Imeline nädal 29

Täna, 18.juulil kell 6.52 sai minust ühe tüdruku  vanaema. Mida ma  tunnen? Loomulikult olen väga õnnelik.  Aga sünnid ja surmad tekitavad eksistentsiaalseid kirjeldamatuid  emotsioone.  Kui iganes  ratsionaalselt ja teaduslikult sa kõike tead,  siis see, et just neist rakkudest saab just selline Inimene,  kes hingab,  arvab  mõtleb ja tunneb... Ime. Surelikkus jõuab kuidagi lähedale.  Evolutsiooniline hirm, kas sünnitus  laabub.  Arusaamine,  et mina olen vana ja surm on elu osa ja samas teadmine,  et elu läheb edasi...

Beebi silmadesse vaatamine on kui

Bulgaaria 2 ja dopamiin

Mul oli ainult üks eesmärk. Magada. Välja.  Ja kolm soovi.  Et oleks normaalne hommikusöök, varjuline koht lugemiseks ja ujumiseks sobiva temperatuuriga  merevesi. 

Kõik oli. Ma  pean  veel õppima kahte asja- vetteminek.  Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on  tegelikult ju soe. Ja  vaidlen Notsule vastu,  pekk ei aita. Ning vees hõljumine.  Ma ei saa aru,  kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata.  Aga vertikaalis vajun põhja. 

Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi.  Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga.  Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami.  Ja võidab odavam  nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan,  et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest. 

Nädal 24

Emotsionaalselt väga tormine nädal on olnud. Ma kõigun tööalaselt kogu aeg meeleheite ja lootuse vahel. Lohutan end sellega, et kõik on õppetunnid. Kuidas jääda rahulikuks, kuidas mitte saata pikalt ülbet väljapressimist, kuidas mitte võtta kõike isiklikult. 

Ja siis vaatasin kalendrisse ning oma puhkusejääki ja otsustasin, et ma võin põhimõtteliselt närvitseda ja pakkumisi saata ka sooja mere ääres. Reisiotsimise protsessi võiks kopeerida eelmistest aastatest, sest mitte midagi pole muutunud. Kuna plaanis on ainult pikutada, siis panin hinnapiiri ette. Omal käel kannataks minna ainult Põhja- Itaaliasse, aga tagasilend oleks kell 5 hommikul st logistika saaks olema peavalu. Ja ausalt öeldes, siis Itaalia ja Kreeka on kultuurisihtkohana super, aga ranna osas mitte nii väga. Vähemalt mu seniste kogemuste põhjal.
Ok, siis võtsin ette reisibürood. Eeldasin, et Türgi on ikka jõukohane, aga võta näpust.. Türgi on nii kalliks muutunud.  Siis leidsin viimase hetke pakkumise Albaaniasse, saatsin päringu. Sellele vastust oodates leidsin.. juhuu veel soodsama Bulgaariasse. 
Albaania päringule tuli vastus- sry, aga üksinda reisijaid me ei teeninda. Jäin siis Bulgaaria kinnitust ootama, mõttes lõin juba käega ja vaatasin Eesti spaasid.. Ja no ma ei tea, sain dokumendid kätte ja loodan, et siis nüüd viga ei avastata ja mind lastakse 500 euroga Bulgaariasse :)
Loen sekundeid,,,, Mul on plaanis magada, süüa, lugeda, ujuda.
Palun ehitage see Rail Baltic juba ükskord valmis. 

Vaata ja sa näed

Haa!! Aga mina olen vajutanud tuumanuppu! Kahjuks või õnneks ei saanud ma seda suunata Moskvale..
Käisime Sinimägedes ja Sillamäel ekskursioonil.
Nende vahepealsete aastatega, mis ma viimati Sillamäel käisin, on palju muutunud. Imeilus linn, promenaad on korda tehtud, uued kaasaegsed söögikohad tekkinud. Ja lillemuru!! kuidas saaks, et Tallinna  linnavalitsus läheks sinna õppusele?

