Pole oluline, kas vanem või noorem või hoopis keskmine. Õde või vend. Ühel aastal ta ema sünnipäevale enam ei jõua. Sest tal on niipalju muud tegemist.
Ema teeb rõõmsat nägu, me kõik ju mõistame. Noortel oma käimised ja tegemised. Tee on pikk ja aega vähe. Pidu saab hoogu ja läheb omasoodu edasi. Aga üks koht on puudu. Üks inimene on puudu.
Sa näed, et tegelikult on ta kurb. Ehk süüdistab ennast ning küsib, mida ta valesti on teinud.
Paratamatult mõtled sellele, et äkki ühel päeval ka minu lapsed.... ei tule. Ei jõua.
Ja siis ta tuleb korraks. Sups sisse, kohe ruttu ära. Ema lööb särama. Kohalolevad kaimud taanduvad dekoratsioonideks. Kadunud Poega kantakse kätel. Ta tegi ju teene.
Kiire. Kiire.Kiire. Supp jääb söömata. Pirukaid pole vaja kaasa pakkida. Ei, moosi ma ka ei taha.
Kas me, lapsed, olemegi loodud vanematele haiget tegema? Kas see on loodusseadus ja norm?
Siinkohal ei päde lood sellest, et oled oma lapsed valesti kasvatanud jne . Alati on peres see keegi, kes ikka tuleb. Mitte kohusetundest. Mitte kaastundest. Ka temal on kiire ja oma pere ja omad tegemised.
Aga ta tuleb, sest nii tehakse. Nii on kombeks. Väärtustest ja traditsioonidest olulisemana kaalub üles tore päev - ema ja isa on toredad inimesed. Võimalus jälle lapsepõlve tagasi minna. Saada kogeda soojust ning lähedust.
Jah, ma ei tea. Äkki emad tõepoolest mõistavad ja äkki nad ei kurvasta. Äkki ma, emana, tunnen hoopis rõõmu selle üle, et mu võsuke on nii hõivatud ja tähtis ja oluline, et ka üheks päevaks aastas ei saa ta end vabaks teha.
Ehk ta kurvastab hoopis minusuguste memmekate pärast, kel oma elu pole....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!