Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Igatahes. Pakk oli olemas ja säileajas, nii et esimest korda elus otsustasin proovida.  

Ja teine.  Synlab tegi naistepäeva kampaania ja pakkus soodushinnaga naiste vereanalüüside paketti.  Kuna reklaam hüppas silma,  tegin ära. Nagu oligi arvata,  olen ma täiesti terve.  Kolesterool ja  MPV ja PDW olid kröömike rohkem, no nii statistilise vea piires,  aga üldiselt õpikunäide ja see,  mida arstid on mulle kinnitanud. Terve. Põrnitsen siis oma ideaaltulemusi ja tunnen,  kuidas palavik tõuseb ja kurk ei kannata neelata... 😀

Hiljuti tuli Karmen välja superettepanekuga, et perearst peaks saama tasu ainult terveks ravitud patsiendi eest. Ma lisaks sinna veel ühe täienduse,  et patsient saab oma haiguslugu ise täiendada - no mu eelmise kvartali tõbedest pole seal ju jälgegi (sest kessee respiratoorse haigestumisega arsti  tülitab) ja puusavalu,  millega julgesin füsio juurde minna, on muutunud krooniliseks,  ilmselgelt ma selle teemaga enam arsti juurde ei lähe..

Ja  tulemuseks saaksime,  et haigekassa supleb rahas ning kõik arstid kolivad Soome.  (Igaks juhuks: eelnev oli sarkasm)

Raadios oli uudis,  et inimesed võtavad liiga tihti valuvaigisteid ja keegi tarkpea kommenteeris taas inimeste mitteteadlikkus jne.  

Raadiost kuuleb üldse häid asju. Ühes teises intervjuus räägiti,  et perearstid peaks õppima küsima ja kuulama. Taas kirjutan alla. 

No näiteks- kaua on valutanud? Eee... terve elu...Kas valu on pulseeriv,  terav... no ma ei tea,  valutab ja ma ju võtan regulaarselt valuvaigisteid... 

Või oled kogu julguse kokku võtnud ja punastades,  kogeledes räägid mure ära.  Arst vaatab otsa ja ütleb: sellist asja pole olemas.  

Siinkohal kiidan aid,  mis aitab protsessi lihtsustada ja küsimuste vastused ette välja mõelda. Ma saan aru,  et neid vastuseid on vaja,  aga soov olla tubli ja tugev, võidab. 

See on huvitav,  et mingis valdkonnas (nt toitumises)me nendime,  et inimesed on rumalad ja neid peab nende endi lolluse eest kaitsma ja samas,  meditsiinis, me eeldame,  et inimesed on piisavalt targad,  et osata panna endale diagnoos ja valida õige kanal (emo vs google).

Vahet pole.  Tänan tähelepanu eest,  hakkas  parem :) Nagu keegi kommenteeris- tüüpiline naiste haigus nimega  "küll läheb üle ".

Lugesin Heino Kiigu  "Maria  Siberimaal". Väga ilusas eesti keeles ja hästi kirjutatud. Aga. 

Lugedes tuli meelde tujurikkuja klipp- tasuta Siberisse reisima, taluperenaine saab lõpuks ometi hinge tõmmata...

uurisin pisut tausta. teoorias peaks olema kirjaniku ema ja noorema venna lugu.  

ja ma nüüd ei teagi, kas neil läks paremini kui teistel? või on pannud pitseri kirjutamise aasta 1978? (sh raamat keelati, kuigi tänases võtmes on ideaalne nõuka propaganda. Venemaal on hea elada,  vähese tööga saab kiiresti rikkaks.  Seega,  nl tegi hoopis heateo).

huvitavad on ka muud klišeed. kõik, mida me arvame eestlastest (töökad, ausad jne), venelastest (laisad, rumalad, vargad jne), nõukaajast (õpetas viilima, valetama, nihverdama jne) on siin kirjas. 

ja muidugi ka eestlaste egoistlik enesekesksus, solidaarsuse ja kaastunde puudumine. Kuidas me ei tee  koostööd,  vaid laseme teisel  pigem nälga surra. 

häid tähelepanelikuid oli palju. üks, mis jäi muu hulgas meelde- riik, kes ei hooli eakatest, kasvatab põlvkonna, kes ei hooli eakatest. ja siis mõtled. meil on meie nõukaaja vabandus. aga ülejäänud lääneriikidel? millal ja miks tekkis raskuste kartmine ja nooruskultus?

Raamatut lugedes hakkasin meenutama,  kas olen lugenud ka sellist,  mis räägib otseselt tagasitulekust.  Et oled  7-8 aastat igatsenud koju.  Ja kohale jõudes.. ootab ees muutunud maailm. Ei  meenu. 

Inimene on üllatavalt sitke ja kohanemisvõimeline.