Mitte et keevitaja ei võiks nautida Tarkovskit. Aga nii retooriliselt humanitaar vs reaal.
Vanasti oli arusaadav.Võimalus tarbida väärtkultuuri näitas, et sul on olemas selleks vajalik ressurss- raha ning aeg ja veel varem- haridus (kirjaoskus). Ehk siis, sa olid priviligeeritud klass.
Nüüd on raha reaalinimestel ning aeg neil, keda väärtkutuur üldjuhul ei huvita. Eliit peab privileegiks osta oma vaevaga teenitud raha eest väärtuslikku massikultuuri. Nõudlus on muutunud, kuid pakkumine jäänud samaks.
Ehk siis, sinu intellektuaalselt nõudlikud valikud näitavad pigem seda, et sul on humanitaarala vähemakstud eriala ning oled suure eeldusega SKP seisukohast mitteproduktiivne kodanik, kelle jaoks maksumaksja raha eest pakutakse põhiseaduses ette nähtud väärtuslikku eesti kultuuri ja keelt?
Jumal tänatud, ma siiski enam nii ei arva. Päris kõvasti on ka erandeid.
VastaKustutaEi maksa pahandada, kui ma nüüd veidi heatahtlikult ironiseerin/provotseerin:) Kas mulle ainult tundub aga juskui kumab läbi mõte, et humanitaarinimesed on paremad kui reaalinimesed ja väärivad seega rohkem nutsu:)
VastaKustutaJa siis veel tekib küsimus, et mis ikkagi on see "väärtkultuur". No kuidas üldse objektiivselt mõõta kultuuri väärtust. Üks meetod siiski on, palju rahvast seda vaatamas/kuulamas käib. Kuid taolise mõõdupuu puhul kipub niinimetatud "väärtkultuur" mitte eriti kõrgelt hinnatud olema. "Massikultuur" lööb pika puuga.
Ehk siis tegu on eliidile mõeldud ja ainult kõrge intellektiga mõistetava elitaarse kultuuriga. Sellisel juhul ei tohiks ikkagi probleemi tekkida, sest eliidil peaks ju jaguma pappi, et oma maitsele vastavat kultuuri nautida. Intelligentne inimene peaks juba definitsiooni järgselt igas olukorras hakkama saama ning tal ei tohiks ka rahaprobleeme olla kui vähemalt talupoja tasemel majandusasju jagab.
Nii kiuslikult mõtleb üks reaalinimene, kes palub andeks anda võimalikud grammatikavead:)
Vaata, selle väärtkirjanduse, kaasaegse kunsti ja teatri tegemise peab keegi kinni maksma. Sest nii kirjanik, kunstnik kui näitleja tahavad leiba ning kui hästi läheb, siis sinna leiva peale ka võid ja vorsti.
VastaKustutaÜldreeglina kujuneb miskipärast sedasi, et maksmise poole peavad paraku keevitajad ning it-neegrid (läbi maksude) enda õlule võtma. Kasuta siis võimalust nautida kõrgkultuuri kellegi teise kulul ning ära neid sellepärast halvusta, et neil teistsugused huvid on.
kle, kas statistiliselt ei lähe siiski haritud inimestel tööturul paremini? Paljudel töökohtadel läheb kaubaks haridus, ükskõik ḿis kõrgharidus - osal kohtadel on see kohe alguses konkureerimisnõuetes kirjas, osal kohtadel tuleb lihtsalt kasuks, isegi kui tegelikult õpid kiirkursustel keevitama ja lähed keevitajaks.
VastaKustutaTeoreetiliselt räägitakse küll palju, et minge kutsekooli, saate kindla töö, aga praktikas teenivad ikkagi haritlased rohkem, olgu algne eriala või ebapraktiline.
ja kõrgem haridus ei takista ju omandada praktilisi oskusi.
Mu elukaaslane on magistrikraadiga (teoloogia), teeb praegu pottsepatööd. Üks tuttav luuletaja-intellektuaal käis vahepeal sageli ehitajaks. Üks kunstiharidusega tuttav oli vahepeal masuajal kokk.
Vast ei tasu niimoodi vastandada.
VastaKustutaSellised insenerid-suurkujud nagu Leonardo, Hundertvasser või Gaudi on suurimat tunnustust pälvinud hoopis humanitaarinimeste poolt...
Aga kui realistlikult siis - on "humanitaarinimesed" nii ehk teisiti "reaalinimeste" ülalpeetavad.
Söögilaus sai vanasti aga suurema portsu ikka see kes perele ülalpidamist teenis
Ei ole jah maailm must-valge. Nõus. See mõtisklus tekkis impulsist selle noore inimese blogi lugedes. Et meid ärgitatakse oma hinge harima, seda peetakse heaks tooniks, väärtuslikuks, klassikalise hariduse aluspõhjaks jne jne jne, aga retooriliselt küsides, mis kasu sellest on? Kui ühiskonna ootused ja väärtused on teised. Enda jaoks, okei.
VastaKustutaVäärtkultuuri defineeris Kahu hiljuti epls (mälu järgi). Et kõrgkultuur on selline, mis ei paku emotsioone, vaid sunnib vaimselt pingutama.
Jah, haritud inimese sissetulek on kõrgem, kui hariduseta inimese oma. Aga mu meelest on ikka väga tugev lineaarne seos matemaatikaoskuse ja sissetuleku vahel. Et kas sissetulek on maailmas kõige olulisem, kui teed seda mida hing ihaldab..? jah. Aga see on hoopis teine teema.
Minul on tutvuskonnas hulk inimesi, kes oma sissetulekult jäävad kindlasti eesti keskmisele alla, ent kes hoolimata sellest oma rahuloluastmelt ja õnnelikkuselt võivad anda silmad ette nii mõnelegi materiaalselt kindlustatud inimesele. Nad ammutavad oma rahulolu just niinimetatud vaimsetest väärtustest. Seega, me võime ju ütelda, et väärtkirjandus ei loo materiaalseid väärtusi, ent ta loob inimestes õnnetunnet ja rahulolu ning kas saab miski, mis neid tundeid loob, olla täiesti kasutu ka puhtpragmaatilises mõttes?
VastaKustutaKas Kahu oma artiklis mitte ei meenutanud ka seda valgustusajastu ideed, et vaimne pingutamine (kõrgkultuuri jõusaalis) arendab inimesi, nii et tekivad põhjalikult arenenud intellektiga, valgustatud ajale sobivad kodanikud?
VastaKustutaKõrgkultuuri definitsioonidega on muidugi alati segane olnud.
Ja teisest küljest, tollel valgustusajal oli ettekujutus valgustatud vaimuga kodanikust selline, et ta peab kursis olema nii humanitaaria kui ka reaaliaga. Entsüklopedist kui ideaal. Tänapäeval on seda mõistagi raskem saavutada, seda kõike, mida selline inimene peaks teadma, on nii palju rohkem. Aga liiga kitsas spetsialiseerumine, nii et tekivad kõrgelt spetsialiseerunud võhikud, mille üle juba Ortega y Gasset oma "Masside mässus" muretses (ja eriti selle üle, et sellised spetsialistid kipuvad sõna võtma ka nende asjade kohta, milles nad ei ole üldse kodus), on ka tänapäeval halb.
Tglt oleks ju normaalne, et humanitaarid loevad ka kõvade teaduste uudiseid, kas või populariseeritud vormis, sest need asjad on meie maailmas olulised - ja reaallased on natukenegi kursis humanitaariaga. nt filosoofia-alane kirjaoskamatus hakkab vahel väga silma nende reaalikute sõnavõttudes, kellel on isu ära seletada "life, universe and everything".