laupäev, 4. aprill 2026

Närb kevad


Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Igatahes. Pakk oli olemas ja säileajas, nii et esimest korda elus otsustasin proovida.  


Ja teine.  Synlab tegi naistepäeva kampaania ja pakkus soodushinnaga naiste vereanalüüside paketti.  Kuna reklaam hüppas silma,  tegin ära. Nagu oligi arvata,  olen ma täiesti terve.  Kolesterool ja  MPV ja PDW olid kröömike rohkem, no nii statistilise vea piires,  aga üldiselt õpikunäide ja see,  mida arstid on mulle kinnitanud. Terve. Põrnitsen siis oma ideaaltulemusi ja tunnen,  kuidas palavik tõuseb ja kurk ei kannata neelata... 😀

Hiljuti tuli Karmen välja superettepanekuga, et perearst peaks saama tasu ainult terveks ravitud patsiendi eest. Ma lisaks sinna veel ühe täienduse,  et patsient saab oma haiguslugu ise täiendada - no mu eelmise kvartali tõbedest pole seal ju jälgegi (sest kessee respiratoorse haigestumisega arsti  tülitab) ja puusavalu,  millega julgesin füsio juurde minna, on muutunud krooniliseks,  ilmselgelt ma selle teemaga enam arsti juurde ei lähe..

Ja  tulemuseks saaksime,  et haigekassa supleb rahas ning kõik arstid kolivad Soome.  (Igaks juhuks: eelnev oli sarkasm)

Raadios oli uudis,  et inimesed võtavad liiga tihti valuvaigisteid ja keegi tarkpea kommenteeris taas inimeste mitteteadlikkus jne.  

Raadiost kuuleb üldse häid asju. Ühes teises intervjuus räägiti,  et perearstid peaks õppima küsima ja kuulama. Taas kirjutan alla. 

No näiteks- kaua on valutanud? Eee... terve elu...Kas valu on pulseeriv,  terav... no ma ei tea,  valutab ja ma ju võtan regulaarselt valuvaigisteid... 

Või oled kogu julguse kokku võtnud ja punastades,  kogeledes räägid mure ära.  Arst vaatab otsa ja ütleb: sellist asja pole olemas.  

Siinkohal kiidan aid,  mis aitab protsessi lihtsustada ja küsimuste vastused ette välja mõelda. Ma saan aru,  et neid vastuseid on vaja,  aga soov olla tubli ja tugev, võidab. 

See on huvitav,  et mingis valdkonnas (nt toitumises)me nendime,  et inimesed on rumalad ja neid peab nende endi lolluse eest kaitsma ja samas,  meditsiinis, me eeldame,  et inimesed on piisavalt targad,  et osata panna endale diagnoos ja valida õige kanal (emo vs google).

Vahet pole.  Tänan tähelepanu eest,  hakkas  parem :) Nagu keegi kommenteeris- tüüpiline naiste haigus nimega  "küll läheb üle ".


Lugesin Heino Kiigu  "Maria  Siberimaal". Väga ilusas eesti keeles ja hästi kirjutatud. Aga. 

Lugedes tuli meelde tujurikkuja klipp- tasuta Siberisse reisima, taluperenaine saab lõpuks ometi hinge tõmmata...

uurisin pisut tausta. teoorias peaks olema kirjaniku ema ja noorema venna lugu.  

ja ma nüüd ei teagi, kas neil läks paremini kui teistel? või on pannud pitseri kirjutamise aasta 1978? (sh raamat keelati, kuigi tänases võtmes on ideaalne nõuka propaganda. Venemaal on hea elada,  vähese tööga saab kiiresti rikkaks.  Seega,  nl tegi hoopis heateo).

huvitavad on ka muud klišeed. kõik, mida me arvame eestlastest (töökad, ausad jne), venelastest (laisad, rumalad, vargad jne), nõukaajast (õpetas viilima, valetama, nihverdama jne) on siin kirjas. 

ja muidugi ka eestlaste egoistlik enesekesksus, solidaarsuse ja kaastunde puudumine. Kuidas me ei tee  koostööd,  vaid laseme teisel  pigem nälga surra. 

häid tähelepanelikuid oli palju. üks, mis jäi muu hulgas meelde- riik, kes ei hooli eakatest, kasvatab põlvkonna, kes ei hooli eakatest. ja siis mõtled. meil on meie nõukaaja vabandus. aga ülejäänud lääneriikidel? millal ja miks tekkis raskuste kartmine ja nooruskultus?

Raamatut lugedes hakkasin meenutama,  kas olen lugenud ka sellist,  mis räägib otseselt tagasitulekust.  Et oled  7-8 aastat igatsenud koju.  Ja kohale jõudes.. ootab ees muutunud maailm. Ei  meenu. 

Inimene on üllatavalt sitke ja kohanemisvõimeline.  



