi, St. Peterburg- Северная Венеция

Eelmise aasta kevadel sain juhuslikult teada, et Peterburi planeeritud klassiekskursioonist ei saa asja, kuna huvilisi pole piisavalt. Muuhulgas ka minu laps, kes küsimise peale vastas " iuu, Venemaa..."
Kui olin minestusest toibunud ja sügavast masendusest oma läbikukkumisest lapsevanemana üle saanud, leidsin õnneks süüdlase. Kool, muidugi. Meil kasvab üles põlvkond, kes vaimustub küll Dostojevskist, õpib pähe Ermitaazi, kuid suudab hoolimata tunnistusel olevast viiest  (aktsendi)vabalt öelda vene keeles vaid üht sõna- Daa ( või polegi eestlasel venelasega suheldes rohkem sõnu vaja...:)), kelle top of mind Venemaast seostub Pronkssõduri, Russkii Standardi ja Putiniga...?

Päeva tsitaat

Are Ellerilt eilset vormelit kommenteerides
Olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu!

Naljakate raamatute edetabel

Liidripositsioonil on kaks mu lemmikut: Asta Kassi "Pahupidi puhkus" ning Klaus-Peter Wolfi "Rocke`n`roll ja ridamaja". Ma olen neid mõlemaid lugenud vast sadu kordi ja ikka on naljakas.
Nende läbi sain ka esimese kogemuse sellest, kui erinevad on inimeste huumoritajud. Täditütar suutis need raamatud läbi lugeda nii, et isegi ei muianud, kehitas õlgu ja viskas kõrvale...