Minu jaoks oli uus fakt, kuidas peale sõda Sillamaa asustati.  Kohalikel elanikel, kes veel maatasa jäänud linna ning ümbrusesse olid jäänud elama, paluti lahkuda. Neid ei küüditatud, vaid maksti ka kompensatsiooni.  Kuna kinnise linna puhul oli soov, et elanikel oleks võimalikult vähe nn sugulasi- mahajääjaid., siis eelistati lastekodulapsi, keda  peale sõda oli palju. Giidi vanaisa oli üks neist noortest. Terve rühm astus tehnikumi õppima, seejärel pandi rühm täies koosseisus rongile ja saadeti siia. Giidi vanaisa on meenutanud, et mingit infot ei antud. Noored aeti loomavagunisse ja pandi teele. Kui nad olid juba Leningradist mööda saanud- ohkasid kergendatult- vähemalt mitte Siber.  Kohapeal ootas neid paradiis. Üle liidu erinevatest maakohtadest noored, kes polnud näinud ehk isegi mitte käimlat, said mugavustega korterid, küll ühiskorterid, aga mõistlikult paigutatuna, töö, korraliku palga. Kaubarohked kauplused, sanatooriumituusikud jne. 

Aga tuumanupp. Kui ma Berliinist kirjutades vaimustusin sealsetest muuseumitest, siis Sillamäe muuseumis on võimalik liit/virtuaalreaalsusena vaadata uraani aatomi sisse ning olla kohal Nl esimesel tuumaplahvatusel. Megakogemus. Soovitan soojalt!

Nädal 23

Ma kirjutan nüüd kaks asja, mida mitte keegi varem ei teadnud ega pole kuulnud :). Kui ma "esimeses kvartalis" järjest haige olin ja aru sain, kui mõnus on lihtsalt päevade kaupa vedeleda ning endale lubasin, et just nii jääbki, siis... nii ei jää. Huvitav, kui ma hoiaks pidevalt suus kommi või nätsu, kas ma siis suudaks vait olla?
Ning teine -trenn teeb laisaks. Ma ilma trennita liigun päeva jooksul palju. Telefonikõned püsti, kõndides. Vahepeal sirutuspausid harjutustega jne. Trenni tehes- ma tean, et õhtul tuleb nagunii pingutus, ei viitsigi vahepeal midagi teha. Lisaks. Kalorite kulutamine nõuab täiendavat energiat. Söögi näol, muidugi.

Hool ja hoobil pole vahet olnud. 
Nädalavahetusel oli kohalik, linnaosa laulupidu. Kontseptsioon oli hästi tore- oli võetud rongipeatused Tallinnast Nõmmeni. Vahepaladena tutvustati iga peatuse ajalugu ning lasti publikul märku anda, kes sealtkandist pärit on. Repertuaar oli külasimmanlikult rahvalik ja lihtne. Esimest korda elus nägin eesti rahvatantse, mis olid eranditult kõik hoogsad, lõbusad.
Enda osas sain teada, et mul on vist männitolmuallergia. Ma igapäevasel nii massiivselt mändidega kokku ei puutu. Aga mu auto sai ühtlase helekollase tolmukorra ja mina vesised silmad, tatise nina ja kipitava kurgu.
Kogu ürituse muutis meeldejäävaks hoopis üks teine juhtum. Pidu algas kohaliku kirikuõpetaja jutluse ning ühispalvusega. Pööritasin silmi, aga eks igas kojas omad kombed. Ja pidu lõppes.. sponsorite reklaamiga.. Meid on toetanud firma X, mille toode Y maksab 25 eurot ja toode Z 30 eurot ning neid saab osta siit  ja sealt... Kauplejad templis või kuidas see oli.

Meie geenide pikk reis

Ma väga tahaksin olla oma järgmises elus teadlane. See on nii põnev!
Te ei usu järgmisse  ja  eelmisse ellu?
Sain eelmisel nädalal kokku ühe välismaalasega, kes väitis, et ta on elanud keskaegses Tallinnas. Olde Hansa mõjub kui kodu. Vanalinnas jalutades teab ta käike ja käänakuid, suudab vabalt orienteeruda. Teine tuttav, välimuselt hispaania-indiaanlase tüüpi on lapsest saadik suhtunud kirglikult maiade kultuuri. Sellest, et mu oma lapse esimesed sõnad olid soomekeelsed, olen kirjutanud. Nagu raamatu autorid rõhutavad- kommerts-dna testid on nagu on, aga kõigil neil juhtudel said tegijad kinnituse oma geneetilises koodis oleva vastusena.
Meie järgmised elud elame me edasi meie geenides. Klišee, mis kipub meelest minema. Ning jah, ma olen endiselt kütt-korilane. Ning jah, mu näojooned viitavad Uraali steppidele.  Arheogeneetika on uskumatult põnev.

