Kui olin minestusest toibunud ja sügavast masendusest oma läbikukkumisest lapsevanemana üle saanud, leidsin õnneks süüdlase. Kool, muidugi. Meil kasvab üles põlvkond, kes vaimustub küll Dostojevskist, õpib pähe Ermitaazi, kuid suudab hoolimata tunnistusel olevast viiest (aktsendi)vabalt öelda vene keeles vaid üht sõna- Daa ( või polegi eestlasel venelasega suheldes rohkem sõnu vaja...:)), kelle top of mind Venemaast seostub Pronkssõduri, Russkii Standardi ja Putiniga...?
Ja kui siis tulid pakkumisele viisavabad reisid, oli otsus tehtud. Sõidame.
Ma nüüd polegi päris kindel, mis oli selle linna nimi, kuhu täpselt. Kõik eesti teatmikud kutsuvad seda linna Peterburiks. Venelane ise ütleb Sankt Peterburg. G-ga lõpus, mis on loogiline. Peeter Esimese poolt oma kaitsepühaku Püha Peetruse auks rajatud paradiisivõtmeid hoidev aken Euroopasse...
Iseenesest oli laev korralik ja kena. Tallinnas laevale astudes tervitasid meid tagurpidi Eesti lipp ja raudrüütel... Ma usun et Tema Majesteedid printsessid Anastasia Nikolajevna ja Maria Feodorova, kellede auks laevad nimetatud olid, oleksid ilmselt rahule jäänud.
Minnes oli meil võetud 33 eurone ( sh alkohol) rootsi laud (nb! selles saalis pole kempsu. Enne peaks kindlasti ära käima). Aga söönuks sai ka muidu. Alates 3-5 eurose supi või salatiga puhvetis kuni 20 + eurose a la carte praega restoranist.
Aga karmim osa ootas veel ees. Ööseks visati mind segumasinasse. Raputas, vibreeris, mürises. Ma tean, et olen vingupill. Kuna viimane laevasõit Rootsi toimus väikeses riidekapis, siis seekord olid tingimused lausa luksuslikud- 9 ruutmeetrit, aken ja kõrge korrus. Seega, mul puudub õigus viriseda. Mida pidid tegema veel need, kes ka tegelikult mootori kõrval magasid?
Masendav. Igaljuhul ei tarbinud ma silmatäitki nende poolt pakutavat und.
Esimest korda elus oli mul siiralt hea meel hommiku saabumisest. Rampväsinuna. Gorod geroi Leningrad võttis meid vastu tumehalli taeva ja 16 kraadiga.
Ja puhkpilliorkestriga, kes külma trotsides mängis kail lustakaid Ladina-Ameerika viiskesi.
26 kraadises Tallinnas ilmateadet vaadates lubati Peterburis 18-20. Tegelikult oli 13-16 kraadi ja vihm. Ma tõeliselt igatsesin oma talvejopet. Õnneks olime me kohvri pakkimisel siiski ka mõned soojemad hilbud kaasa pakkinud. Kõik mis kannatas, sai ülestikku selga pandud, nii et ma nägin välja kui mardisant. Päriselt.
Minu sõbranna, ütles laps mõtlikult ja nukralt, on praegu Türgis...
Tallinnast tulles on Peterburi ikkagi city. Suur linn. Täis saginat, CO2-te, tempo, autod ja kõpskingadega tüdrukud. Täiesti kindlasti polnud sellist tunnet, kui mõni aasta tagasi Krimmis (back to 80s). Linn on arenenud ja edasi liikunud.
Pisi-pisikesed nüansid näitavad, et aken Euroopasse on küll raiutud, aga aknast välja pole veel päris jõutud. Siin mõni aeg tagasi vingusin kodumaa üle. Niimoodi kaugemalt vaadates saad aru, et mõned asjad on muutunud nii elementaarseks, et ei oskagi nende üle tänulik ja rõõmus enam olla....Näiteks Peterburis ülekäigurajal sind üle ei lasta, pigem lisatakse kiirust, nagu vanadel headel aegadel. Samuti pole selles linnas võimalik vist absoluutselt liikuda invaliididel. Või neil polegi ratastoolides inimesi?
Ja lõputu suitsetamine. Appi!! See oli lausa meelest läinud, kui vastik see oli, kui sa iga kord peale väljas söömist pead kogu garderoobi pesumasinasse lükkama...
Kesklinn oli kenasti korda tehtud. Aga, äärelinn vajab hädasti raha. Ma annan isegi tasuta ära idee, mida linnavalitsus teha saaks. Näiteks, mitmekordistage reklaamimaksu ja pange lisaks veel trahv koledate reklaamide eest.
Kollased A4 sildid, millel soovitakse kokku osta metalli ja kaablit. Ning tundub, et selles linnas elavad ilusad inimesed, kellele on vaja palju palju koopiaid kõigest mis kirja pandud. Igal pool olid suured koopiakeskuste ja iluteenuste reklaamid.
Üks plakat jättis kustumatu mulje- üsna palja naise kehaosade juurde olid kirjutatud hinnad. Oli epilatsioonikeskuse reklaam...
Hämmastavalt paljudes imelistes majades akende ja kardinate järgi oletades ei elata. Spekulandid? Liiga kõrged rendihinnad?
Kuna vihma sadas, leidsime suurepärase meelelahutuse- külastasime metroopeatusi. Leningrad pole küll Moskva, aga mingi pildi saab. Esimese liini jaamad, ehitatud 1955-datel annavad päris kena pildi tolleaegsest nõukogude töölisele planeeritud monumentaalkunstist.
