Juhtimiskoolitustel õpetatakse ja antakse kaasa ülesanne, et alati. iga loengu, ettekande, esinemise lõpus küsi vähemalt üks küsimus. Ma ei mäleta enam, miks see hädavajalik oli, aga loogiliselt võis see olla seotud eneseimidzi loomise, enesekindluse ja keskendumisvõime arendamisega ning viisakusega esineja suhtes.
Üks välismaine lektor ütles, et ei lase meid enne koju, kui kõik on esitanud vähemalt ühe küsimuse. Kuna vaikus venis liigpikaks ja ilmselt oleks me veetnud seal saalis terve öö, halastas ta meie peale ning palus välja mõelda põhjenduse, miks me ei küsi küsimusi.
Minul on kaks põhjust. Kui esineja on olnud huvitav ja haarav, siis mida seal enam küsida. Kõik on olnud arusaadav. Kui aga vastupidi, esitus oli igav, esineja paljusõnaline soperdaja, siis puudub mul vähimgi soov seda õudu oma "küsimustega" veel pikendada. Milleks?
Ning teine põhjus on mu pikad juhtmed. Selleks, et kogu esitatud materjal läbi "seedida", oma seisukoht kujundada ja lektorile oponeerida või siis midagi täpsustada, kulub aega. Palun väga, me võiksime sellest rääkida homme või isegi veel parem, ülehomme.
Siit tuleb ka järgmine märksõna. Diskussioon. Esitus on reeglina üles ehitatud monoloogina. Esineja on asja endale selgeks teinud ja räägib sulle sellest. Kuna ma teda kuulan, siis üsna suure tõenäosusega olen ma ju sel teemal esinejast pisut vähem informeeritud. Mis omakorda seab meid diskussiooni tekkimiseks ebavõrdsesse olukorda.
Seesama põhjus, miks ma pean oma blogi pseudonüümiga ning miks eestlane kommenteerib anonüümselt- me üritame vältida kriitikat ja hukkamõistu meie persooni, isiku vastu. Argus, tagasihoidlikkus, konflikti vältimise soov, alaväärsuskompleks?
Põhimõtteliselt võiks siin süüdistada nõukaaega, mis on meid selliseks teinud. Aga. Kui loengul on koos eestlane, venelane, lätlane ja leedukas. Siis võib panuseid panna, et täiesti kindlasti oskab küsimuse küsida venelane. Ning üsna suure tõenäosusega on midagi öelda ka leedukal. Et siis nõukaajavabandus ei sobi. Pigem võiks meie passiivsust ja häbelikkust põhjendada meie teise valve-ettekäändega, alati igale poole sobiva orjaajapärandiga.
Üldjuhul on küsimusi, kui neid siis ka tekib, kolme sorti. Esimesel juhul palutakse esinejal anda kommentaar kas siis esitletud teemaga seotud või mõnel teisel päevakajalisel teemal. Mis on mu meelest väga okei variant. Teisel puhul tõuseb püsti keegi tegelane ja kommenteerib esitatut oma seisukohast. St ei esita küsimust, vaid räägib, mida tema asjast arvab. Sellega on nii ja naa. Vahel on see tõukeks põnevale arutelule, aga päris sageli on see konkreetse kodaniku egoesitus ja lektoril ei jää üle muud kui nentida, et tore küll, et nii arvate, aga minu seisukoht oli sellel slaidil.
Kolmas tüüp on tegelasi, kellele tahaks karjuda- seda just räägiti, kas sa ÜLDSE ei kuulanud. Inimesed, kes on käinud ilmselt samal koolitusel, kus mullegi räägiti, et PEAB alati küsima ning kuna neil midagi muud tarka pähe ei turgata, siis küsitakse üle midagi, mida just räägiti, või millele leiab vastuse kiirelt googeldades.
Kas mulle endale meeldib, kui mu esinemise järel küsitakse küsimusi? Nii ja naa. Ma arvan, et nagu enamik eestlastele esinejaid, on asjalik küsimus pigem rõõmus üllatus ning peale esinemist vaikiv saal tavapärane, normaalne olukord.
Viimasel ajal on saanud heaks tavaks, et üritustel on moderaatorid, kes on ette valmistanud vähemalt ühe küsimuse. Väga hea komme, minu meelest. See annab kuulajatele aega kuuldut seedida, annab ette küsimuste tonaalsuse ning stiili ja lahendab piinliku olukorra.
Mulle tundub, et uus, pealekasvav põlvkond on siiski muutumas. Igas mõttes avatum ja uudishimulikum. Ja ka küsimusi tundub neil rohkem olevat. Või mine sa tea.
Üks tuttav gümnasist rääkis järgmise loo. Käisid koos klassiga avalikul loengul, kus (hiljem selgus, et õnneks) osales peale nende veel teistest koolidest noori inimesi. Lektoriks oli tuntud, väga karismaatiline ja hea esineja, oma ala suur ekspert. Ning isegi noorte meelest oli loeng "päris normaalne" ( loe- väga huvitav). Ettekanne lõppes ja lektori küsimuse peale, on teil küsimusi, tekkis tavapärane vaikus.
Tõusis püsti laste Õpetaja, et tal on üks küsimus.
Jah, palun, pöördus lektor õpetaja poole.
Kas me võiksime nüüd koju minna, küsis Õpetaja.
See vaikimine on jah ehteestlaslik, sest äkki küsin midagi nö "valesti" ja mida siis teised arvavad :).
VastaKustutaEndal on üks isiklik kogemus ühel konverentsil küsimisest. Mul tekkis tungiv küsimus ettekande ajal ja selle esitamine suure auditooriumi ees oli juba niigi mulle endale parajat väljakutset pakkuv olukord. Aga kõige kummalisem oli hoopis mu kaaslase reaktsioon kui ma teatasin, et ma kavatsen midagi küsida. Nimelt proovis ta mu küsimist igati maha teha ja teatas, et tema jaoks on juba see jube, et keegi tema kõrval midagi küsib. Einojah, mida sa oskad kosta :).