Maiade teema puhul- minu jaoks uus fakt- eurooplased ja Ameerika pärismaalased kannavad 15 000 aastat tagasi tekkinud rände tõttu endas peaaegu võrdsel määral ühiseid Ida- Aasia ja muistsete põhjaeuraaslaste geene.  Eurooplased on Põhja- ja Lõuna Ameerika pärismaalastega lähemas suguluses, kui aasia rahvad. Euroopasse jõudis Põhja- Euraasia komponent alles ligi 4800 astat tagasi, Seega, kui eurooplased ca 500 aastat tagasi Ameerika nn avastasid, sulgus ring- geneetilisest vaatevinklist kohtasid nad seal oma väga vanu sugulasi.

Nädal 20

Mul on selle- tunne rõõmu ja tänulikkust, teemaga pidevalt probleem, kuna asjad, mis mind rõõmustavad, on pikalt samad.
Kohe on algamas mu lemmikaastaaeg. Kõik õitseb ja õhk on soe... Imeline kevad.

Nädal algas kahe nördimusega.
Mees oli mu murakamoosi lõpu ära söönud! Minu! Mul oli see peidetud külmkapi tagumisse nurka, aga näe, leidis üles. Ja iroonia on selles, et murakas ja vaarikas talle üldse ei meeldigi, sest seemned. 
Viimase purgi peitsin nüüd paremini. 

Nädalavahetusel pesin aknaid. Tuli vanematega juttu ja isa uurib, et kas selline teenus on tellitav. Uurisime asja, ei olegi väga kallis 30-50 eurot. Tulevikus kasutan kindlasti ise, sest .. tahan.
No aga, pesin oma aknad ära, ja siis mõtlesin, et pekki, nii hirmus see nüüd ju ka pole  võtsin värgid ja läksin pesin vanemate aknad ka ära. St üritasin, kuna selgus, et osa aknaid ei käi lahti!! Ma tahaksin tõsiselt kohtuda selle disaineriga, kes soovitab toota mitteavanevaid aknaid. Nagu. Äkki tuled ja räägid, mis oli su mõttes ja näitad, kuidas nt kuuendal korrusel neid pesta saaks.
Taas must iroonia. Mu tädi pesi samuti aknaid ja kukkus. Tuppa siis, mitte välja. Põrutas puusa ära. Ravis terveks ja... ronis jälle üles. Seekord murdis kukkudes puusaluu. Nüüd on toas voodireziimil. Ekspressis viskas mulle ette heaolumeistrite teema. Et Tartus ja Tallinnas saab läbi sotsameti abilisi kutsuda. Tuleb meelde jätta.

Emadepäeval

Vaatasin filmi Mr.Nobody against putin. Väga hea film,  täiega soovitan.  Mõtteainet,  mis oleks meist saanud,  kui  nl oleks alles jäänud. Ja kuidas mõned inimesed on ajupesule,  mistahes teemal, nii vastuvõtlikud ja teised mitte.  Ja miks venelaste seas on see % nii kõrge.  Vastuseks ei sobi usk- vaata ukrainlased,  poolakad. Vastuseks ei sobi ajalugu,  mida me ju paljuski jagame. Ei  tea. 

Aga filmist enam jäi mind kummitama laul. Lõputiitrid ütlesid,  et esitaja on Bambini di Praga ja laul Dunajevski Nerazkazat. Kohe kui kuulsin,  teadsin,  et olen seda laulnud.  Otsing ei andnud midagi. Filmi  stoorist lugesin,  et teema oli autoriõigustes, mida  venemaalt ei  saadud. Millest ma oletan,  et seetõttu pole salvestus avalik.  Ja ma ei  mäletagi kuidas,  raalisin välja,  et laul on tegelikult дунаевский летите голуби. 