11 kommentaari:

  1. Postituses viidatud meditsiinisüsteemi uuendaja oli kuni viimase ajani minu perearst. Viimaste aastate kontosse jääb (näiteks, muude jamade hulgas) meie peres diagnoosimata kopsupõletik (10 päeva ja 300 eurot hiljem olime ise analüüsid teinud ja Confidost abi saanud) ja diagnoosimata läkaköha (telefonivestlus, 2 visiiti, jälle telefonivestlus - igaühes ütles erinev spetsialist perearstikeskusest et "vahetage rögalahtistit, see mida eelmine spetsialist soovitas, ei tööta"). Taas Confido, tasulised analüüsid ja voila, läkaköha. Kusjuures ma olin perearstkeskusele täpselt kirjeldanud klassikalisi läkaköha sümptomeid, aga no ei miskit. Niiet KJ vaates vist "ravis" perearstikeskus meid terveks küll. Ühes seltskonnas viibivaid võõraid ei ühenda miski rohkem, kui ühised kannatused ja "elamused" nimetet perearstikeskuses

    VastaKustuta
  2. Tagasitulekust - kui sa ei otsi ainult Eesti kirjandusest, siis Vassili Grossmani "Kõik voolab" olevik on laagrist tulnu tagasituleku- ja kohanemisraskused (minevik on laagrielu, ülekuulamised ja muud koledused).

    Üritan meenutada, kas Bellow "Püüa päeva" oli midagi sarnast, aga pole päris kindel, kui palju seal otse tagasitulekutemaatikat oli, lugesin ammu ja vaatenurgategelane on juba USAsse emigreerunud, nii et ta pole enam ammu oma algsel kodumaal.

    Art Spiegelmani "Maus" puudutab midagi sarnast, aga laagrist tulnu poja vaatenurgast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Kõik voolab" ja "Maus" on muidugi õige sünged lugemised, "Püüa päeva" veidi kergem.

      Kustuta
    2. Et mitte valeootusi tekitada: "Püüa päeva" on oma tegevusega peamiselt ikkagi jutustaja kaasaja USAs, lihtsalt peategelasel on Euroopa juudi minevik ja see kerkib aeg-ajalt pinnale.

      Kustuta
  3. üks hüpotees, ei mäleta, kelle oma, oli see, et noorusekultus tuleb siis, kui noored pole enam enamuses.
    siis, kui suurem osa ühiskonda on noor, imetletakse nende väheste kogemusi, kel on õnnestunud vanaks elada.

    VastaKustuta
  4. Tagasitulekust - jube ammu loetud, nii et mälestused on ähmased, aga kas mitte Kaguveri "Nelikümmend küünalt" ja "Postuumselt rehabiliteeritud" ei puuduta teemat?

    VastaKustuta
  5. Kas seda usuks saab nimetada aga minu ja pere jaoks on kogemuspõhiselt hea tervise taganud mõistlik füüsiline koormus ja võimalikult rohke iga ilmaga väljas viibimine. Kaitse immuunsussüsteemi tugevdamise näol ma kujutan ette. Samas muidugi kõige eest kaitsvat rohtu või tegevust pole.

    VastaKustuta
  6. Perearstinduses...uus põlvkond põrnitseb pigem arvutit ja toksib sinna sümptomid, pakub lahenduse, kuid kuulata, et mõista, mis on kaebuse taga ja kuidas on eelnevad haigused, probleemid, sellega seotud - jääb kaugeks. Mõtlen vahel, et kui kaob meie põlvkonna arstid (st neid, keda on juba enamus 50+ ja 60+ vanuses), siis tuleb rohkem toetud AI'le, et end ise diagnoosida. Parem on püsida tervena, kuid haigus ei küsi, tuleb kui ise heaks arvab. Mu Perearst sundis mind tegema vereanalüüsi (viimasest oli möödas 5-7 aastat) ja veel miskeid analüüse - kuna tegi seda vastuvaidlemist mittesallival toonil - siis alistusin, ei näinud mõtet, tundsin end tervena, kuid tal oli vaja, et arusaada, mis ja kuidas on vahepealsete aastatega muutunud ja kuidas see võib mõjutada tulevikus.
    Olen täheldanud, et peab olema väga teadlik inimene, mis komponente (markereid) tuleb lasta analüüsida, kõik ei tea ja ei peagi teadma.

    Raamatute osas, mida lugeda - ei oska head nõu anda. Lapsepõlvest meenub vanaema, kes rääkis lugusid oma vennast, kes tuli Siberist tagasi (Siberisse saadeti esimene kord 1941 - jõudis koju, siis saadeti uuesti 1949) ja sõi männikoort (tal olid säravvalged hambad) ning väga lihtsat toitu kuni elu lõpuni (sest tagasitulles rammus toit ei seisnud sees), elas loodusseaduste järgi, tõusis koos päikesega ja magama läks õige varakult. Elas 90+, tegi tavapärast talupoja tööd ja hoolitses jõnglaste (st oma õe lastelaste eest). Siiani mäletan magusaid maasikaid - ta korjas neid koos päikesetõusuga, et siis on maasikad kõige magusamad, sest eelmise päeva soojus on talletunud ;) Ta pani oma mälestused kirja, kuid neid ei ole avaldatud, peaksid, kusagil ERMi avarustes olema päevikutena talletatuna.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!