Kui me lapsed on kord suured...

Appi! Maailm on üks hädaorg. Mu stressitaluvus on miinus sada. Olen paanikas ja hirmul. Tahaks nutta.

Viimati olin siis selline, kui sa läksid kooli.
Ok, kirjutamise ja lugemisega oli kõik kenasti. Aga. Ega nad sind koolis narrima ja kiusama ei hakka? Kas sa jaksad õpetajat lobisemata ja vastu vaidlemata kuulata? Kuidas sa saad elusalt üle tee, kas autod märkavad seda pöial-liisit ja jäävad seisma? Kas sa jaksad lahti tõmmata meie suure ja raske välisukse ning luku lahti? Kas sa ulatud  liftinupuni ning kas lift üldse ülepeakaela tööle hakkab?... Sa ju kerge kui lumehelbeke...

Me lapsed on tublimad, kui me arvame- lohutasid targemad, ja neil oli õigus.
Meil oli kokku lepitud, esimese klassi esimestel päevadel, et tulen sulle valgusfoori juurde vastu. Ootan ja ootan, aga keda pole, on minu laps. Torman kooli, pööran pahupidi klassid ja garderoobid. Õpetaja kehitab õlgu, läks ju koju...? Enne kiirabisse ja politseisse minekut otsustan igaks juhuks kodust läbi minna. Seal ta istub, köögis. Näsib võileiba ja vaatab mulle oma suurte silmadega tõsiselt ning etteheitvalt otsa.
Emme, ma ootasin sind. Miks sa ei tulnud? Mul läks kõht tühjaks ja ma tulin koju....
Sa said hakkama.

On vist elu seadus, et koolieelikute suhtes on meil  väiksemad ootused, mida nad siis alati julgelt ületavad, meid üllatades ja hämmastades. Ja kui me  oma lati lõpuks kõrgemale seame, on neist saanud segased teismelised. Aktselerandid. Oleks nagu juba suur, aga vahel ikka pisi-pisi. Pettume, katkume juukseid, tülitseme ja lepime ja lõpuks ikkagi üllatume, kuidas meil on niimoodi nii suurepäraste lastega vedanud.

Sa jääd alati minu lapseks. Mu pere on söönud ja puhas ja ma ise ka üsna tegus naisterahvas, aga mu ema ei usu siiani, et ma ise hakkama saan. No kuidas saaksin ma need korrad, kui külas olen autoga sõidetud, pesu riputatud või salati hakitud, kui ema ei juhendaks...:)
Enam ei solvu ega vihasta. Nüüd ajab see naerma ja heldima. On hea, kui keegi hoolib. Me ei oska öelda- ma armastan sind, hoolin  ja muretsen sinu pärast.
Me ütleme- kas sa söönud oled, kempsus käisid, võti on kaasas.?..:)

Suureks kasvamine pole ju tulnud järsku. Ikka samm sammult on meie ellu tulnud teised, põnevad ja huvitavad elud, mis polegi enam teineteisega seotud. See, kui sa teises toas tasakesi arvutis oled, või sõpradega väljas, või suvel kusagil ära, see on teistmoodi kui nüüd. Ma teadsin, et sa oled kaitstud ja hoitud. Alati oli kusagil keegi täiskasvanu, kes hoidis pilgu peal.
Enam pole täiskasvanuid. Sa oled ise täiskasvanud.

Ma tean, et sa saad hakkama. Õigupoolest, olen veendunud. Aga nii natukene, igaks juhuks-  muretsemine ongi ju emade amet, eks? Tahaks kõvasti- kõvasti hoida enda kaisus ja kogu maailma murede eest.
Mu väike suur laps. Ma tean, et me peame ükskord kodust minema. Ja sa ju tuled veel tagasi, eks? See on alles esimene peaproov.
Mu esivanemate hinged ja inglid, kes te olete mind läbi elu siidpatjadel kandnud. Palun, minge ja kaitske nüüd minu last. Mina saan ju hakkama.


Eile hakkasid Tallinnas õitsema pärnad ...