Berliini reis, citybreak Berliinis

Berliin võttis meid vastu 28 soojakraadiga.. nagu lõunamaa.

Vaba Euroopa tunne, õhkab mu pragmaatiline Eesti mees.                   
Ee.. me oleme vist Ida poolel...

Õitsvad hullutavalt lõhnavad sirelid lämmatamas  kanepi- ja uriiniaroome. Kodutud ja murukatused ja palju rohelust. Prügine ja prügikastivaba. Saksa  šlaagrite asemel vene, türgi ja hiina muusika. 
Mingi veidra kokkusattumisena, kuigi me sõitsime väga erinevaid liine ja transpordivahendeid.- Iga päev sattus meie vagunisse astuma üks mees, kes hakkas kitarriga laulma... venekeelseid laule.
Me ei ei annetanud raha.

Kummaline,  kuidas ka klišeed vananevad.  Mäletan,  kuidas  Krakowis otsisin vorsti ja nüüd Berliinis berliinereid. Mõlemad leidsin,  aga vaeva pidi nägema. Vanakooli saksa täpsus on siiski ka alles. Maasikad. Me naersime, et nagu 3Dprinter- kõik ühesuurused,  plekkideta. Maitse oli ka hea. 

Milline oleks maailm, kui keegi  Euroopa liidritest oleks taibanud Trumpile öelda- kle,  tahad ajalukku minna nagu Roosevelt? Desarmeerime ja jagame  Venemaa ära- sa võid oma tüki esimesena valida. 

Saksamaa on ka  üks neist riikidest,  kus nutriscore on tootjatele vabatahtlik alates 2020.  Poes otsisin näiteid. Just  nimelt otsisin.  Kuna esikülg  on  nagunii värviline ja infoga üle kuhjatud,  siis see  järjekordne vikerkaar kaob  infomürasse.  Lihatootjatel on  veel lisaks  mingi  süsteem...

Poes on nurka häbenema saadetud naturaalsed toorained- liha, piim.. ja siis astud tänavale. Ja linn on täis täiesti tähistamata salativabasid pubisid, vorsti, kebabi, kringliputkasid, kiirtoitu ja  saia, saia, saia...Ma tean, et tegelikult on veel kolmas ja neljas Berliin, mis sööb päris toitu, kasvatab linna serval aiamaal porgandeid, on vegan, sportlik ja öko. Aga ei olnud jaksu ja viitsimist otsida ning mitte turistiteel. Hotell pakkus hommikusöögilauas täpselt 4 värsket asja: redis,  kurk,  paprika ja õun. Klassiekskursioonitäis lapsi seisis nutellasabas. Õun ja jogurt igavlesid.  

Mulle tundub,  et  me  tegeleme vale  sihtrühmaga. Guugle ütles,  et ajavahemikus 2003–2023 tõusis rasvumise levimus Saksamaal 12,2%-lt 19,7%-le. ..

Kratist

Lendav mainis AI suurima probleemina, et kaduma läheb emotsioon ja noh, tegelikult ka ju isetegemisrõõm, ja see viimane on sageli võib-olla isegi kõige olulisem. Ilmselgelt suudaks  ai mu blogi kirjutada oluliselt paremini kui mina seda suudan. Aga meeldib.  Ise. 

Me valmistume üheks kohalikuks laulupeoks ja selle repertuaaris on laul, mille autoriks kohalik, ma ei tea, muusikaõpetaja äkki. Ei ole tema tausta guugeldanud, seega päriselt ei tea, aga näiteks meie koolis muusikaõpetaja kirjutas taolisi natuke naiivseid laule. Vanasti nimetati seda asjaarmastajalikuks taidluseks,. Lisaks isetegevuslased, haltuura...  Ja kui ma nüüd võrdlen seda laulu näiteks AI poolt tehtud lauluga "mu vend on lesbi", näiteks, mis on ju väga meeleolukas ja äge laul, siis ma ütleks küll, et mingites kohtades, äkki peaksimegi andma ohjad AI-le üle, et vältida inimeste poolt tehtud kräppi. Okei, siin võib vastu vaielda, et kumb kräpp on hullem. kas masina või inimese poolt tehtud.