Me kõik ju teame, et kui uksed sulguvad öeldakse- Осторожно, двери закрываются ja seejärel peaks tulema teade järgmise peatuse kohta. Ei ole nii, elu on edasi läinud! Tuleb hoopis teade- Lugupeetud reisijad, pakkuge istet rasedatele ja elatanud inimestele.
Kas pole armas, selle võiks ka meie ühistranspordis kasutusele võtta. Ja siis veel üks ülimalt patriootlik idee- metroos oli seinal hümn.
Kui meie siin nutame oma keele anglitseerumise üle, siis venelastel on asi omadega päris sassis. Teadupärast nad ju kirjutavad hääldatava variandi ja selle siis slaavi tähtedega. Misläbi on tekkinud sellised kaubad nagu
чизкейк, дублеркапучино, frenchdog- see viimane siis samuti slaavi tähtedega ...:) jne jne päris lustakas lugemine.
Õhtusöögil käisime äärmiselt stiilsetes kohtades- Russkii Kitš ja Na Zdorovje. Üldises plaanis sarnased kohad- ülimalt atraktiivne ja eklektiline sisekujundus inspireeritud nõukaparoodiast ja vene rahvakunstist. Arve- õlu ja 2-3 käiku oli ca 800-900 rubla inimese kohta.
Viisakas, aga ülimalt ükskõikne teenindus. Praegu mõtlen, et ehk oli see taotluslikult, et järgida söögikoha stiili? Sest sellises kohas nagu Coffee house ( kujutage seda slaavi tähtedes) õnnestus kohata hüperaktiivseid ning rõõmsameelseid noori teenindajaid?
Na zdarovje meeldis mulle pisut rohkem. Elav muusika pelmeenid, vareenikud, supid.... ja (väidetavalt) kohapeal hapendatud kapsad, kurgid ja küüslauguvarred, mmm... kohe täitsa kahju oli, et ma viinasõber pole. See lausa nõudis viina kõrvale. Kõrvallauas olid kaks keskealist sõbrannat soliidselt ja väljapeetult lahendamas poolikut. Normaalne ju, mida ikka sa sõbrantsiga tööpäeva õhtul teed:)?Ütle mis tahad, aga süüa venelased teha oskavad. Ja väga hästi. Või siis mitte? Pere noorim sai muuhulgas korraliku kõhuvalu. Ju pole harjunud normaalse toiduga:)
Vaatamisväärsuste kirjelduse jätan ma vahele. See linn ongi ise üks muuseum ja seal peaks kohustuslikult liikuma ainult giidiga või eelneva väga hea kodutööga. Huvitav on see, et nt Prantsuse jm lossid on ju üsna sama uhked, aga Venemaa omad tunduvad ikka überluksulikud. On see sellest, et ma tean paremini tausta, kui suur on tegelikult ikkagi kontrast nende losside ja lihtsate vene inimeste elamiste-olemiste vahel...?
Kui jõudsid mu blogisse otsinguga ja soovid rohkem infot Peterburi ilu kohta, loe parem Maria blogist. Aga paar soovitust.
Peteroffi oli meil plaanis minna omal käel, aga metroost väljudes müüdi meile päris normaalse hinnaga - 1000 rbl per inimene ja õpilastele lisaks soodustus, kohalik ekskursioon. Bussiga viidi kohale, toodi tagasi. Oli arvestatud kempsu- ja söögipausidega. Ning ülimalt professionaalne giid. Tasub usaldada.Ermitaazis järgisime lastele koolis õpetatud nõuannet. Alusta lõpust st kõigepealt tuleb minna 3. korrusele, vaadata ära impressionistid, seejärel otsida üles teisel korrusel Da Vinci ning kui siis veel jaksu ja energiat on, vaadata üle ka muud teosed. Kui on plaan Ermitaazi minna, siis tasuks teha eelnev bronn netist. Meie seisime tunni. Vihma käes..
Ja tõesti vastas ka tõele kodulehel olnud info, et õpilased-tudengid sõltumata kodakonsusest saavad tasuta.
Reisi müünud firma andis kaasa info, et tagasisõit on kell 8 õhtul. Check-ini tehes juhiti tähelepanu, et kuna on uus terminal, siis on väljumisaega muudetud ning laev läheb välja kell 7. Kuna see tundus segane, siis otsustasime igaks juhuks üle kontrollida. Peterburi turismiamet pakkus väljumiseks kell 8 ja PeterLine infotelefonis arvati, et nad võiks välja sõita ka 7....
Jama oli selles, et tasuta transfeer oli sätitud 8-se väljumise järgi, ehk siis kella 7-ks pidime võtma takso. 700 rubla.
Uus terminal oli piiratud aia ja okastraatidega ning meid võttis väravas vastu püssimees.
Kuda pojedem? küsiti autoriteetsel toonil.
Näete, viin kliente sadamasse vastab taksojuht alandlikult.
Kas dokumendid on? küsib sõjamees.
Lasi läbi.
Terminal oli suur ja tühi nagu Minski lennujaam. Ja loomulikult puudusid ka seal kaldteed, kohvri viid ikka ise ja süles kohale. Ning mis te arvate, millal väljus praam? 20.20.
Lõpetuseks sobib imehästi kiri, mida nägin ühe vene tüdruku T-särgil:
Ma armastan Venemaad, eriti piiri tagant...
PS. loe ka seda
Hehh, Coffe House slaavi tähtedega jäi mulle ka silma - tundus kuidagi eriti veidrana:)
VastaKustutaToredasti kirjutad! Ja tubli lapsevanem oled...
VastaKustutaEriti huvitav, tekkis kohe endalgi tahtmine taas üle teistkümne aasta sinna minna.
VastaKustuta