Mai

Ma olen aru saanud, paljud kaasblogijad on edasi liikunud threadsi, kui ma sind veel ei jälgi, siis anna mulle märku, jälgin sind suurima heameelega. Ise ma suurt ei postita. Mul kulub mõtete väljendamiseks rohkem sõnu ja aega,  kui need platvormid eeldavad. 

Ma tean, et Inglismaal on hästi tugev hekitraditsioon ja meil oli omal ajal ju täpselt samuti, et, et maanteerservades olid kuusehekid,  Aga nüüd uued Tartu Tallinn maantee ääres, näiteks, on jäetud täiesti tühjad ääred maanteeserva. Huvitav, kas see on sellepärast, et teadus on edasi arenenud ja nähtavus parem oleks, et loomad ei tuleks sinna serva sööma, või on see ikkagi rahapuuduse küsimus.

Lõpp paistab?

Mehel sai kõrini. Võttis kõne ja sai arstiaja samaks õhtuks. Ma ei saanud ometi maha jääda.. veetsin pooltunnikese telefonijärjekorras ..

Meil on sama diagnoos, äkki me võime koos tulla? 
Kodutöö oli mul tehtud, vaatasin kalendrist- mu viimane seeria algas 20. märtsil, seega üle kolme nädala, nagu ette nähtud.
Ja lahkelt lubatigi tulla.

meid võeti vastu eraldi. Õde. Ja kui minul on kurk stafülokokki täis ja sain antibiootikumid, siis mees saadeti hoopis kopsuröntgenisse. Vaat siis.

Aga õde oli super. Kuulas, katsus, vaatas, küsis. Tehti kõik proovid ja analüüsid. Süvenes. Mu usk perearstindusse peaaegu taastus. Pean teine kordki mehe kaasa võtma..

Muu jutu hulgas tuli välja, et mu parem puus endiselt valutab. Kas röntgen on tehtud? Ei?? kiiresti aeg arstile kirja... ma olen positiivselt üllatunud. 
Loodetavasti jätkub mul sel vastuvõtu päeval piisavalt kuraasi, et end kehtestada ja õigeid vastuseid anda. 

Otsustasin, et teen ab nädala kalendri vabaks, isegi trenni ei lähe, vaid magan ja (nagu ka peab) teen taas probiootikumide intensiivkuuri. Ma olen nii väsinud sest pidevast köhimisest, nohust, pearinglusest, energiapuudusest... Äkki saab nüüd pidama ja terveks.

Selline mõte veel. Kas see, et (ettevõtte) kodulehe/linkedin postitusi teeb AI on üldse traagiline? Keegi neid nagunii ei loe. Neid on ju vaja pigem SEO ja algoritmi jaoks? Nagu keegi kommenteeris- tekkinud on mull, kus sisuliselt AI loeb AId ja midagi ei toimugi. Sisu loomisest on saanud eesmärk omaette.
Ma ennustan, et blogid tulevad nn tagasi. Põhjusel, et sotsmeedia on killustunud. Üksikisiku tasemel on sotsmeedia päris, sest muidu kaob mõte- aga tänu sellele killustumisele/mullistumisele ei saa sa varsti piisavat katvust. Blogi töötab vastupidisena- üks koht, kuhu kõikidel on juurdepääs.

Mul on praegu käimas eksperiment. Ma olen ise välja saatnud 75 kirja, mille tulemus on null. Nüüd (ühe ettevõtte abiga) teeb seda robot. Eks siis näis. Kahe kuu pärast saan tulemusi näha. 

Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin (me ei karda krabinat,  vaid  seost,  kogemust,  mis sellega seostub) ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 

Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Mina olin kohal

Naistepäevaks ostsime kontserdipiletid- ammu pole ju käinud. Seega olime kohal.
Jah, kontsert oli hea. Ma nägin ja kuulasin artiste, kellest olin siiani ainult nime kuulnud. Ja andestage mu vanainimeselik kommentaar- aga, kallid, lapsed, see kõik on juba olnud. (tümp-tümp-tümp... bass põhjas..) Kuigi. Ilmselt ma lihtsalt ei saa muusikast aru. Mu meelest on ka Eesti, Soome ja Rootsi eurolaulud täpselt ühesugused. Aga ühele neist ennustatakse esikohta ja ühele viimast.. 
Kui norida, siis ma ootasin ka Siiri Sisaskit, kes mu jaoks on looduskaitse esinägu. Ja olin väga pettunud, et ei lauldud Valkoneni-Las jääda ükski mets, oleks sobinud ideaalselt.

aga kõik see muu. Kontserdi lõpus oli kuidagi meh, tühi tunne. Üks mis kindel- sihtgrupp oli täiesti vale. Kohal olid triibupastade suured fännid, kes muul ajal haigutasid ja .. lemmikute lavale tulles näpud püsti lava ette jooksid. Ma saan aru, miks oli koorekiht kohale aetud- ma ju ise jooksin samasse lõksu. Aga.

Peaasi et oleks õigesti

Marca kirjutas hiljuti kelmika loo toitude järjekorrast menüüs. 

Täna oli võimalus teooriat praktikas katsetada.  Empiirilise katse tulemus:

Kuni pilvikurisotto podises, jõin kogemata ära klaasi veini.  Tavaliselt ma alkoholi ei joo. Aga risottot tehes jääb u kolmveerand pudelit järele. Ja kus selle kahju ots,  kui peaks raisku minema. 

Toidupakendite valgusfoorist

söö julgelt!

Kaks tarka naist- K ja E kirjutasid hiljuti, kuidas vanuse lisandumine on küpsetanud nad avatumaks ja tolerantsemaks. Mina ei oska vääriliselt vananeda, ikka ajab närvi, kui mu kaaskodanikud ei suuda talitseda ja juhtida oma impulssidest tulenevat käitumist. Ning nende  tüüpide tõttu kannatan mina. Riik hakkab reguleerima, keelama, kehtestama.. kuidas ja mida ma tohin süüa.

Eile toimus (taaskord) teemal "Ülekaalu mõjud inimesele ja ühiskonnale" konverents Riigikogus.  Kõik osapooled on ühel nõul, et inimeste keskmine kehakaal on ajas kasvanud. Kõik on nõus sellega, et ülekaal on riskiks paljudele tervisehädadele. Tänaseks on suurem osa spetsialistidest nõus ka sellega, et rasvumine (st liigne kaalu tõus) on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad lisaks tarbitavatele kalorite hulgale ka geneetika, mikrobioota, keskkond, liikumine, kultuur, haridus  jne.
Uuringud näitavad, et ülekaal on keskmiselt pigem äärealade, madala sissetuleku ja hariduse, mehe ja teatud vanusegruppide nägu.

Nagu Irja Lutsar väga tabavalt panelistidelt küsis- millist probleemi lahendame- majanduslikku, terviseprobleeme, riigikaitselist, hariduslikku, esteetilist...? Kahjuks ei osanud ükski osaleja sellele vastata. Sest- andke mulle kirves...! . Nagu tavaliselt- üritame kompleksset probleemi lahendada lihtsustatult. Arvestamata mõjudega, mida selline lihtsustud " lahendus" kaasa toob.
Räägin praegu  ühe laual oleva "lahenduse", planeeritavast FOP_(front of package) valgusfoori süsteemist. Mis on kohustuslikuna kasutusel nt Prantsusmaal.
Sest, nagu asekantsler on välja öelnud- midagi peab ju tegema. Mis olemuslikult on õige.. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kindlasti midagi.

Cancel

Asjad olid pakitud, vaja vaid hommikul deodokas ja hambahari kotti pista, kui kill-kõll. Lufthansa kirjutab, et kuna streik, siis jääb lend ära. Õnneks pakkus järgmiseks päevaks. Kui nüüd ka lend ära jääb, siis pole enam üldse mõtet minna.
Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.

Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist. 

Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära.  Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).

Päeva algus

Mul on lennukile minnes alati dilemma.  Kas takso või oma auto st parkimine.  Rahaliselt on paar päeva üsna võrdsed. 

Valisin seekord takso B.  Uksest väljudes mõtlen veel,  et  unustasin auto võtmed kotist välja võtta.  Raskus ju.  

Kell pool viis Vadim juba ootas mind.  Pidin aknale koputama,  et märkaks ja pagasi lahti teeks. 

Liiklust oli selle kella kohta üsna tihedalt.  

Hakkab tegema vasakpööret peateele ja ma näen.....kuidas  peateel liikuv auto sõidab meile sisse külje pealt. 

Köha

Mingi poolteist nädalat juba. Köha. Ma ei ole köha inimene, see muudab mu täiesti abituks, ma ei oska end kuidagi aidata või ravida. Üleeile sattus apteegis armas müüja kes pani mulle kuhja ravumeid kokku, aga mu meelest pole neist küll mingit kasu olnud.
Ühe salaravimi siiski avastasin. Coldrex, kui vastu ööd võtta, siis seal sees kõikide hädade vastu ja terve öö rahulik. 

Algas nii, et ühel hommikul pea valutas ja väsinud oli olla. Ja muidugi, see oli palavik. Õnneks oli järgmine päev planeeritud  konverentsiks. Õnneks seetõttu, et kõik outofofficid olid peal. Lihtsalt apaatselt lamasin, suutmata midagi ette võtta. Kuulasin kella tiksumist. Muuseas, miks meid on õpetatud, et kell tiksub tik-tak. Eiju?
Üle 39 sain kätte. Testid olid kõik negatiivsed. 

Aga mees sõnas ära- muudkui käis küsimas- ega köha pole? no ja siis see tuligi. Palavik läks paari päevaga mööda, aga köha ei lähe ega lähe ära.

Nagu öeldud, siis ma ei saa köhaga hakkama. Ma köhin vaid siis, kui kurku nn ärritada- rääkida, või temperatuur. Ja ma olen siis vait.

Kes oleks võinud arvata, et ma räägin  muidu nii palju! Tõeline piin on olla kogu aeg vait. 

Terakesed

Kirjutasin luuletuse:

Vanarahvas teadis juba, pärast tuisku tuleb sula. 

Nipp:

Kui mandariinid pole enam maitsvad, siis lase saumikseriga pudruks. Maitsesta nagu vaja- suhkru, sidruniga jne. Megahea. Panin sügavkülma ka.
Rohkem mandariinidest siin.

Lugesin James Cleari raamatut Aatomharjumused. Ühelt poolt oli hea tunne, kuna olen terve elu täiesti enda teadmata õigesti elanud. Teisalt natuke kahju ka, et pole osanud enda jaoks elementaarset bestselleriks kirjutada..:)
Mind intrigeeris raamatus mõte, et harjumuste kujundamisel mängib suurt rolli ka isiksus.  Ma olen seda varem nimetanud rolliks, kastiks, kuhu oleme paigutanud. Cleari mõiste- identiteet, on väga hea, parem. Näitena siis, et a la kui usud, et oled liikumist armastav sportlik inimene, siis naljalt trenni vahele ei jäta, kuna sportlikud inimesed (kes sa ju oled) nii ei tee. 

Aastavahetuse tele

 

Kas on veider teha aastavahetuse teleülevaadet 4. Jaanuaril? Aga ma ei saa ju  Kristallkuuli, Maed ja  Marcat üksi jätta.  Tundub,  et me  neli oleme viimased  mohikaanlased,  kes üldse  Eestis telekat  veel vaatavad. 

Aastavahetuse veetsin tavapäraselt televabalt,  piirkonnas,  kus vett pole suviti.  Nüüd oli.  Siinkohal peaks kiitma uut linnavalitsust (kes oleks arvanud,  et mina kiidan kunagi IKE-t. Hakkan vist vanaks jääma),  kes pidas päris pikalt lubadust hoida Tallinn lumevaba,  no nüüd siis väsisid... aga kommunikatsioon vee puuduse osas oli tõsiselt hea.  Oleg on parem kui Anna.